Ülemiste City tutvustab end tuleviku suunanäitaja ja esimese targa töö- ja elukeskkonnana Eestis. Nüüdisaegne targa elukeskkonna käsitlus seab keskmesse inimese vajadused. Vaatleme, kuidas Ülemiste piirkond vastab inimese keskkonnapsühholoogilistele vajadustele.
Tark linn
Viimastel aastakümnetel on vähesed linnaplaneerimise kontseptsioonid olnud sama edukad kui tark linn. Tehnoloogia hüppeline areng on selle kunagi utoopilise idee teinud käegakatsutavamaks kui kunagi varem. Aastal 2020 elab 75 protsenti Euroopa rahvastikust linnades, Eestis ligi 70 protsenti1. Jätkusuutlikkuse tagamisel on linnastumisest tulenevatele probleemidele nähtud lahendusi targa linna taristus. Nutistu andmetest pärit sisendit kasutatakse linnade haldamiseks ja optimeerimiseks. Arvatakse, et õige informatsiooniga saavad elanikud, ärid ja kohalikud omavalitsused teha paremaid otsuseid, mis viivad elukvaliteedi tõusu ja jätkusuutlikumate linnadeni.
Targad linnad on väidetavalt inimkesksed2. Targad lahendused peaksid fookuse lisaks jätkusuutlikkusele seadma asukate tervisele, turvalisusele ja heaolule. Kuid erinevaid termineid nagu ‘smart’, ‘intelligent’, ‘wired’, ‘cyber’, ‘hybrid’, ‘informational’, ‘sentient’, või ‘cognitive’ kasutatakse läbisegi. Targa linna kontseptsiooni peetakse liiga ähmaseks3. Loendamatu hulk erinevaid mõõdikuid aitavad hinnata, kui tark üks linn on. Nii on raske aru saada, mida see targa linna tiitel üldse tähendab. Ligi veerandsaja erineva ja vastuolulise definitsiooni puhul pole ime, kui tark linn jääb elamisväärse elukeskkonna loomisel siiski hätta4.
Uuringud ütlevad, et linnade planeerimispoliitika fookus on liiga kitsas5. Taristu arendused on Kesk- ja Ida-Euroopa poliitiliste prioriteetide hulgas seni olnud olulisemad kui kõrgetasemelised digitaalsed, ringmajanduse- või muud targad lahendused. See viitab Euroopa linnade jätkusuutlikkuse problemaatika madalale teadvustatusele linnavalitsuste tasandil. Jätkusuutlikkust käsitletakse ruumiloomes tavaliselt läbi kolmeosalise mudeli – keskkond, majandus ja ühiskond6. Paraku on sotsiaalset jätkusuutlikkust olnud keerulisem defineerida kui majanduslikku ja keskkondlikku. Sotsiaalne jätkusuutlikkus ilmneb, kui olemasolevad ja tulevased generatsioonid suudavad luua ja säilitada tervislikke ning elatavaid kogukondi ja heaolu toetavaid naabruskondi. Kuid diskussiooni põhirõhk on olnud keskkondlikel ja majanduslikel huvidel ning sotsiaalne valdkond jäänud tähelepanuta.
Puuduv psühholoogiline perspektiiv
Targa linna mudelid ei ole käsitlenud tervise ja heaolu üht kõige olulisemat komponenti – inimese psüühikat. Urbanist Charles Landry ja meditsiiniteadlane Chris Murray arutlevad oma viimases raamatus „Psychology & the City: The Hidden Dimension,“ et otsustajad ei ole linnaplaneerimises psühholoogiat piisavalt arvesse võtnud7. Nad ärgitavad spetsialiste ja ametnikke uute raamistike väljatöötamisel lähenema linnale, selle dünaamikale ja protsessidele läbi psühholoogilise prisma.
27. juunil 2019 toimus Londonis Euroopa esimene linnapsühholoogia tippkohtumine (summit) „City, Psychology, Place.“8 Fookuses olid planeerimispoliitika (urban policies) ja vaimse tervise seosed, paigakogemuse mõju üksikisikutele ja kogukondadele, neuroteaduste panus linnade arengus ja vaimse tervise strateegiad linnades. Konverentsi kokkuvõttena jõuti järeldustele, et inimest ja paika peaks käsitlema ühe tervikuna, teaduslik taust ja tööriistad tuleks teha spetsialistidele kättesaadavaks ja kasutatavaks ning linnade probleemide uurimisel ja lahenduste väljatöötamisel tuleks teha rohkem teadustööd psühholoogilisest perspektiivist.
1971. aastal kirjutas Taani psühholoog Ingrid Gehl raamatu „Bo-miljø,“ mis tõlkes tähendab elukeskkonda (Living Environment). Raamat ilmus Taani ehitusuuringute instituudi publikatsioonide sarjas ja pakub sotsiaalse jätkusuutlikkuse mehhanismidele erinevaid keskkonnapsühholoogilisi printsiipe. Terri Peters tõstab esile oma 2016. aasta artiklis „Social Sustainability in Context: rediscovering Ingrid Gehl’s Bo-Miljø,“ et kohustuslike keskkonnaelementide nimekirja asemel pakkus Gehl välja ruumi kasutajate erinevad psühholoogilised vajadused, mida keskkonna loojad peaksid adresseerima loominguliselt. Gehl tugines teadustöödele keskkonnapsühholoogiast, psühholoogiast, sotsioloogist ja geograafiast, kirjeldamaks, kuidas inimesed kogevad avalikku ja poolavalikku linnaruumi. Ta identifitseeris kaheksa keskkonnapsühholoogilist vajadust, mis võiksid elukeskkondade loomisel olla arvesse võetud. Need vajadused on (1) inimlik kontakt; (2) privaatsus; (3) vaheldusrikkad kogemused; (4) eesmärgipärasus; (5) mäng; (6) struktuur ja ruumis orienteerumine; (7) omanditunne ja samastumine ning (8) esteetika ja ilu.
Gehli ideede aluseid on põhjalikumalt käsitletud erinevates psühholoogia harudes, näiteks isemääramise teoorias9 ja tähelepanu taastumise teoorias10 või paigakiindumuse11 ja paigaidentiteedi12 käsitlustes. Tema ideed ei ole teaduskirjanduses paraku erilist kajastust leidnud, isegi mitte tema abikaasa Jan Gehli publikatsioonides. Keskkonnapsühholoogias käsitletavate teemade valguses on Ingrid Gehli kaheksa printsiipi paljulubavad. Bo-miljø-printsiipe hakati põhjalikumalt taas uurima alles 2016. aastal Terri Petersi artiklis sotsiaalse sidususe ja jätkusuutlikkuse kontekstis. Ülemiste City reklaamib end oma kodulehel paigana, kus kohtuvad suurepärane kogukond, värsked ideed ja jätkusuutlik mõtteviis. Kas Bo-miljø-printsiibid on Ülemiste Citys rakendust leidnud? Kui on, siis kuidas see väljendub ja mismoodi neid printsiipe muudes kontekstides käsitleda? Gehli raamat käsitleb võrdlemisi universaalseid inimlikke vajadusi, mis on rakendatavad erinevate keskkondade loomisel laiemalt.
Inimlik kontakt
Uuringud on näidanud, et sotsiaalsete sidemete ja tervise vahel on tugev seos13. Sotsiaalne kontakt aktiveerib ajus neid piirkondi, mis tegelevad turvatundega ja pidurdab neid, mis tegelevad stressiga. Suhtluse toetamine paikade abil on oluline. Kedagi ei saa sundida looma sügavaid ja tähendusrikkaid sidemeid teiste inimestega. Isemääramise teooria ütleb, et autonoomsuse tunne toetab motivatsiooni. Kui meil on vabadus ise valida, kellega, kuidas ja millal suhelda, siis me oleme altimad neid sotsiaalseid kontakte looma. Ülemiste City avalik linnaruum pakub sotsiaalse suhtluse toetamiseks üksikuid võimalusi, näiteks rohealad koos liigutatava õuemööbliga. Tundmaks end mugavalt, on keskkond muudetav vastavalt eelistustele. Lauatennise lauad ja suitsunurgad on kohad, mis võiksid veel sotsiaalsust toetada, kuid sellega võimalused ka piirduvad.
Uuringud on näidanud, et looduslikud keskkonnad võivad tähelepanelikkust teiste suhtes tõsta ning toetada ühistegevusi ja prosotsiaalset käitumist – kalduvust teiste eest hoolitseda ja neid aidata14. Me teame, et loodusel on tervist toetav mõju – näiteks alanevad stress, kõrge vererõhk, astmahoogude esinemise tõenäosus ning insuldi ja südameveresoonkonna haiguste risk. Kuid loodus aitab ühtlasi muuta perspektiivi, näha maailma läbi teise inimese vaatenurga. See juhtub, kui inimene kogeb ilu ja aukartust. Aukartus võib tekkida erinevate kogemuste abil, sealjuures võimsa arhitektuuri kaudu, kuid eelkõige looduskogemuste toel nagu päikeseloojangud, mäestikud ja haaravad vaated. Ülemiste pakub natuke mõlemat, vaateid linnaloodusele ja arhitektuurseid maamärke, nagu veetorn või muud vanad ja võimsad tootmishooned.
Ka paigakiindumus, emotsionaalne side indiviidi ja temale tähendusliku koha vahel tekib osaliselt tänu paigaspetsiifilistele sotsiaalsetele suhetele. Kõrgema paigakiindumusega inimesed kipuvad nendest paikadest rohkem hoolima ja huvituma, millesse nad kiindunud on. Seega saab füüsilise keskkonna abil toetada jätkusuutlikke kogukondi, kes omakorda hakkavad sellesse paika tagasi panustama. Olgu tegemist kõrgemalt poolt korraldatud ühisürituste või rohujuuretasandi kodanikuaktivismiga – paigakiindumus kasvab, kui keskkond neid tegevusi toetab.
Privaatsus
Sotsiaalse suhtlusega kaasub vajadus privaatsuse järele. Isemääramise teooria kontekstis on meie privaatsusvajadus rahuldatud, kui oleme vabad ise valima, kui intensiivselt, kui palju ja kui kaua me kellegagi suhtleme. Valikuvabadus ja võimalus tingimusi ise määrata või suhtlust ise reguleerida on selle juures eriti oluline. Privaatsus toetab vaimset tervist, stabiilseid suhteid ja personaalset arengut15. Privaatsuse häirimine tekitab stressi ja impulsiivsust ning alandab kompetentsuse tunnet. Ülemiste Citys on palju avalikku linnaruumi. Oma paiga leidmine on lihtne. Tänavad koos rohealadega moodustavad mugavalt kõnnitava võrgustiku. Territoriaalseid piire on vähe ja igale poole saab vabalt üksi uitama minna. Sotsiaalse jätkusuutlikkuse valguses on privaatsus sama oluline nagu kontakt, võimaldades emotsionaalset ja vaimset eneseregulatsiooni ning taastumist.
Kui privaatsus võimaldab toime tulla oma sisemise heitluse ja pingetega, siis sama pakub ka isikliku lemmikpaiga külastamine. Paigakiindumuse uuringud näitavad, et inimeste lemmikpaigad on taastava iseloomuga16. Inimesed külastavad raskuste ja kriiside korral kohti, millesse nad kiindunud on, selleks, et leida sealt pelgupaika ja lohutust. Taastavad keskkonnad on kohad, mis on põnevad, sidusad, võimaldavad rutiinist pääseda ja püsivad inimese kavatsustega kooskõlas. Ajalooline kihistus teeb Ülemiste linnaku põnevamaks. Ühtlane maastikuarhitektuur seob linnakut terviklikumaks. Erinevad kulgemisviisid ja keskkonna muutmise võimalused liigutatava linnamööbliga toetavad inimese kavatsuste elluviimist. Suured seinamaalingud hoonete fassaadidel haaravad kujutlusvõimet ja võimaldavad unustada argimuresid. Vaimne taastumine käsikäes privaatsusega võimendavad teineteise positiivseid külgi.
Vaheldusrikkad kogemused
Ingrid Gehl pidas vaheldusrikka keskkonna all silmas seda, et ruumiloomes on kasutatud loodust ja ajutisi hooajalisi lahendusi, nagu päikesevarjud, piknikulauad või uisuväljakud; et hooned on erineva suuruse ja segakasutusega ning linnaruumis saab ringi liikuda erinevatel viisidel. Neid aspekte selgitavad ka tähelepanu taastumise teooria ja isemääramise teooria. Esimene ütleb, et vaimne taastumine toimub siis, kui keskkond on rikkalik ja pakub avastamisrõõmu. Ümbritsev ei pea tingimata olema suur mõõtmetelt, vaid suuteline hoidma tähelepanu. Kuid samas ei tohi keskkond tähelepanu kurnata. See eeldab teatavat ruumilist järjepidevust, mis ei lase keskkonnal muutuda liiga monotoonseks, aga samas mitte liialt hektiliseks. Ülemiste Citys toimib ruumilise järjepidevusena ajalooline industriaalarhitektuur, mis pakub linnapildis ühtlasemat fooni. Näitena võib tuua Keevise tänava paekivist hooned ja veetorni või Lurichi maja sisehoovi telferi.
Isemääramisteooria üks lähtekohti on valikuvabadus vastavalt igaühe eelistustele. Kui avalik ruum pakub kasutamiseks, liikumiseks ja olemiseks erineva intensiivsuse, sisu ja keerukusastmega võimalusi, siis saab igaüks valida endale sobiva keskkonnaga suhestumise viisi. ÖÖD peegelmajade kõrval olevad võrkkiiged pakuvad mugavamat ja intiimsemat alternatiivi pargipingil istumisele. Sepise tänava Bikeepi jalgratta paranduspunkt vabas õhus annab võimaluse oma jalgratast ise hooldada ja remontida.
Eesmärgipärasus
Gehl leidis, et eesmärgipärasus on psühholoogiline vajadus, kus inimesed vajavad mõtestatud viise eneseaktualiseerimiseks ja kogukonda panustamiseks. Isemääramisteooria kirjeldab samuti, et inimestel on psühholoogiline baasvajadus seotuse järele. Seotuse all mõeldakse seotust eesmärgiga väljaspool iseennast, mingit kogukonnaga jagatud visiooni. Kuuluvusvajaduse rahuldamine on aluseks üldisele heaolule ja sisemisele motivatsioonile. Vastavalt isemääramisteooriale saab ennast läbi ühiste eesmärkide aktualiseerida siis, kui see on inimese vaba valik. Inimene peab saama valida, millesse ta panustab, et tunda end vajaliku kogukonna liikmena. Gehl pakkus, et arhitektuur saab luua võimalusi vabatahtlikuks tegevuseks ja kogukonna ellu panustamiseks, näiteks kogukonnaaedade või huvigruppide tegevuse näol. Kogukonnaaedu Ülemiste linnakus siiski veel pole, kuigi osa katuseid on kogukondlike kogunemispaikadena kasutusele võetud
Mäng
Mäng peaks Gehli arvates haarama erinevad meeled ja kogu meie motoorika ning leidma aset mitmekülgses ja inspireerivas keskkonnas. Mäng ei ole pelgalt lastele mõeldud, vaid ka täiskasvanutele. Mäng pakub võimalusi käituda erinevatel viisidel ja vabaduse katsetada. Samamoodi nagu Ryani ja Deci isemääramise teooria ütleb, pakkus ka Gehl, et mäng on seotud heaolu, rahulolu ja õnnelikkusega. Näiteks Lippude väljaku erikujuline astmestik võimaldab ruumiga interakteeruda erinevatel viisidel või Ülemiste City pargi tiik ja laudisteed selle ümber pakuvad keskkonnaga suhestumise mõttes vaheldust tavapärasele kindla jalgealusega tänavale.
Kuid peale lauatennise ja ratta remontimise pole linnaruumis suurt midagi teha. Linnak tundub nende lahenduste valguses steriilne ja mängu ärgitamiseks üle projekteeritud. Hea mäng pakub isemääramise teooria kontekstis piisavalt väljakutset, ühiseid eesmärke ja võimalusi katsetada. Aga väljakutse on igaühe jaoks erinev. Seega peaks linnaruum olema paindlik. Aktiivne hõivatus, üks viiest põhivajadusest avalikus ruumis, kirjeldab, et inimesed tahavad ühiseid tegevusi, reaalset suhtlust ja panustamist, koostegemise rõõmu ja võimalust kinnitada üle oma kogukonda kuulumist17. Ülemiste linnakus on niisugune vaba ja mänguline ruum, kus saaks suhestuda keskkonna ja erinevate inimestega isemoodi viisidel, pigem napp.
Struktuur ja ruumis orienteerumine
Gehl pidas elukeskkonnas oluliseks vajadust struktuuri ja organiseerituse järele. Tema sõnul on oluline, et keskkond annaks märku, kus inimene viibib. Tähtsa teemana tõi ta välja ruumis orienteerumise ja visuaalsed märgid. Keskkonnas peab olema võimalus luua mentaalseid maamärke, mis aitavad end ümbritseva suhtes positsioneerida. Mingile paigale iseloomulik keskkond peab seetõttu olema omanäoline. Samas on tähelepanu kontekstis oluline hoida infomüra madalal. Kuna tähelepanu on piiratud ressurss ja väsib kiiresti, ei tohiks keskkonnas olla liigselt konkureerivaid stiimuleid. Nõnda juhtub siis, kui keskkonnas toimuvad äkilised muutused. Meie närvisüsteem on loodud muutustele reageerima. Uutes kiiresti muutuvates oludes peab organism suutma hinnata olukorra ohutust ja vajadusel kohanema, mobiliseerides selleks keha ressursse. See on aga koormav, eriti konkureerivate stiimulite puhul, kus tuleb tegeleda paljude asjadega korraga. Linnakeskkondades levinud probleemiks peetakse näiteks tehnostressi, millest taastumiseks pole piisavalt võimalusi. Tähelepanu taastumise teooria kontekstis peaksid taolised tähtsad ruumis orienteerumise „abivahendid“ olema selgelt eristatavad muust keskkonnast. Ülemistel on oma äratuntava disainiga suunaviitade süsteem, mis erineb muust visuaalsest mürast ja liiklusmärkidest. See aitab orienteeruda ja eristada olulist mitteolulisest.
Omanditunne ja samastumine
„Bo-miljøs“ on välja toodud, et end ümbritseva ruumi personaliseerimise ja mõjutamise võimalused viivad omanditunde tekke ja keskkonnaga samastumiseni. Kõnealune põhimõte on tugevalt Taani ruumiloome ja üürituru põhimõtetes sees, et tõsta elanike rahulolu ja toetada nende tervist18. Tänaseks on nendest ideedest välja kasvanud näiteks kaasava planeerimise põhimõtted. Sarnaseid lähenemisi saab kasutada tugeva ja jätkusuutliku kogukonna kasvatamiseks, kui kaasata kogukondi sisuliselt ja kui otsuste tegemisel nende sisendit arvesse võetakse.
Omanditundega kaasneb hoolivus ümbritseva ruumi suhtes ja soov sellesse panustada. Need on paigakiindumuse tunnused, mille järgi saab hinnata kogukonna tugevust. Lisaks kujuneb nende protsesside kaudu paigaidentiteet, mis suunab meie hoiakuid, mõtteid ja tundeid mingi koha suhtes. Samastudes konkreetse paigaga, töötleme teavet ja suhestume maailmaga läbi selle koha filtrite. Ülemiste linnakus on avalikus ruumis märke paigakiindumusest ja paigaidentiteedist pigem vähe. Olemasolev keskkond ei paku eriti võimalusi ümbritsevat ruumi mõjutada ja muuta ning individuaalseid jälgi inimtegevusest väga näha ei ole. Keskkond on selline, millisena ta on projekteeritud, mitte niisugune, milliseks ta võiks olla muutunud kogukondliku inimtegevuse käigus.
Esteetika ja ilu
Öeldakse, et ilu on vaataja silmis. Kui olla täpsem, siis tegelikult vaataja psüühikas. Esteetikale on läbi aegade omistatud palju erinevaid mehhanisme ja põhjuseid. Ka Gehl pidas ilu ja esteetikat oluliseks vajaduseks, tuues esile korda, variatiivsust ja harmooniat. Gehl rõhutas, et ilu peab olema kättesaadav erinevate meelte kaudu. Paraku on esteetikauuringutes suur küsimärk selles osas, mis on esteetiline kogemus19. Kuigi neuroesteetika on veel võrdlemisi uus valdkond, on leitud esteetilise kogemuse neuraalsed korrelaadid. Ehk teisisõnu on üldjoontes teada, mis toimub esteetilise kogemuse ajal ajus, aga teaduslik konsensus puudub mõistmaks, miks see nii on. Praeguseks on teada, et esteetiline kogemus käivitab ajus sensomotoorsed piirkonnad, emotsioonide töötlusega seotud piirkonnad ja tasuga seotud piirkonnad20. Kas Ülemiste linnak on ilus ja esteetiline, jääb ilmselt seniks vaataja otsustada, kuni neuroesteetika pole meile paremaid vastuseid andnud.
Kokkuvõte
Seni, kuni targad linnad teevad oma võidukäiku, tundub mõistlik mõelda ka jätkusuutlikkuse kolmanda haru, sotsiaalse jätkusuutlikkuse peale. Kui tahame inimkeskset linnaruumi, siis tuleb inimene oma organismi eripärade ja mitmetahulisusega nendesse aruteludesse ja analüüsidesse sisse tuua. Mida lähemale jõuab teadus inimkogemuse kirjeldamisele, seda paremad eeldused meil on see teadmine integreerida targa linna massiivsete andmevoogudega ja teha nii ruumiloomes kui ruumipoliitikas otsuseid, mis on ka tegelikult inimkesksed. Ingrid Gehl on välja pakkunud ühe võimaluse, kuidas inimest ja keskkonda tervikuna kirjeldada. Kuid neid võimalusi on keskkonnapsühholoogias veel…
SILVER STERNFELDT on keskkonnapsühholoog, kes arendab tõenduspõhise disaini valdkonda. Ta on juhtinud erinevaid inimkeskse ruumi projekte koostöös avaliku sektori organisatsioonidega ning töötanud Eesti kunstiakadeemias ja Tallinna tehnikaülikoolis õppejõu ja juhendajana. Silver on Keskkonnapsühholoogia uuringud OÜ asutaja.
PÄISES Ülemiste linnak. Foto: Paco Ulman
AVALDATUD: Maja 103 (talv 2021) Tark elukeskkond
1 „Degree of urbanization by continent in 2020,“ Statista, accessed December 4, 2020, https://www.statista.com/statistics/270860/urbanization-by-continent/
2 Nasrin Khansari, Ali Mostashari, Mo Mansouri, „Impacting sustainable behavior and planning in smart city,“ International journal of sustainable land Use and Urban planning 1, no. 2 (2014).
3 Tooran Alizadeh, Jathan Sadowski, „Smart urbanism: processes, practices, and parameters,“ Telematics and Informatics (2020): 101493.
4 Angeliki Maria Toli, and Niamh Murtagh, „The concept of sustainability in smart city definitions,“ Frontiers in Built Environment 6, (2020): 77.
5 Marcello Cabria, Annick Magnier, Patricia Pereira, „Mayors’ agendas: emerging variations on the theme of entrepreneurialism.” In Political Leaders and Changing Local Democracy, “ Palgrave Macmillan, Cham, 2018), 243–272.
6 Terri Peters, „Social sustainability in context: rediscovering Ingrid Gehl’s Bo-miljø,“ arq: Architectural Research Quarterly 20, no. 4 (2016): 371–380.
7 Charles Landry, Chris Murray, Psychology & the City: The Hidden Dimension (Comedia, 2017).
8 City, Psychology, Place: An Urban Psychology Summit, University of Liverpool, accessed December 4, 2020, https://www.liverpool.ac.uk/heseltine-institute/events/citypsychologyplaceanurbanpsychologysummit/
9 Richard M. Ryan, Edward L. Deci, „Self-determination theory and the facilitation of intrinsic motivation, social development, and well-being,“American psychologist 55, no. 1 (2000): 68.
10 Stephen Kaplan, „The restorative benefits of nature: Toward an integrative framework,“ Journal of environmental psychology 15, no. 3 (1995): 169–182.
11 Leila Scannell, Robert Gifford, „Defining place attachment: A tripartite organizing framework,“ Journal of environmental psychology 30, no. 1 (2010): 1–10.
12 Patrick Devine-Wright, Susan Clayton, „Introduction to the special issue: Place, identity and environmental behaviour,“ Journal of environmental psychology 30, no. 3 (2010): 267–270.
13 Naomi I. Eisenberger, „Social ties and health: a social neuroscience perspective,“ Current Opinion in Neurobiology 23, no. 3 (2013): 407–413.
14 Sean P. Goldy, Paul K. Piff, „Toward a social ecology of prosociality: why, when, and where nature enhances social connection,“ Current opinion in psychology 32, (2020): 27–31.
15 Stephen T. Margulis, „Privacy as a social issue and behavioral concept,“ Journal of social issues 59, no. 2 (2003): 243–261.
16 Kalevi M. Korpela, „Place attachment,“ in The Oxford handbook of environmental and conservation psychology, ed. Susan Clayton (Oxford University Press, 2012).
17 Stephen Carr, Mark Francis, Leanne G. Rivlin, Andrew M. Stone. Public space (Cambridge University Press, 1992).
18 Terri Peters, „Social sustainability in context: rediscovering Ingrid Gehl’s Bo-miljø,“ arq: Architectural Research Quarterly 20, no. 4 (2016): 371–380.
19 Marcos Nadal, Marcus T. Pearce, „The Copenhagen Neuroaesthetics conference: prospects and pitfalls for an emerging field,“ Brain and cognition 76, no. 1 (2011): 172–183.
20 Di Dio Cinzia, Gallese Vittorio, „Neuroaesthetics: a review,“ Current opinion in neurobiology 19, no. 6 (2009): 682–687.
