Belgia arhitekt Edith Wouters veetis kaks nädalat kunstiresidentuuris MAAJAAM Otepääl Neeruti külas ja mõtiskles selle üle, milline võiks olla külade soovitav tulevik maapiirkondades. 2019. aasta avatud talude päeval 20.–21. juulil pani ta Neeruti külas Ojaveeres püsti nutika küla kontori Nutiküla Stuudio, milles osalesid nii külaelanikud, kohalikud huvilised kui ka eksperdid.
Eesti maapiirkonnad muutuvad kiiresti. Linnadesse suunduva sisserände ja põllumajanduse tehnologiseerumise tõttu on paljud talud maha jäetud ning hajakülad hääbuvad järk-järgult. Parimal juhul tulevad endiste talunike asemele linnaelanikud, kes maalt rahu ja inspiratsiooni otsivad. Kuid mida see tähendab külade jätkusuutlikkusele, sotsiaalvõrgustikule ja maapiirkonna elukeskkonnale?
Vaatlen lähemalt Neerutis asuvat tüüpilist Ojaveere väikeküla, mis koosneb viiest traditsioonilisest talust. Mainitud üldised suundumused, nagu ränne linnadesse, külade hääbumine ja nostalgiline igatsus maapiirkonna järele on selgesti nähtavad ka siinses tillukeses maanurgas. Ümbruskonna teised talud on asustatud vaid nädalavahetustel, millest annab tunnistust inimeste maakasutamise viis. Sageli näevad lillepeenardega ääristatud õued pisut liiga klanitud välja. Üks Ojaveere taludest jäeti juba aastate eest maha. Alles on vaid varemed. Sealseid maid harib suurmaaomanik. Kümmekond aastat tagasi ostis vanem paar samast külast talukoha koos põllumaadega, millele andis uue elu, tehes sellest ponifarmi. Kui veel üks sealne talukoht müüki tuli, ostsid nad nii põllumaa kui ka taluhoone. Sinna asutas nende poeg Euroopa LEADER-programmi toel kultuuriprojektiruumi1. Neljas talu on siiani traditsioonilises kasutuses. Hiljuti panid viienda talu pärijad selle müüki. Suurmaaomanik huvitus küll põllumaadest, kuid mitte talumajast, mis tõenäoliselt tähendab, et hoone jääb loodusjõudude meelevalda. Mis oleks sedalaadi külale arukas lahendus?
Kuidas määratleda n-ö nutikat küla2 ? Nutiküla Stuudio osalejatega koostatud märksõnade nimekiri hõlmab erinevaid mõisteid alates kogukonda ühendavate tegevuste vajadusest, kõikide vanuserühmade kaasamisest, elanike ja asutuste koostööst bioloogilise mitmekesisuse ja puhta energia osas kuni jagatud vara ja oskusteni. Kõike seda võiks toetada platvorm, mis vahendab infot, suhtlust ja tehinguid. Ilmselgelt on digiühendus üks, kuid sugugi mitte kõige olulisem tõeliselt nutika küla omadus. Peamine küsimus ei seisne digiandmete kogumises, ühe või teise rakenduse loomises – kõige olulisem roll on inimestel. Just inimeste kaudu luuakse tugev kogukond ja parendatakse elukeskkonda ning seeläbi ka -kvaliteeti. Ideaalis toob nutikas küla ühelt poolt kokku inimeste – naabrite ja teiste – ning teisalt ruumide – kohaliku keskkonna ja seda ümbritseva maailma – digitaalsed ja füüsilised seosed. Eesmärk on luua kogukond inimestest, kellele saad loota nii heas kui ka halvas ning maapiirkondade elu tugevdada aastaringselt.
Kas üks võimalikke stsenaariume võiks olla see, et alles jäänud elanikud võtavad ohjad enda kätte ning püüavad kogukonda tugevdada ja elutingimusi parendada seeläbi, et otsivad mõttekaaslasi, kes oleksid valmis naabertalu ostma?
Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha ning eeldab elanikelt häid läbirääkimisoskusi ja müüjalt head tahet.
Inspireerivaks näiteks võib tuua viisi, kuidas Hollandi nn ühendatud talud (knooperven3) püüavad selle teemaga toime tulla. Igal aastal lõpetab tegevuse umbes 4% taludest ning Hollandi põllumajandusmaast on ajapikku saamas lihtsalt elanikega maastik. Talud ühendatakse omavahel radade ja haljastusega, mis justkui korrastavad ja struktureerivad maastikku. Samas julgustatakse külade – sageli linnast tulnud – elanikke võtma vastutust talusid ühendava iseloomuliku haljastuse ja radade hoolduse ja haldamise eest. Ühelt poolt toetab see elukeskkonda ja maapiirkondade ligipääsetavust ning teisalt hoiab ka kohalikke looduslikke ja muinsuskaitselisi väärtusi. See praktika püüab siduda maaelu ja väiksemas ulatuses põllumajandusmaastiku arengut tõhusa kogukonnaeluga külades ning muudab probleemid seeläbi võimalusteks.
Nutiküla Stuudios tehtud joonised kujutavad võimalusi, kuidas küla erinevaid hooneid võiks ruumiliselt ja sotsiaalselt ühendada, milliseid funktsioone ette kujutada või kaaluda ning kuidas võiks küla ruumiliselt ümbruskonnaga siduda. Sellest nähtub, et digitaalse platvormi kavandamine eeldab siiski füüsilisi seoseid. Näiteks on hulga loogilisem paluda naabrilt autot, mitte kasutada autode jagamise süsteemi, mille puhul tuleks minna sõidukile kilomeetrite kaugusele järele. Tugevas külas on inimesed, kelle peale saad loota, kellega masinaid või aiasaadusi jagada ja kes sulle rasketel töödel appi tulevad, ning muidugi kuuluvad küla juurde ka lapsed, kes saavad omavahel mängida. Huvitav on märkida, et projektiruumi MAAJAAM eelmiste residentide sekkumise käigus rajati kohalikule järvele ligipääs nii jalgtee kaudu kui ka parvega. Bussiootepaviljon koos pingi ja viie postkastiga moodustavad mobihub’i, kus inimesed saavad bussi või küüti oodata, kuid samas ka kirjadele ja pakkidele järele tulla, kuulutusi või naabrite küsimusi lugeda. Need kaks näidet toovad välja võimalused, kuidas ruumiliste sekkumiste ja planeerimisega saab toetada nutika küla digitaalset raamistikku.
Nii mõnigi huvitav Eesti tava võib luua soodsa pinnase nutika küla ellu kutsumiseks. Üks neist on kindlasti eestlaste talgud, mille käigus kutsutakse inimesi toidu, öömaja või pidustuste eest tegema koos tööd, mis peremehele üksi üle jõu käiks. Piirkonna loodusparkidel, nagu ka Otepää looduspargil, kus MAAJAAM paikneb, on sageli talunike koostööl põhinev juhtimisstruktuur. Kuigi esmapilgul võib paljudele tunduda vastuvõetamatu, et põllumajandustegevuses jagatakse maad ja masinaid, siis tegelikult jagatakse masinaid ökoloogilise metsanduse valdkonnas. Üritustel nagu avatud talude päevadel saavad inimesed jagada oskusi, teadmisi, võimalusi ja kogemusi ning tutvustada teistele edukaid algatusi. Kuid vaja on rohkem…
Hiljutised digiarendused liiguvad detsentraliseeritud ja autonoomsete platvormide suunas, kus inimesed saavad ise oma digitaalset infot hallata. Nad võivad siduda oma digitaalse avatari erinevate digiplatvormidega, näiteks oma küla platvormi, auto jagamise, ühistranspordi või kohaliku turu platvormiga. Nende kaudu saavad inimesed uuel viisil toimetada, suhelda ja infot jagada.
Ilmselgelt on ühe isoleeritud nutiküla mõju piiratud, samas kui rohketel üksikutel otsustel võib olla soovimatuid tagajärgi nii maastikule, tehiskeskkonna kvaliteedile kui ka ümbruskonna jätkusuutlikkusele. Seetõttu tuleks välja töötada maastiku piirkondlik visioon ja nutikülade võrgustik, eelistatavalt sidusrühmade koostöös ning koordineerimisstruktuuri ja vastavate mehhanismidega, mis suudaksid nutikülade võrgustikku ka tulevikus üleval pidada, kriitiliselt hinnata ja kohandada.
Nutiküla Stuudios testisin, kas meil Belgia arhitektuuri, linnaplaneerimise ja maastikukujunduse keskuses AR-TUR kasutatavaid ühisloome meetodeid võiks üle kanda ka Eesti maaelu konteksti. Oma Campine’i piirkonna ruumilaboris Kempenlab püüab AR-TUR luua piirkonnale tulevikuvisioone, mis põhinevad kohtumistel ekspertidega, kultuurisündmustel ja ka konkreetsete asukohtade uurimustel. Hiljuti oleme püüdnud oma lähenemisviisi laiendada ning otsida strateegiaid, mis edendaksid tehiskeskkonna kvaliteeti ning ka tugevamaid kogukondi, kes suudaksid neid hallata ja hooldada. Kuivõrd inimesi innustavad positiivsed kogemused ja toimivad algatused, püüame alati viidata neile näidetele. Võttes aluseks antud piirkonna konkreetse koha probleemi, kogub AR-TUR vastavat teavet ja koostab uuendusliku käsituse, mis peaks innustama keerukamate ruumiliste väljakutsete kaudu tehiskeskkonna kvaliteeti parandama.
Nutiküla Stuudio entusiastlikud osalejad tõestasid, et Eesti inimesed on teadlikud maapiirkonna murekohtadest ning soovivad oma mõtteid jagada. See on ilmselgelt hea algus, et õiges suunas edasi liikuda. Puuduv lüli siinkohal ongi ehk platvorm, millega koguda olemasolevaid inspireerivaid algatusi, tuua kokku eri sidusrühmad ning mõelda välja tulevikustsenaariumid, mis aitaksid nutikaks külavõrgustikuks ühendatud nutikad külad ellu kutsuda.
Suur tänu Timo Tootsile MAAJAAMa residentuuriprogrammi eest.
EDITH WOUTERS juhib kultuuriarhitektuuribürood CAPasitee ning on Belgia põhjaosas asuva Campine’i piirkonna arhitektuuri, linnaplaneerimise ja maastikukujunduse keskuse AR-TUR loovjuht. Campine’i laboris AR-TUR otsitakse uusi käsitusi kohalikele ruumilistele väljakutsetele, tuues inimesi kokku tasuta kultuuriruumi. www.capasitee.com / www.ar-tur.be
PÄISES foto: Timo Toots
AVALDATUD: Maja 99 (talv 2020), peateema Väikeses kohas elamise mõttekus
1 https://linc2019.eu/leader-eestis/
2 Euroopa maaelu arengu võrgustiku definitsioon kõlab järgmiselt: „Arukad külad (Smart Villages) on maapiirkondade kogukonnad, mis kasutavad innovatiivseid lahendusi, et kohalike tugevuste ja võimaluste toel oma jätkusuutlikkust tugevdada. Tegevused põhinevad kaasaval lähenemisel, et arendada ja rakendada kohaliku piirkonna strateegiat ja tugevdada sealseid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud tingimusi, kasutades eelkõige digitehnoloogiate pakutavaid lahendusi. Arukad külad toetuvad koostööle ja liitudele teiste kogukondade ning maa- ja linnaelanikega. Arukate külade strateegia algatamine ja rakendamine võib põhineda olemasolevatel algatustel ning nende tegevust võib toetada erinevate avaliku ja erasektori allikate kaudu.“
3 Lisainfot knooperven’i kohta leiab siit: https://edepot.wur.nl/117414
