Hannes Aava subjektiivsed nopped Baltikumi viimase 30 aasta ruumiloome kogemustest.
Francisco Martínezi ja Joosep Kivimäe inventuur Eesti piirilinna Narva ruumiobjektidest.
Vilniuse kaasaegse kunsti keskusest kirjutab Andrius Ropolas.
Territooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.
Kui ületada liha paradoks ning teha nähtamatuks muudetud loomatööstuse tegelikkus pisutki nähtavamaks, võiks ju olla mõeldav liikuda toitumisviiside poole, mis ei vaja loomade ekspluateerimist.
Autorid uurivad suuremaid protsesse, mis on seotud töödeldud puitmaterjalide tootmisega. Neid materjale toodetakse tööstusjääkidest, aga ka spetsiaalselt selleks maha võetud puudest. Leiutaja ja puitlaastplaadi patenteerija Max Himmelheberi naiivne arusaam, et seda materjali hakatakse tootma üksnes puidujääkidest, on praegusest reaalsusest kaugel.
Peale puude elab ka 70% Eesti inimestest linnas või linnalises keskkonnas — kas hingata puhast õhku ei olegi nende inimõigus?
Hooletaristu kui kogukondlik algatus läheb kaugemale pelgast funktsionaalsusest, luues sidemeid, mis kosutavad vaimu ja soodustavad kollektiivset paranemist. Lisa Goncharenko tutvustab nelja Ukraina algatuse ja vabaühenduse kogemust, mis puudutavad Ukraina ülesehitamist keset käimasolevat sõda.
Arhitektuuribüroo nostalgiline kuvand joonestuslaudadest ja rapidograafidest on taasiseseisvunud Eestis sündinud põlvkonnale võõras. Oma arhitektuuriõpinguid alustasime baastasemel arvutioskust omandades ning astusime julgelt 2D ja 3D, visualiseerimise ja BIM-projekteerimise maailma.
