Sille Pihlak vestleb Antoine Piconiga.
Sille Pihlak (SP): Antoine Picon, te olete Harvardi ülikooli kõrgemas disainikoolis G. Ware Travelstead arhitektuuri- ja tehnoloogia ajaloo professor ning arhitektuuri, maastikuarhitektuuri ja linnaplaneerimise doktoriõppekava juht. Peale oma tegevuste Bostonis on teil tihe side Tallinna ja Eesti kunstiakadeemiaga, kus te olete juhendanud doktorante ja nõustate arhitektuuriteaduskonda. Hiljuti nimetas ülikool teid teie saavutuste ja teenete eest audoktoriks (doctor honoris causa). Palju õnne!
Te kasutate oma kirjutistes ja Harvardi õppetöös läbivalt „infrastruktuuri“ mõistet, seega sooviksin arutada kolme sellega seotud teemat: praktilisus, säilenõtkus ja mõtestatus. Selgitage palun alustuseks, mida see sõna prantsuse keeles (l’infrastructure) esialgu tähendas ja kuidas see on aja jooksul muutunud.
Antoine Picon (AP): Oma seminaris „Linnad, taristu ja poliitika“ määratlengi ma seda sõna ajalooliste kihistuste kaudu. Termin pärineb prantsuse keelest, seda hakkasid kasutama prantsuse insenerid 19. sajandi lõpus. Esialgu viitas see tehnilistele süsteemidele ja objektidele, mis toetavad meie tegevusi, nagu näiteks raudteed, mis võimaldavad rongiliiklust. Taristu oli esialgu seotud 19. sajandil tekkinud võrkudega, kuid ei piirdunud nendega. Taristuks loeti ka sadamatammid, teed ja muud rajatised, kuna needki toetasid liikumist.
20. sajandi algul jõudis sõna inglise keelde ja teistesse keeltesse ning omandas teatud militaarse konnotatsiooni, mis seostus logistika ja sõjaväeliste funktsioonidega. Pärast teist maailmasõda sai taristu üldisema tähenduse, iseäranis arendamise kontekstis, nagu on näha Egiptust moderniseerida püüdnud Assuani tammi taolistest projektidest. Taristu hakkaski seostuma moderniseerimisega. Praegu oleme tunnistajaks ühtaegu taristu triumfile ja selle kriisile. Triumfile, sest taristu hulka kuulub nüüd kõike alates elektrijaamadest ja lõpetades telekommunikatsioonivõrkudega nagu internet. Kriisile, sest antropotseen tõstatab küsimusi taristuinvesteeringute keskkonnamõju ning taristumaastiku uute entiteetide nagu Uberi, Airbnb ja Amazoni rolli kohta.
SP: Rääkides nähtavast taristust, mille puhul inseneridel ja arhitektidel on erinevad rollid – oma raamatus „French Architects and Engineers in the Age of Enlightenment“(„Prantsuse arhitektid ja insenerid valgustusajastul“) arutate te nende kutsealade lahknemist ja seda, kuidas taristusüsteemide planeerimine läks üle inseneridele. Kas digitaalsetel tööriistadel on potentsiaali arhitektid praktilisemaks ja inseneridele sarnasemaks muuta? Kas füüsiline taristu võib nüüd ka arhitektide jaoks olla uus territoorium?
AP: Disainerid on alati taristu loomise juures olnud, nagu näiteks Otto Wagner Viini metroo puhul või Guimard Pariisis. Too suur kõrgepingeliini nurgamast, mille sa ise kavandasid, on ilmselgelt taristuobjekt. Arhitektidel on tänasel päeval tööriistad, mis võimaldavad neil tehnilisi piiranguid, nagu materjalitugevus ja sisepinge, oma töösse lõimida. Disaineri kutseala on samuti muutumas. Teie põlvkond ei soovi piirduda esteetiliselt meeldivate objektide loomisega, vaid tahab laiemalt keskkonda panustada. Me näeme aina enam arhitekt-insenere nagu Marc Mimram Prantsusmaal ja Calatrava. Ehkki kutsepiiride hägunemine võib olla produktiivne, on nende eristamine siiski hädavajalik, et arhitektid ja insenerid saaksid teineteist tõhusalt täiendada.
Antoine Picon (vasakult teine) 2019. aastal Eesti kunstiakadeemias ruumi ja digireaalsuse konverentsi ajal. Tema paremal käel istub Jüri Soolep ning vasakul Mario Carpo ja Roland Snooks.
Foto: Martin Siplane
SP: Üks mõiste, mis on meie kliimamuutustega toimetulemise püüdlustes ülioluline, on taristu puhul säilenõtkus. Mõeldes projektidele nagu BIG Architectsi loodud Dryline Manhattanil, näeme, et taristul on potentsiaali aidata nende probleemidega kohaneda ja hakkama saada. Nagu The Economist seda sõnastas: „Kallistage kõrgepingemaste, mitte puid.“
AP: Oleme jõudmas maailma, kus taristul on ülioluline roll selles, et keset probleeme, nagu meretaseme tõus ja globaalne soojenemine, säiliks elamisväärne elu. Arhitektide roll on mitmemõttelisem, puudutades mitte üksnes ratsionaliseerimist, vaid ka ratsionaalsetesse kavanditesse esteetilise kvaliteedi toomist. Näiteks ka kõrgepingemasti kauniks muutmine aitab maailma elamisväärsemaks ja sõbralikumaks muuta. Arhitektid tuletavad meile meelde, et tehnoloogia peaks olema sõbralik kõigi elusolendite, mitte üksnes inimeste vastu. Selline detsentreeritud lähenemine disainis aitab maailma elamiskõlblikuks muuta ja vastandub inseneride sirgjoonelisema funktsionaalse vaateviisiga. Ülioluline on esteetikat ja funktsionaalsust lõimida, veendudes, et taristu mitte üksnes ei teeni oma eesmärki, vaid ühtlasi rikastab keskkonda, kus see asub.
Ehkki säilenõtkus on ülioluline, on samavõrd oluline maailma tähenduslikkust tuua.
SP: Oma hiljutises raamatus „The Materiality of Architecture“(„Arhitektuuri materiaalsus“) arutate, kuidas digitaalne areng on muutnud meie suhet materjalidega. Kas taristu saab nüüd olla kontekstitundlikum ja mõtestatum?
AP: Taristu on maastikul sageli peidetud, ent disainiga saab seda nähtavamaks muuta ning ümbruse, kultuuri ja kliima vastu austavamaks teha. Ehkki säilenõtkus on ülioluline, on samavõrd oluline maailma tähenduslikkust tuua. Tähenduse all ei pea ma siin silmas traditsioonilist sümbolismi, mida iga arhitekt vihkab, vaid elamiskõlbliku maailma loomist. Disain võib muuta taristu kontekstitundlikumaks, peegeldades kohalikke tingimusi ja kultuuripärandit. See lähenemine tagab, et taristu ei täida mitte üksnes praktilisi vajadusi, vaid resoneerib ka nende kogukondadega, keda teenib.
2022. aastal pidas Antoine Picon Eesti kunstiakadeemias avatud loengu pealkirjaga „Tehisintellekt ja disaini tulevik“.
Foto: EKA
SP: Rääkides nüüd Eestist, millist potentsiaali te siin näete? Arvestades meie geograafilist asukohta, kaitsevajadusi, elektritootmise ümbersuunamist ja jõulisi veebipõhiseid võrgustikke nagu Bolt ja Skype, millist peidetud disainipotentsiaali te näete riigis, mis rajab aktiivselt nähtavat ja nähtamatut taristut?
AP: Eesti puhul hämmastab mind selle väiksus ja ebaproportsionaalselt suur mõju. Eestil on isegi Läänemere kontekstis vaadates unikaalne keel ja tugev üleilmne digitaalne kohalolu. See meenutab mulle Šveitsi, kus on väga erilised ja ebatavalised standardid. Just nagu Šveitsi disaini ja linnade puhul, mis on väga iseäralikud, on Eestil õnnestunud sõnastada pakkumus, alates arhitektuurist kuni mitmesuguste kaupadeni, mida on võimalik eksportida paljudesse riikidesse. Äärmusliku topograafiaga Šveitsis on taristu alati silmapaistev olnud. Eesti paradoks on see, et teil on õnnestunud säilitada rahvusvahelisel areenil väikest identiteeti, olles samal ajal väga ambitsioonikad. Aga las ma küsin nüüd sinult: mil määral sa oma kõrgepingemasti kontekstuaalseks pead? Selle vorm seostub ilmselgelt konstruktiivsete piirangutega, aga samuti on selles tunda disainitarkvara kasutamist. Millist rolli näed sa selles kontekstil?
SP: Ümberpööratud intervjuu, mu lemmik! Kõrgepingemasti disaini ajendas kohaliku materjali loogika, soov kasutada nii vähe materjali ja liitekohti kui võimalik. Nimi viitab kohalikule poploole ja ümbritsev maastik tekitab kujutluspildi looduskaitse all oleva raba serval istuvast rebasest, olles möödareisijate ja kohaliku identiteedi jaoks justkui pöördepunkt.
AP: Suurepärane. Analüüsides oma disaini mõjutanud tegureid, nagu popkultuur, maastik, keskkond ja kohauhkus, saame head mõtteainet. Ilmselgelt lood sa sellega uut tähendust.
SILLE PIHLAK on hea ruumi usku praktiseeriv arhitekt, teadur ja Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan.
PÄISES foto: EKA
AVALDATUD: MAJA 3-2024 (117), peateema TARISTU
