Arhitektuuribüroo nostalgiline kuvand joonestuslaudadest ja rapidograafidest on taasiseseisvunud Eestis sündinud põlvkonnale võõras. Need 1990. aastate lapsed, kellel oli võimalus arvutit kasutada, kasvasid tõenäoliselt üles koos MS Painti ja Wordi fondikoguga, tegid kodutelefoni juhet ümber ühendades esimesed sammud internetimaailmas ning veetsid õhtuid sõpradega MSN Messengeris tšättides ja Winampiga sinna kõrvale muusikat kuulates. Oma arhitektuuriõpinguid alustasime baastasemel arvutioskust omandades ning astusime julgelt 2D ja 3D, visualiseerimise ja BIM-projekteerimise maailma. Nüüdseks on mõeldamatu põhineda oma arhitektitöös ainuüksi analoogtehnoloogial. Igapäevases praktikas on klaviatuur, hiir, suure eraldusvõimega monitor riistvara, mille järele haaran. Tõsi, sahtlis istub kalkarull, et konkursi jaoks ideed arendada, ent üheksast viieni töötades on selle roll pigem marginaalne.
Ei saa üle ega ümber, et riistvara kõrval on tähtis ka tarkvara. Vajaliku tarkavara tundmine ja oskuslik käsitlemine aitab arhitektuuri luua, seda tootestada ja esitleda. Aina rohkem täpsust ja kiirust nõudva projekteerimise puhul on oluline võtta kasutusele töö tegemise kiirust toetavad, vigade vältimist hõlbustavad digitooted ja -tehnoloogiad. See on pidev õppeprotsess, sest nn digitaalse võidurelvastumisega, st oma toote võimekamaks ja mugavamaks disainimisega tegelevad paljud tarkvara-arendajad. Arhitektuuris tuleb tehnoloogia enda kasuks tööle panna, nt automatiseerida korduvad protsessid, et arhitektile jääks rohkem aega sisulise erialase tegevuse jaoks. Sisuline tegevus ei ole jooniste vormistamine, joonepaksuste õigeks näppimine, EHRi jaoks õige failipealkirja panemine, vaid just nimelt tulevikku vaatav ruumiloome ja kasutajate muutuvate vajaduste defineerimine ja nendest teada andmine. Ja loomulikult keskkonnasääst. Sisemiste protsesside optimeerimine, õige riistvara haldamine ja tarkvara kui töövahendi valik on tänapäeval vältimatu osa arhitekti igapäevasest loomeprotsessist. See on meie kui arhitektide taristu, mis võib üheltpoolt olla aeglane ja kurviline kruusatee, kuid selle kõrval olgu valmis ka kiirtee, mis aitab kvaliteetsete ja kiirete tulemusteni. Arhitektuuri loomise protsess vajab mõlema tempo oskuslikku kombineerimist.
ELEKTRILEVI KOOLITUSKESKUS
Asukoht: Kiili, Eesti
Hoone kasulik pind: 415 m2
Arendustöö juht: Renee Puusepp, EKA PAKK (Eesti Kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskus)
Arhitektuur: NOMAD, What If, Kollane tuba
Sisearhitektuur: Verde
Ehitusinseneeria: CAD Projekt
Ehitaja ja tootja: Estnor
Tellija: Elektrilevi
Projekteerimisest valmimiseni: 2022-2023

Fotod: NOMAD
Mustermaja
Eesti kunstiakadeemias on mitme aasta jooksul välja arendatud süsteemmõtlemist, mida nimetatakse ka Mustermaja 369 projekteerimissüsteemiks. Mustermaja püüab nii nagu paljud varem arhitektuuri tooteks PAKKida.1 Keskkonnateadliku eriala esindajatena on arhitektide uurimistöö tulemusena loodud mustermaja eesmärk olla keskkonnasäästlik: hoonele lubatakse ringsemat kasutust, st seda saab lahti võtta, liigutada, uuesti kokku panna. Hoone toodetakse tehases, mis juba oma olemuselt on säästlik tegevus – tehasetöö on kiire, automatiseeritud ja vähese jäätmehulgaga. Mustermaja annab vabaduse toodet kohandada tellija vajadustele vastavaks: mängida saab trepi kuju, fassaadilahenduste ja ruumimoodulite paigutusega. Eriti magusa kompvekina kõlab lubadus, et mustermaja hoiab hoone ehituskulud kontrolli all ning pakub võimalust kohe välja arvutada hoone süsinikujälg.
2023. aastal Kiilis püstitatud Elektrilevi koolituskeskus on eelkirjeldatud teadustöö tulemus. Hoone ise ehk niivõrd palju arhitektuurikõdi ei pakugi, kuid sellele on tähtis siiski tähelepanu pöörata, sest selles objektis kohtuvad ja materialiseeruvad varasemad tulevikku vaatavad valikud: valik uurida pika aja jooksul üht tüüpi ehitustehnoloogiat, et pakkuda valmislahendusi, valik tegeleda innovatsiooniga, valik pöörata pilk PPP (ingl public-private partnership, ee averus) poole ja börsiettevõtte valik liikuda ehituses uuendusliku ja keskkonnasäästlikuma väärtuspaketi suunas.
OÜ EstNor ehitatud Kiili Elektrilevi õppehoones rakendati teadustöös paika pandud süstemaatilisi reegleid tehaselises puitehituses. Tulemuseks on hoone, kus on 500 m2 brutopinda, mis teeb ehituse ruutmeetrihinnaks (koos välialade ja tehnoloogiaga) u 3200 € + km. Kui vaadata seda summat läbi tuima ehitushinnaprisma, paistab pilt ehk natuke kulukas. Ent kui vaadata kogu protsessi läbi teadus- ja uurimustöö prisma, läbi innovatsiooni, on pilt teine. Õhust tühjaks vihisevate start-up’ide ja muude hampelmannide maailmas on alla kahe miljoni euro suuruse investeeringuga loodud näidistoode, mille taustaväärtus seisneb just teadustöös, tehnoloogilises arengus ja innovatsioonis. Tehnoloogiline on see saavutus just nimelt seetõttu, et mustermaja ei ole pelgalt füüsiline hoone – semiootiline seos on küll natuke eksitav –, vaid hoopis tükike vabavaralist ja toimivat koodi või tehnoloogiat, mille abil hoonet projekteerida.
Mustermaja kui tarkvara2
Senise teadustööga kaasas käiv narratiiv vajaks ehk rohkem selgust, et maja ehitamise asemel räägiksime arendustööst, süsteemimõtlemisest, mis annab sisendi tehnoloogiliseks arenguks ja sealt edasi tarkvaraks. Loodava tarkvara kasutajad on arhitektid, tehased ja selle tulemuseks on arhitektuur. Ei tasu afišeerida lõpp-produkti, sest sellele eelneva protsessita poleks hoonet sellisel kujul olemas. Räägiksime pigem tulevikutaristust, arhitektide ja ka puitmajatehaste tarkvaralistest tark-mees-taskus-lahendustest, mis teevad projekteerijate ja arhitektide elu lihtsamaks ja kiiremaks. Kas see on eraldi äpp, plugin või veebileht, polegi oluline, sest arendustööle omaselt lõppu liiga selgelt veel ei paista.
Kiili maja on suurepärane näide katseprojektist, kus kombineeritakse tuleviku megatrende ja luuakse kogemust silmas pidades teadmistepõhine digitoode. Digitoote abil loodi hoone, mis on keskkonnahoidlik, kasutab uut moodi lähenemist ja kõikidel tasemetel protsesside automatiseerimist. Projekti osaliste sõnul aitas selle esimese hoone püstitamine täiustada märkimisväärselt süsteemi olemasolevaid „reegleid“. Selleks, et sündivat tarkvara edukalt edasi arendada, on vaja järgmiseid katseprojekte.
Arhitektide roll muutuvas tehnoloogilises kontekstis
Näen, et arhitektuurivaldkonnas võib selline tehnoloogiline areng tekitada küsimusi, hirmu. Olen seisukohal, et seni, kuni inimesed oma keerulise sisemaailmaga ja eriskummaliste isiklike eelistustega ei muutu, säilib siiski arhitekti oluline roll ruumiliste otsuste kursi seadjana. Kursi seadmiseks on vaja väga hästi tunda oma klienti. Ma ei näe, et seda tööd suudaks teha tehisintellekt, kes ei vasta küsimusele, kellele ja miks on mingit toodet või teenust vaja, kes ei paku uudseid lahendusi, kes ei loo ise innovatsiooni. See tõuge tuleb ikkagi loomingulisuse ja probleemianalüüsi kombinatsioonina, kus tuleb osata küsida õigeid küsimusi. Arhitektidele jääb endiselt võimalus rakendada oma täit potentsiaali. Turul on lugematul hulgal uusi lahendusi, mida kasutada oma mõtete ja ideede visualiseerimiseks. Mustermaja on lihtsalt üks paljude seas, suurelt mõeldes ehk isegi see otsitud digitiiger, arvestades, et ehitussektor toodab 30–40% kogu maailma CO2 heitest ja on erakordselt suures mahus ajas muutumatu. Tuleb vaid endas leida avastamis- ja õppimisrõõmu, et kaasa minna selle ülemaailmse vooluga, tunda abistavast tehnoloogiast mõnu.

Foto: Sven-Olof England
Vestlusest EKA arhitektuuri teaduskonna vanemteaduri Renee Puusepaga
EKA kui teadustöö tegija roll on olla vahendaja, kes akadeemilise institutsioonina suunab noori õppetöös ja aitab välja arendatud süsteemi viia noorte arhitektideni. Samuti on ülikool eraettevõtetele vahendaja, nii et nood saavad innovatsioonisoovi korral ülikooli poole pöörduda. 2019. aastal alustati EKAs tehaseliste puitmajade uurimist. See põhines 369-süsteemil, kus numbrid markeerivad silde pikkust. Praeguseks on süsteem taandunud kolme- ja kuuemeetriste sillete peale, sest üheksameetrise silde jaoks vajalikud ehitusvõtted vähendasid süsteemi tõhusust.
Selles projektis on moodulmaja digitarkvara süsteemi kasutades loodud hoone. Moodulmaja ehitamiseks kasutatakse valitud komponente, mis pakuvad ruumivariatsioone ja tagavad ehitusmaterjalide kasutamise efektiivsuse. Moodulmajade projekteerimise reeglite visualiseerimiseks loodud veebipõhine kasutajaliides on teadustöö edasiarendus, mille arendamist jätkatakse Creatomus Solutionsi nime all. Tarkvara veebipõhisena hoidmine on strateegiline otsus, et ligipääs digitööriistale oleks lihtne. Kohalikus tööstustes pole süsteemi veel suures mahus kasutusele võetud. Pigem on lahendus leidnud rakendust välismaal. Renee aga näeb suurt potentsiaali just kohalikes puitmajatehastes, kes võiksid kaaluda selle tehnoloogia abil projekteerimisprotsessi automatiseerimist ja arhitektidega tulemusliku koostöö tegemist.
Vestlusest Elektrilevi juhatuse liikme Rasmus Armasega
Elektrilevi olemasolev koolituskeskus Kadaka teel oli amortiseerunud. Plekist heliisolatsioonita hoone ei aidanud kaasa ettevõtte igapäevasele koolitustööle, mille abil treenitakse spetsialiste, kes tegelevad iga päev meie ühise taristuga. Enne uue koolituskeskuse projekteerimise protsessi loodi ettevõttes visioon, millega seati fookus jätkusuutlikkusele ja pikale vaatele. Samuti teadvustati ettevõttes, et tavapärasest hankeprotsessist saadav n-ö suvaline hoone ei suudaks täita roheinnovatsioonile seatud ootuseid. Seetõttu langetati otsus pöörduda Eesti kunstiakadeemia poole, kellel oli just sobilikult pakkuda aastatepikkuse uurimistöö tulemusena arendatud puit-moodulhoone süsteem. Puidukasutus ei olnud eraldi eesmärk, kuid sobitus suurepäraselt Elektrilevi nõukogu soovitusega otsida uuele hoonele lahendusi teadus-arenduse ja innovatsiooni koostööst. Kunstiakadeemia täitis ülikoolina oma rolli olla uuenduse tagant-tõukaja.
Elektrilevi vajadustega sobis mustermaja kontseptsioon erakordselt hästi, sest tänapäevase tööandjana soovitakse pakkuda paindlikke töötamisvõimalusi asukohast sõltumata. Siinkohal tuleb eriti sobilikult mängu mustermaja ehituslik põhimõte, et hoonet saab lahti võtta ning vajaduse korral laiendada ja vähendada. Seega kui ettevõte peaks soovima oma kontoripindade mahus muudatusi teha, siis see süsteem pakub teoreetiliselt selleks vajaliku paindlikkuse.
Arutelus eelarve üle selgus, et kuigi ehitushankes kajastuv ruutmeetrihind jääb kontorihoone kohta kõrgeks, siis kogu projektiga seotud tegevuste peale kulutatud summa ei ületanud eelarves ettenähtud kogusummat. Suures pildis püsiti planeeritud eelarves, mis on igale ettevõttele suur väärtus. Samuti on ettevõttele selge, et kui peaks sama moodulsüsteemil põhineva hoone ehituse protsessi taas läbi tegema, siis on katseprojekti riskid maandatud ja ehitushind seeläbi madalam.
Rasmus peab hoone puhul suurimaks väärtuseks seda, kui suurt hulka elektrikuid on võimalik välja koolitada uutes, mugavates, valgusküllastes ruumides. Tellija teadvustab selgelt, kuidas töökeskkond suurendab motivatsiooni, ja nendib rahulolevalt, et valitud teekond on end igati õigustanud.
ANNIKA VALKNA on arhitekt, kelle looming jaguneb linnaehituse laiemate küsimuste ja elamute intiimsema skaala vahel. Lisaks täiendab Annika end maastikuarhitektuuri magistrantuuris.
PÄISES foto: Sven-Olof England
AVALDATUD: MAJA 3-2023 (117), peateema TARISTU
1 Viide EKA puitarhitektuuri kompetentsikeskusele ehk lühidalt PAKK-ile — toim.
2 Tarkvara on ilmselt siinkohal IT-eriala inimeste meelest vale sõna, aga IT-eriala välise inimesena on see kõige lähem sõna, mis selgitab üheselt, millega on tegemist: arvutis kasutatav mudeldamise programm, mis aitab arhitektuuri luua.








