Teeme metsa jälle suureks. Läti laululava

LÄTI LAULUVÄLJAK
Tüüp: vabaõhulava ja üritusteruum
Asukoht: Riia, Läti
Arhitektid: Mailītis Architects, Arhitekta J. Pogas Birojs
Tellija: Riia linn
Ehitaja: LNK Industries
Konstruktor: LVCT, Buvinzenieru Konstruktoru Birojs, Strandeck
Katusemembraan: Kiefer. Textile Architektur
Akustika: RTU, Müller-BBM GmbH, R&D Akustika
Võistlus: 2007
Valmis: 2021
Mahutavus: 90 000 inimest
Pindala: 146 430 m2

Kolm tähte. Kolm õde. Kolm laulupidu.
Üks mure. Üks lootus. Üks vabadus.
Ühte käigu meie hääl, ühte sündigu südamed, ühte laulud laugenegu.¹

Ja siis me laulsimegi ennast vabaks. Võtsime oma hääle, ega meil ju muud polnudki eriti võtta kuskilt, võtsime ta siis niuhti põuest välja. Külm nagu ei olnudki. Ja laulsime. Ja võtsime väga pikka rivvi üksteise kõrvale ja käest kinni ja laulsime ja rivi ulatus läbi laante ja lagendike, mere äärest, tühermaalt linnasüdameteni. Ja Kalašnikovid langesid alla, vajusid lössi ja BTR-id keerasid ringi ja sõitsid kaugele minema, ära, üle piiri. Ja ei tulnudki tagasi. Meie aga laulsime edasi. Ja hing oli vaba. Süda oli vaba. Vaba kui lind. Siiski linnuks ei pea keegi mind.²

Ega vist saagi siin meie kandis ette kujutada sümboolselt laetumat ehitist kui laululava, eriti säänset, kuhu mahub tõesti pea kogu väike rahvas koos lõõritama. See on rahvuse ja identiteedi kandja, iseolemise kujundaja ja taasiseseisvuse saavutamise ruum. Aga baltlaste suured laulukaared loodi võimsa ning märkimisväärsena just Nõukogude okupatsiooni perioodil — kummalisel kombel Nõukogude võim alahindas laulmise iseolemise väge. Ehkki kollektiivne, masse koondav ja kommunismipäikesesse suunav, justkui äärmuslikult töörahvalik, on laulupidu ju ka ambivalentne, tähendusterohke ning hoiab tugevalt rahvuslikku identiteeti. Laulupidude traditsioon on 19. sajandi laen Saksa kultuuriruumist³, rahvusromantismi ilming, mis omandas siinses asukohas ilmselt just tänu oma peidetud vastupanuvõimele erilised mõõtmed. Justkui samamoodi, aga ka erinevalt – kummalisel kombel polevat kolme Baltimaa laulupidudel ühtegi sama laulu repertuaaris ning ühtviisi omaks peamegi vaid Balti keti hümni „Ärgake, Baltimaad”.

Vilniusesse ja Tallinnasse rajati uued laululavad 1960. aasta laulupidudeks, kusjuures Vilniusesse eestlaste laululava mugandatud koopia. Lätlaste vanem, 1955. aastal stalinistlikus võtmes rajatud laulukaar oli piisavalt väike ja väeti, et 21. sajandi alguses tekkis vajadus see välja vahetada suurema, võimsama ja nüüdisaegsema vastu. Uus laulukaar on sümboolne värskendus: nii tänapäeva laulupeokultuuri kui ka ühe rahvuse iseolemise arhitektuurne tõlgendus Baltikumi keskpunktis.

Mets

Lätlaste laululava on Riias Mežaparksis. Metsapargis. Meil on lätlastega ühine puu- ja sõnatüvi, mis on pärit keele algusajast, koriluskultuurist. Soomeugri taagast leiab ungarikeelse messze ’kaugel, kaugele, eemal, eemale’, samuti on protobalti-slaavi keeles medjas ’miski kuskil millegi vahel’. See on see lõputu ja müstiline miski, mis kuskilt kuhugi minnes tuleb alati läbida, suur ja otsatu, algab mere äärest ja ei teagi, kus ta kaugem piir on. Lõpeb palju kaugemal, kui tajuda võimalikki. Mežaparksi laululava kannab endas jõuliselt sellist mütopoeetilisust, see on justkui rahvuslikkuse manifest, aga vähese taagaga, pehme ja metsa poole vaatav.

Metsik akustika

Metsapargis saab arhitektuurist tõepoolest ka muusika, aga mitte kivistunud muusika, mis arhitektuur pidavat olema, vaid lihtsalt muusikainstrument – laululava ilmselt ongi maailma kõige suurem muusikainstrument. Päris metsik tüpoloogia. Akustilise lahendusega vaatavad hoone autorid sõna otseses mõttes jällegi metsa poole – nad nimetavadki oma kontseptsiooni metsa-akustikaks. Mets töötleb heli omamoodi, tekib metsa kaja, kus tüvede ja lehtede virvarr peegeldab helisid ühtlase kogumina samal ajal neid murdes ja laiali paisates. Nii ei ole laululavale loodud tagasein traditsiooniline ühtne heli peegeldav membraan, vaid koosneb paljudest väikestest parameetrilistest elementidest, mida toetab nende taga olev seinale tõmmatud kangasmembraan. Arhitektina ei oska ma akustikat hinnata ega põhjalikult võrrelda, kuidas see kunstlikult loodud metsaviirg võrreldes tavapärasemate lahendustega tuhanded hääled suurel väljal kõlama paneb, ent väidetavalt arvestab see just koorilaulu ja rahvamassi spetsiifikat ning asjaolu, et publik on esinejatest kohati väga kaugel. Tänapäeval viibime aga niikuinii järjest mürarikkamates ruumides ja nii toetab ju ka kõiki laulupidusid võimendus, et ka klubikultuuriga karastunud kõrvad mõistaksid õrnemat regilaulu staadioni teises otsas kuulata. Ruumi visuaalne kõnekus, samas ka loodava koha mitmekesisus ja sobivus väga erinevateks üritusteks on tänapäeval kahjuks akustikast tähtsamadki.

Maastik

Kui laulukaar on tavaliselt ikka kaar – heli suunav ja sademeid trotsiv, ülesse kõrguv ja laulukoore kattev –, siis Riia laululava hoopis laiub. Ta väiksemamahuline varikatus jääb pigem tagaplaanile ja trepistik tõuseb seevastu esile. Tühja sest vihmast. Laulukaar ja vaatajate ala moodustavad ühise terviku – kaar vaat et ei kõrgugi eriti ja istujate maastik tõuseb tasapisi kõrgemale. See on ümbrusest eristuv pühalik rabasaar, mis oma värvigammaga elab justkui igaveses talves, tõustes esile suvel, kui pikad ööd kutsuvad inimesi kokku pidutsema, ja sulandudes ümbritsevasse talvel, mil on aeg oma hurtsikusse peituda ja tasa oodata aega, mil hakkavad päevad jälle varblase sammul pikemaks venima. Ta on ühtaegu tavatult kontrastne kui ka peitust mängiv, lükates oma rikkalikule tähendustekeelele otsa veel ühe arhetüüpse identiteedivarjundiga pärli. Olgu ta siis jäätunud järvesilm, maastikust kõrguv mustikarohke rabasaar või hoopiski suur Läti rahvuse ürgmuna, kust suviti koorub sillerdav laululind.

Boreaalne postmodernism

Mul on hägune kõhutunne, et postmodernism teeb meie piirkonnas läbi mingit teatavat taassündi. Või et peaks tegema, et oleks aeg. Eelmisel aastal jalutasime väiksema arhitektide pundiga Veneetsia päikesepaistes läbi Ex Saffa, Vittorio Gregotti projekteeritud postmodernistliku elamuarenduse Cannaregios, kui tõdesime, et on postmodernismi aeg ja et on aeg ses osas seljad kokku panna. Seni veel varjusurmas rühmituse nimeks kujunes Villem Künnapu nimeline Tallinna postmodernistide ühendus. Julgen arvata, et see on samuti just seesama tunnetus, mida Läti laulukaare arhitektuur eneses kannab. See on just seesama Mailītise stiilis minimalistlik postmodernism.

Kui üldjuhul tajume postmodernismi ülepaisutusena, sümbolite ja viidete üle käe laiali puistamisena, siis Riia laululava vähest tundlikku mütopoeetilist viidandust võiks ehk nimetada boreaalseks postmodernismiks. See on arhitektuur, mis toimib eelkõige indeksiaalsel tasandil – siinne viitamine ei ole päris üks ühele, aga nagu suits viitab tulele, viitab arhitektuur siin mingile äratuntavale ruumilisele kvaliteedile. Tõlgendab, ent jätab tähenduse siiski äratuntavaks. See on veidi talviselt tardunud, kevadiselt tärkav, suviselt sumisev või sügiseselt värvuv. Õrnalt metsa poole, aga see-eest rõhutatult laia pintsliga. Arusaadav, ent mitte pealetükkiv. Nii võib metsast arhitektuuri teha küll, mets saab jälle suureks ja tähtsaks.

KARLI LUIK on eesti arhitekt. Töötab molumba kontoris.

PÄISES foto: Ansis Starks
AVALDATUD: MAJA 1-2025 (119), peateema BALTIC EXTRA

1  Veljo Tormis Läti laulupeol aastal 1990 pärast tema lätikeelse laulu „Trīs zvaigznes” („Kolm tähte“) esitust. Guntis Šmidchens, „Baltimaade üldlaulupidude laulutraditsioonid ja pärand“, Mäetagused 63 (Aprill 2016): 29.
2  Kalju Lepiku luuletusest „Minul on karvased sääred“ – toim.
3  Esimene laulupidu toimus 1843. aastal Zürichis. Baltimaades algas traditsioon 1869. aastal Eestis, 1873. aastal Lätis ja 1924. aastal Leedus – toim.