30 aastat tööl

Oleme pälvinud tööandja enneolematu usalduse. Töö on ühtäkki muutunud hajusaks, toimudes asünkroonselt eri kohtades ja aegadel. Selles osas, kuidas ettevõtetes tööd organiseerida ja inimesi inspireerida, on tajuda sügavamat läbimõtlemist. See on muutnud arusaama – sisu ja käitumine on hakanud mõjutama keskkonda, kandvat ideed ja alles seeläbi suunama esteetilisi ruumiotsuseid.

Käesolev tagasivaade Eesti töökeskkonna arengule kattub siinkirjutaja isikliku kogemuse ja kaasarääkimisega töökeskkondade loomises. Liitusin töise eluga 1995. aastal pärast magistrikraadi omandamist Helsingi tarbekunsti ja disaini ülikoolis. Minu magistritöö teemaks oli lähituleviku bürookeskkond ja mööbel. Tuleviku all pidasin silmas 10–15-aastast distantsi kusagil kaugel aastas 2010. Kuna magistritöö kontekst oli 90ndate Skandinaavia, siis erines taustsüsteem oluliselt samaaegsest tärkavast Eestist. Aktuaalsed teemad olid heaolu, omavahelise koostöö võimendamine, mobiilse tehnoloogia pakutav vabadus ja seda toetav ruumi paindlikkus, samuti madalam organisatsiooni hierarhia ja selle ruumist kaotamine. Usuti, et töökeskkonna tüpoloogia liigub traditsioonilise briti klubi suunas, kus ruum on pühendatud eelkõige koos olemisele ja koos tegemisele.1 Tehnoloogia vallas juureldi personaalarvuti mõju ja kaasnevate piirangute üle: igaühel oma riistvara ja aken, mis ei toeta omavahelist koostööd. Unistati puutetundlikest laudekraanidest, mis töötavad groupwear’iga (grupitöö tarkvara). Elektriliselt reguleeritava kõrgusega lauad olid juba turul. Arutleti kodukontori võimalikkuse ja vormi üle. Arvati, et teleskoobiga kuvarid ja kogu töönurk tuleb peita suletavasse kappi, sest arvutid, õigemini kuvarid kodusesse ruumi ei sobi. Praeguseks teame, et kõik need teemad on vaikselt edasi vindunud, olles viimase poolteise aasta jooksul saanud iga ettevõtte pärisosaks ja mureks. Uue töö olemuse oleme juba oma käitumismustritesse sisestanud, küll aga on ümber mõtestamata see, kuidas ettevõtted oma tööd hakkavad korraldama, milliseid ruume selleks vaja läheb, missuguse sisu ja vaimsusega neid täita. Alustuseks vaatame tagasi.

Möödunust ülevaate saamiseks valisin vaid objektid, mida arhitektid ja sisearhitektid on omal ajal juba esile tõstnud. Viisin end kurssi kogu bürooarhitektuuriga, mis on ilmunud ajakirja Maja 105 numbri kaante vahel, ning nominentidega, kes on ilmunud Eesti Sisearhitektide Liidu alates 2005. aastast välja antavas trükises „Ruumipildid“. Lisaks vaatasin üle kultuurkapitali aastapreemiate võitjad.

Vaadeldes sõela läbinud arhitektuuri ja töökeskkondi, joonistub välja selgelt tajutav muster, mis kolme kümnendit üksteisest eristab. 90ndad on uue raha aeg – kerkivad pangad, autosalongid, telekomi- ja ehitusettevõtete hooned. Nullindad tõstsid pildile ettevõtted, kes otsustasid end brändida füüsilise maamärgina ja rajasid oma organisatsioonile tervikliku käsitlusega töömaailmad. Viimane kümnend on esile tõstnud eelkõige inimese. Trendi loovad IT- ja start-up-ettevõtted. Nüüd tuleb pildile ka riik, seda küll väikeste ja sümpaatsete Tallinnast kaugemal asuvate ideedega ja mitte veel sadu riigiametnikke koondavate ministeeriumite ja ametitega. Arhitektuurikonkursside tekitatud konkurents läbimõeldud ja arendatud ideedega tagab kvaliteedi. Lisaks hoogustub tervishoiusüsteemi ehitus, mida siin ei jõua käsitleda.

90ndad on uue raha aeg – kerkivad pangad, autosalongid, telekomi- ja ehitusettevõtete hooned. Nullindad tõstsid pildile ettevõtted, kes otsustasid end brändida füüsilise maamärgina ja rajasid oma organisatsioonile tervikliku käsitlusega töömaailmad. Viimane kümnend on esile tõstnud eelkõige inimese. Trendi loovad IT- ja start-up-ettevõtted.

90ndad – uue raha aeg

Uut avanevat maailma kehastab Ameerika ärikeskus Tallinnas Harju tänava alguses (1993, rek arh Aiki Lepik). Omas ajas märgilise ja ühiskonnas teravat vastukaja tekitanud transformatsiooni käigus puhastati hoonest välja nõukogude ajal säranud Tallinna varietee ja murenenud tähendusruum täideti uue ja jõulise kapitalismi kehastusega. Rekonstrueeritud hoone väärikad müürid suutsid tekitada ihaldusväärse ja kallilt mõjuva uue kapitalistliku kihistuse, mida tolleaegsetel piiratud eelarvega uushoonetel oli raske saavutada. Ajastut aitab mõista Krista Kodrese 1994. aastal ilmunud arvustus, kus ta toob välja kaks keskset ja omas ajas uut teemat: avatus ja kaleidoskoopilisus.2 Mõlemad märksõnad esindavad selget kannapööret. Varasemalt kujundati siseruume enamasti üheplaaniliselt: ettevõtted olid suured, identiteet ja eristumine ei omanud tähendust, inimesi käsitleti anonüümselt ja peideti kinnistesse tubadesse kahele pool koridori. Uus kaleidoskoopiline käsitlus võimaldas ühte hoonesse paigutada mitmeid erinevaid maailmu (ettevõtteid), nii vormis kui ka esteetilises keeles, käitumises kui ka funktsioonis. Nüüdseks on see saanud iseenesestmõistetavaks normiks.

Tööruum Tallinnas Ameerika ärikeskuses. Allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum. Fotod: Boriss Mäemets
Vaade Harju tänavalt. Allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum

Ehitamine sai hoo sisse kümnendi teises pooles. Kõige jõulisemalt esinesid pangad nii oma Tallinna peakontorite kui ka filiaalidega Tartust Narvani. Eraldi kategooria moodustasid automüügisalongid, mida toetasid telekomi- ja ehitusettevõtete peakontorid.

Tolleaegsed töökeskkonnad ei lasknud end aga õieti avada – tööruumide eksponeerimist ei peetud oluliseks. Askeetlikult sisustatud ruumides olid enamasti paaris ja vastakuti asetsevad L-kujulised lauad. Nõukogudeaegsetest kabinettidest eemalduti ja tekkisid väikesed 4–8 töötajaga osakonnad. Töö oli tegemiseks ja töötajaid käsitleti ühe normiga. Rõhk asetati sageli efektsele läikivale fuajeele ja terratsoplaatidest trepistikule, mida aitas särama lüüa roostevabast terasest piire. Kui treppi polnud, siis loodi see arhitektoon skulptuurse vormina hoone külge (kas esmane protsendikunsti väljendus?). Selline algusaegadel praktiseeritud kergesti saavutatav ja silmatorkav vormimäng illustreerib arusaama, kus fassaad esindab omanikku ja oluline on üldisem kuvand. See osutab vajadusele eristuda taustast ja esitleda end muutunud maailma täieõigusliku osanikuna. Töötajakeskset vaadet ja mõtisklusi paremast tööpraktikast siin veel ei kohta. Need on kiire arengu aastad, mida ilmestab kasvamine ja laienemine.

Kawe Plaza büroohoone Tallinnas Pärnu mnt-l. Henno Sillaste, 1997. Foto: Tõnu Tunnel

Kerkisid ka uue aja ärimajad. 1997. aastal valmis Tallinnas Pärnu maantee alguses elegantse lainelise klaasfassaadiga Kawe Plaza (arh Henno Sillaste), mis mõjub ümbritsevat peegeldades siiani värskelt. Suhteliselt kitsa ja otsast teritatud plaaniga hoone annab võimaluse luua avaraid avatud töökeskkondi. Tol ajal oli aga avatud kontori mõte veel võõras. Avara pinna asemel läbistasid ruumi looklevad kruiisilaeva stiilis pimedad koridorikäigustikud. Looklev käigutee iseloomustab seda aega laiemalt: selle kaudu pehmendati kipsseintega piiritletud maailma, eemalduti möödanikust ja lisati uue ajastu mängulisust.

Büroohoone Tallinnas Pärnu mnt 105. Künnapu ja Padrik, 1998. Foto: Kaido Haagen

Omas ajas mõjus edumeelselt Künnapu ja Padriku tehno-optimismi süstiv Punane Ärimaja (1998) Pärnu maantee viadukti ääres. Kaks alumist avatud parklakorrust loovad asuurse ja tehnitsistliku ilme, mida võimendab reklaamtulpadega kõnelev fassaad. Arhitekti sõnul võib tühjade koplitena planeeritud korrustel kujundada erinevaid büroomaastikke, vältides pikki suletud koridore.3 See vaimsus sobis suurepäraselt Äripäeva energilise toimetusega. Ajakirjandusettevõtted olidki ühed esimesed, kes tulenevalt töö iseloomust rakendasid avatud ruumilahendusi – taolised ruumid võimaldasid teha paremat koostööd. Samas on see hoone näide, kuidas usk tehnoloogiasse ja autostumise vaimustus on paarikümne aastaga omandanud hoopis teise ja sugugi mitte progressiivse tähenduse.

Kui pinnale jäänud bürood kipuvad praegu näima aneemsed, siis omamoodi värskelt ja ausalt mõjub askeetlik ja veidi toores Stenbocki maja peaministri büroo ümmarguse tünnikujulise nõupidamisruumiga (1997, Alver Trummal Arhitektid). Huvitav on see, et kuni 2004. aastani illustreerivad tolleaegse arhitektuurimeedia veergudel Eestis riigi tellimusel ehitamist vaid Stenbocki maja ja presidendi kantselei renoveerimine.

Ehitusettevõtte TTP büroohoone Pirital. Meelis Press, 2005. Allikas: Priit Põldme arhiiv. Foto: Kaido Haagen

Nullindad – korporatiivsest palest loovlinnakute poole

Uus sajand tõi uued sihid. Kui jalad all, siis näib ettevõtetel tekkivat suurem kihk ennast jäädvustada ja mõelda, kuidas ruumide näilise kesta sees olla ja tööd teha. Selles osas võib eristada mitut suunda, millest esmalt räägin korporatiivse identiteedi kehastustest.

Selle suuna head näited on Elioni juhtkorrus Endla tänaval, kus rahulikus valges hoones tabad end järsku osana füüsilisest ja elusast brändikehastusest. Arhitektuurseimaks näiteks on ehitusettevõtte TTP peahoone Pirital (2005, Meelis Press). See on kinnisvaraarendaja unistuste jõuline kehastus ja korporatiivse kultuuri täpne ja uhke betooni valamine: võimas, perfektne, külm ja ennast ülejäänud maailmast distantseeriv. Kuigi see hoone sai omal ajal ohtralt pärjatud, on selline korporatiivne statement kaotanud siiski kiiresti sisu ja praegustest väärtushinnangutest üha eemaldunud.

Jungent kontor. Jan & Ken, 2004. Allikas: Priit Põldme arhiiv. Fotod: Kaido Haagen

Mulle sümpaatsemat korporatiivarhitektuuri esindab teine premeeritud sisearhitektuuriga ettevõte Jungent (2004, sisearh Jan & Ken), kellel on õnnestunud loovettevõttele omane imago sobitada müügi- ja turundusalase maailmavaatega. Jan & Ken on loonud renoveeritud hoonesse šiki ja omanäolise koosluse. Tulemus on ühtaegu soliidne ja usaldust tekitav ning samas mänguline ja tulevikku vaatav.

Skype kontor. Tarmo Piirmets, 2006. Allikas: Priit Põldme arhiiv. Fotod: Aivo Kallas

Teist tüüpi lähenemist, pehmet jõudu korporatiivsesse ruumi tõid aga Skype ja Tarmo Piirmets (2006). Skype’i büroo asus neutraalses ja tagasihoidlikus büroohoones (arh Andres Siim) asjalikul asukohal Mustamäel TTÜ kampuse ja Tehnopoli piiril. Hoone sisemine vooder on eristuv. Esteetiliselt mänguline, värvikirev, kutsuv ja kodune, mängib Skype oma brändi ja korporatiivsusega hoopis uuel, tähenduslikul tasandil. Ettevõtte kultuuri ja seeläbi ka (brändi)kogemuse loob meeskonna vaimsus ja käitumine. Ruumist on kaotatud hierarhia ja saavutatud avatud, vaba ja loomingulisust soosiv keskkond. Keskmes on koostöö ja koosloome. Skype’ist räägitakse kui esimesest kodusest büroost: kodukontorist, kus töötab 300 inimest.4 Siia on loodud palju erinevaid olemise, töötamise ja lõõgastumise võimalusi, mis toetavad eri iseloomuga tööd ja võimaldavad hoida meeli erksana. Oma ajast ees olid Skype’i kapid, mis sündisid iseseisvate toodetena alles 2010. aastal Soome start-up’is Framery. Kuigi koosolekuruumis laiutab 4 x 9 meetrit suur nn egolaud hiiglasliku Skype’i logoga ja logopilved korduvad ka põrandavaipadel, kehastab bränd ennast väärtustes ja ruumis evivas vaimsuses, mitte ei roni füüsiliselt kaela. Nutikalt on lahendatud korruse keskel asuv lava ja trepistik, mis liidab kahel erineval kihil toimetavad inimesed üheks kogukonnaks. Skype’i lähenemine on mõjutanud oluliselt järgnevat töökeskkonna käsitlust ja saanud eeskujuks paljudele, eelkõige teistele tehnoloogiaettevõtetele.

Reklaamibüroo Tank kontor Tallinnas Narva mnt-l. Lauri Laisaar, Margus Tammik, 2001. Allikas: Priit Põldme arhiiv

Eraldi saab vaadelda reklaami, turunduse ja disainiga tegelevaid loovettevõtteid. Esmalt viskab silutud korporatiivruumi käsitlusele kinda reklaamibüroo Tank Narva maanteel asuva bürooga (2001, Lauri Laisaar, Margus Tammik), mille vabaduse aste meenutab ennekõike kunstitudengite isetekkelisi stuudioid skvotitud ruumides. Tajutav on järsk ja teadlik vastandumine näiliselt kohustuslikule korrektsusele. Puuduvad ripplaed ja üle korruse vaibad, hoidutud on poliitkorrektsest minimalismist. Peamine võte on kollaaž. Siseruumid moodustavad kireva ja rikkaliku tausta, kus avatud ja näiliselt lohakas viimistlemata pind on segatud erinevaid lugusid jutustavate elementidega, saades nii osaks sellest tööst, mida neis ruumides nuputatakse ja produtseeritakse. Selline elusam siseruum loob eeldused vahetumateks inimsuheteks ja vastandab reklaamibüroo loovuse klientide välja mõõdetud argipäevaga.

Rafineerituma lähenemisega tõstaksin esile Age McCanni büroo Rotermanni kvartalis (Tomomi Hayashi, Kerli Valk, 2009). Sisearhitektuuri loomise tööprotsessis võib aimata kliendi oskust ja kogemust igapäevaselt loovtöös osaleda, olles nii ehk arhitekti ideaalne partner.5 Sisearhitektuurne lahendus sünnib teineteise ideid võimendades ning (sise)arhitekt ei pea punnitama oma kunstnikuegost lähtuva lavastusliku kontseptsiooni poole, mida kliendile maha müüa. Eesmärk oli luua kutsuv ja motiveeriv töökoht. Age McCanni büroos on see kahtlemata õnnestunud. Hoone fassaadist tingitud ruumikuubikud on seestpoolt ümaralt pehmendatud ja loovad voolava maastikulise tunde eriomaste kohtadega. Kogu ruum on üks risti-põiki läbitav tervikmaastik ilma ühegi surnud koridorita. Mitmekesise ja hästi kasutatava ruumi võimaldab luua Jahuhoone arhitektuur (arh Tomomi Hayashi), kus hoone tavapärase ristkülikukujulise põhiplaani mahust tungivad läbi seinte välja ruumitahukad.

Age McCann kontor. Tomomi Hayashi, Kerli Valk, 2009. Allikas: Priit Põldme arhiiv. Foto: Reio Avaste

Kümnendile paneb punkti Baltika tootmistsehhi uus sisu ja vaim, mille andsid 2009. aastal 3+1 arhitektid ja Stuudio 3. Telliskivi loomelinnak ei olnud siis veel see, mis täna, ja Kultuurikatel oli vaid unistus. Baltika läks teadlikult linna loovkoort endasse imema. Renoveeritud hoonesse lisasid vaimse panuse mitmed reklaamibürood, arhitektid, disainikeskus ja loomeinkubaator. Tiine sisuga hoone kujundati vastukaaluks väliselt tagasihoidlik, moodustades diskreetse raamistava tausta ning jättes rentnikele vabaduse ise oma maailmu kujundada. Rõivabrändi Baltika enda pinnad ülemistel korrustel said omavahel oskuslikult seotud kolmeastmelise vaheruumiga. Nii tekkisid huvitavad vaatenurgad, kuid veelgi olulisem on, et see võte ühendas korruste vahel jagunenud organisatsiooni vaimse tasandi. Avatud ruum on korrapäraselt jagatud valgete mööbliseintega väikesteks stuudioteks, nii pakutakse igale rakukesele oma koht. Lakooniline vorm organiseerib ja rahustab rõivabrändi loome lopsakat segadust. Uut moodi ristkasutust pakub maja teises otsas asuv liikuva trepistikuga moelava.

Teistkümnendad – töötaja võimestamine

Viimase kümne aasta jooksul on tajuda sügavamat läbimõtestamist, kuidas ettevõtetes tööd organiseerida ja inimesi inspireerida. See on muutnud arusaama töökeskkonna arhitektuurist, kus sisu – kes on see organisatsioon ja kuidas ta käitub – hakkab mõjutama keskkonna kujundamist, otsib kandvat ideed ja alles seejärel suunab esteetilisi ruumiotsuseid.

Üks selline endasse vaatav, töötajatest hooliv ja oma töökäitumist kujundav ettevõte on Proekspert (2014, Arhitektuuribüroo Pluss, sisearhitektuur Kuup Disain). Lehiselaudisega kaetud hoone askeetlik välisvorm ei reeda kuidagi sees pulbitsevat elu. Ruum tundub olevat loodud justkui hetke jäädvustamiseks. Tööalad on komponeeritud tihedaks labürintjaks maastikuks, kus võõras vist eksiks. Vahelduv ja põnev ruum, kus iga koht on isemoodi. Sakilised seinad, millesse siin-seal on sulandatud sisseehitatud mööblit või kõnekabiine, summutavad müra. Teadlikult on planeeritud ohtralt võimalusi astuda kõrvale, pidamaks juhuvestlusi. Büroo aktsendid on astmetega lava ja avar terrass ning eraldi korrusel asuv esinduslik köök ja söögiala koos mängutubadega.

Viimase kümne aasta jooksul on tajuda sügavamat läbimõtestamist, kuidas ettevõtetes tööd organiseerida ja inimesi inspireerida. See on muutnud arusaama töökeskkonna arhitektuurist, kus sisu – kes on see organisatsioon ja kuidas ta käitub – hakkab mõjutama keskkonna kujundamist, otsib kandvat ideed ja alles seejärel suunab esteetilisi ruumiotsuseid.

Twilio Eesti büroo. PIN arhitektid, 2016. Foto: Tõnu Tunnel

Avatud ja paindlikumat lähenemist pakub Twilio Eesti büroo (2016, PIN arhitektid). Hoone ristkülikukujulist põhiplaani liigendavad ebakorrapäraselt nurkade alla paigutatud siseruumid, mis pakuvad võimalusi koostööks ja vaikseteks vestlusteks. Nende vahele jääval avatud alal asuvad pehme vormiga töökohasaared. Pehmus ja teravus koos loovad mitmehäälse ja koduse keskkonna. Vonklevad käigurajad on taotluslikult justkui loodusest, kus liikumise suunda juhivad siin-seal töötsoone piiravad kapiseinad. Siin on loodud eri võimalused töö erinevate vormide jaoks.

Järgmiseks maamärgiks meie töökultuuri tabavatest muutusest on Telia peamaja (2017, sisearhitektuur Form), kes on oma uue hoone lahenduse planeerinud teadlikult tegevuspõhise kontori ideede järgi. Tegevuspõhise lähenemise taga on mõistmine, et töö ei ole lihtsalt üks ühtlane mass toimetamist, vaid koosneb väga erinevatest tegevustest. Laias laastus võib töö jagada viieks tüübiks: keskendumine, koostöö, sotsialiseerumine, õppimine, taastumine. Sõltuvalt töö spetsiifikast, ametist, osakonnast jms, saab neid omakorda jagada erinevateks tegevusteks. Näiteks võime koostöö all mõista nii üks-ühele-vestlusi, ülevaatekoosolekuid, jooksu pealt kohtumisi kui ka tahvelseina ääres toimuvaid ajurünnakuid. Iga töö etapi jaoks on loodud parim koht, mida on võimalik vastavalt töö iseloomule valida. Et selline rikka valikuga ruum toimiks, on töötajad loobunud isiklikest töökohtadest. Tavapäraseid traditsioonilisi töölaudu on vähem kui inimesi. Osakondadel on oma korrused või pesad, kus nad ennast koduselt tunnevad. Isiklik ruum on asendunud meie-ruumiga.

Telia peamaja. Form, 2017. Fotod: Tõnu Tunnel

Siiani on meil tegevuspõhist lähenemist peetud uudseks ja võõrastavaks. Tegemist on siiski ligi paarkümmend aastat arendatud ideedega, mis kord on end õigustanud ja siis jälle mitte. Võti on selles, et ühtegi teoreetilist kontseptsiooni ei maksa pimesi järgida, vaid tuleb leida iga ettevõtet kõige paremini toetav versioon. Erinevaid tavasid saab mugandada igasugusel pinnal. Ajatumad, terviklikumad ja tõhusamad lahendused tunduvad siiski need, kus hoone arhitektuur ja sisemine toimimine on läbi komponeeritud ja toetavad teineteist.

Sellise ideoloogiliselt tervikliku töökoha kontseptsiooniga paneb arhitektuuribüroo Molumba projekteeritud Saue vallamaja (2020) rasvase punkti pandeemia poolt järsult katkestatud eesti töökultuuri vaikelule. Juba arhitektuurikonkursile tegevuspõhise töökeskkonna kontseptsiooni pakkunud projekt on paindliku ruumilahendusega, mis võimaldab ennast töö ja valla muutuvate vajaduste järgi sättida. Harjumatult kummalise hoone puhul on märgiline vallavanema otsus loobuda riigikorda esindava juhi kohustuslikust nurgakabinetist. Plaanil justkui väike otsus, kuid valminuna osutab fundamentaalsele muutusele organisatsiooni olemuses, töökultuuris ja juhtimises.

Kuhu edasi?

Saue keskus on heaks platvormiks, kust heita pilk juba täna saabunud homsele. Viimase poolteise aasta jooksul oleme olnud sunnitud muutma arusaama tööst ja tööl käimisest. Mõistame (kontori)tööd kui oma isiklikku lepingut tööandjaga, mille objektiks on tulemus. Oleme saanud vabaduse planeerida aega ja seeläbi ka isiklikku elu, ühendada tervikuks oma enda eluprojekt, töö ja pere. Oleme pälvinud tööandja enneolematu usalduse. Töö on ühtäkki muutunud hajusaks, toimudes asünkroonselt eri kohtades ja aegadel. Töö vormid on muutunud hübriidseks, kus osad kolleegid on füüsiliselt koos ja teised liituvad digitaalselt. Ja töö saabki tehtud.

Inimestena oleme selle tähendusliku ja käitumusliku harjumuse omandanud ja siit ei ole tagasiteed eilsesse. Meil, kontoris töötavatel inimestel, on tekkinud oma visioon, kuidas tahame tööd teha ja tööl käia. Hoopis teine olukord on organisatsioonidel ja ettevõtetel, keda kummitab teadmatus, millist ruumi on vaja praegu, kui palju inimesi tagasi tuleb ja kuidas nad hakkavad oma tööd kodu ja kontori vahel jagama, missugust tööd tehakse kontoris ja mida eemal, kuidas tuleks ruume sisustada ja planeerida, millist sõnumit peaks töökeskkond edastama töötajatele, millist klientidele. See ei ole väljakutse üksikutele, vaid kõigile. Siin ei oodata uusi ideid mitte ainult arhitektilt ja sisearhitektilt, vaid ruumi on ka uutele äri- ja tegutsemise mudelitele.

Lift 99 kontor. Kuup Disain, Dokointerior, 2019. Foto: Tõnu Tunnel
Lift 99 kontori plaan.

Osa uutest võimalustest on ennast juba ilmutanud. Näiteks tööhotellid, kust saab lühemaks või pikemaks ajaks töökohti rentida. Esimene selline oli Plug-in Maakri tänaval, kus 20 aastat tagasi idandas ennast LHV. Ajutise ad hoc lahenduse projekteeris Tanel Eigi. Praeguseks on konkurents juba tihedam ja töörendi kohad võistlevad identiteedi, keskkonna, vaimsuse ja teenuste osas. Suurepäraseks näiteks on Lift-99 (2019, sisearh Kuup Disain, Dokointerior). Ennast hub’iks nimetav keskkond on iseenda moto ruumiline kehastus – aidata tähtedel taevasse tõusta. Siin saad olla justkui oma tiimiga eraldi, samas teistega koos. Sotsialiseerumine ja vastastikuse sünergia tekitamine on oluline ja ruumis hästi välja mängitud.

Uddu ja Velvet ühiskontor. Uddu, 2017. Allikas: Priit Põldme arhiiv. Foto: Terje Ugandi

Teiseks uueks mudeliks võib olla erinevate ettevõtete sümbioos, mis tõstab nii ruumi kasutuse efektiivsust kui ka lisab paindlikust. Sellise koosluse näited on disainibüroo Velveti ja sisearhitektuuribüroo Uddu kooselu (2017, sisearh Uddu), mis tervitab rustikaalse kodurestorani miljööga, või Creative Fuel (2018, Tomomi Hayashi, Mari Põld, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve) Kultuurikatlas, kus igal agentuuril on oma pesa, mida liidab klubina töötavad ühis-, töö- ja puhkealad.

Kindlasti on uusi ideid idanemas paljudes peades ja aeg näitab, milliseks kujuneb alanud kümnend. Uueks muutunud töö nõuab igal juhul uut vormi ja sisu. Asünkroonses töövoos ei tundugi enam nii kohutav isiklikust töökohast vabaduse kasuks loobuda. Vastu tahetakse saada aga rikkamat ruumi, mis paremini erinevat laadi tööd toetab. Kokku tulemise eesmärk saab eelkõige olema koostöö, mitte koosolek ja organisatsiooni ühise kultuuri loomine ja hoidmine. Ettevõte peab suutma pakkuda tähenduslikku kogemust, mis inimesed kokku tõmbab ja koos hoiab. Sisse näitamine muutub olulisemaks välja näitamisest. Tööl käimiseks on ees huvitavad ajad.

MARTIN PÄRN on Tallinna Tehnikaülikooli professor, rahvusvahelise magistriõppekava Design & Technology Futures programmijuht ning Iseasi disainibüroo juhtivpartner.

PÄISES: Hansapanga kontori interjöör Liivalaia tänaval. Vaikla & Männi, 1990ndate algus. Allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum. Foto: Boriss Mäemets

AVALDATUD: Maja 106 (sügis 2021), peateema Ruumipöörded

1  Francis Duffy, The New Office (Conran Octopus, 1997).
2  Krista Kodres, „Ameerika ärikeskus – „Estonian Dream“?“, Maja, 2, 1994, 18–23.
3  Andres Kurg, „Positiivse büroomaja-kujundi otsingul“, Maja, 20, 1998, 12–15.
4  Ell-Maaja Randküla, Maris Takk, „Tehnoloogiafirma kontor Mustamäel“, Ruumipilt 2006, 98–104.
5  Ell-Maaja Randküla, Maris Takk, Karin Paulus, „Age McCanni büroo“, Ruumipilt 2009, 96–103.

JAGA