Viimasel viiel aastal on rohepöörde valdkonna ekspertide hulgas nii rahvusvahelistel kokkusaamistel kui ka asjaga seotud ametnike töölaudadel olnud kuum teema ruumilise pärandi käsitlemine.
Järgnevalt tutvustab Helen-Sooväli Sepping, kuidas saab ruumiline pärand panustada rohepöördesse, ning arutleb, kas rohepööre panustab mingil moel ka kultuuripärandisse, täpsemalt ehitatud pärandisse. Valdkonnad, mida selles artiklis käsitletakse ja mainitakse on kestlikud kogukonnad, hoonete taaskasutus, ringmajandus ja innovatsioon. Just neid valdkondi edendades on võimalik ehitatud pärandi hoidmist ja kasutamist käsitleda inimtegevusena, mis on energiasäästlik ja väiksema keskkonnajalajäljega ning mis omakorda panustab kliimamuutuse leevendamisesse.
Euroopa roheleppes1, mille eesmärk on muuta Euroopa maailmajagu 2050. aastaks kliimaneutraalseks, ei ole ajaloolised, nii kaitse all kui ka kaitseta hooned, rajatised ja maastikud eraldi äramärkimist leidnud. Esmapilgul näib, et kultuur on justkui ära unustatud ning kukalt paneb kratsima pigem tehnokraatlik, tehnoloogilistel uuendustel põhinev lähenemine üleminekul kestlikumaks Euroopaks. Loogiliselt võttes võiks ruumipärand Euroopa Komisjoni algatatud renoveerimislaine tegevusplaanidega ideaalselt sobida. Lähemal vaatlusel on roheleppe plaanides ridade vahele peidetud sõnum, et Euroopa rohelepe ja kultuuripärand on tihedas omavahelises vastastikseoses. Siiski on otsustatud, et kultuuripärandi renoveerimine ei ole sellel eelarveperioodil prioriteetne ning eraldi rahastusmeedet ruumipärandi kliimakindlamaks muutmisel ette nähtud ei ole. Vanade hoonete ja taristute kestlikumaks vuntsimisel ei ole nii kiiret mõju kasvuhoonegaaside vähendamisele, kui seda vaja oleks. Meie ette kerkib küsimuste pundar: kas uut hoonet on odavam ehitada kui vana renoveerida ning kas uue hoone keskkonnajalajälg on suurem või väiksem kui vana hoone oma? Kas tänapäevaste standardite järgi ehitatud hoone on kliimatargem kui vana, mis on traditsiooniliste ehituspõhimõtete ja -võtetega ehitatud?
Ehituspärandi regulatsioonid Euroopa kliimapoliitika keskmes
Eesti inimarengu 2019/2020. aasta aruandes kirjutan sellest, et meie ajastu suurim ülesanne on tagada tulevastele inimpõlvedele planeet, millel on võimalik elada. See tähendab kliimamuutusega kohanemist ja halbade keskkonnamõjude vähendamist2. Ruumilisel pärandil on selles kandev roll. 2021. aastal valmis Euroopa kultuuripärandi roheline raamat alapealkirjaga „Asetades kultuuripärandi roheleppe südamesse“3. See Euroopa Komisjoni tellimusel ja ekspertide koostatud dokument joonistab kontseptuaalse raamistiku, kuidas kultuuripärand aitab kaasa Euroopa kliimaneutraalsuse püüetele. Ruumipärandi roheline raamat keskendub väärtustele. Kultuuripärand, sealjuures ehituspärand, on meie-tunde ja Gesamtkunswerk’i, ühise kunsti loome nurgakivi. Kultuuril on tähtis roll väärtuste loomisel ja hoidmisel. Nende loomine ja vahendamine saab toimuda kodanikukeskselt: kodanikuaktiivsuse ja -teaduse ning kodanike kaasamise abil. Need on tervet ühiskonda kaasahaaravad tegevused, mis on eelduseks kultuuripärandi kestmajäämisel ja kestlike lahenduste rakendamisel. Roheline raamat esitab kultuuripärandi osatähtsuse ressursitõhusama ja säilenõtkema ühiskonna loomel. Taaskasutus ei ole midagi muud kui päranditehnoloogiliste oskuste edasiandmine, vanade hoonete ja asjade korrastamine ning hooldamine. Sedalaadi oskusi nimetatakse roheoskusteks: need on teadmised, mida saab rakendada kliimakindlama ühiskonna ülesehitamisel.
Kultuuripärand on kahe olulise rohelepet toetava Euroopa linna- ja maapiirkondade strateegia keskmes: nendeks on „Uus Euroopa Bauhaus“4 ning renoveerimislaine strateegia.5
„Uus Euroopa Bauhaus“ on initsiatiiv, mis panustab kõigisse rohepöörde käimasolevatesse planeerimise ja ehitus- ja pärandihoiu tegevustesse horisontaalselt, ühendades esteetika-, disaini- ja kestlikkuse ideed. Nende kolme idee abil on tagatud pärandiloome ja see omakorda panustab inimeste elukeskkonna kvaliteeti.
Rohelises raamatus ning strateegias „Uus Euroopa Bauhaus“ esitatud printsiibid peaksid leidma rakendust renoveermislaine kavas, algatuses, mis on ellu kutsutud hoonete energiatõhususe parandamiseks. Euroopa Komisjon soovib järgmise kümne aasta jooksul renoveerimismäärasid kahekordistada ja sealjuures suurendada märkimisväärselt hoonete energiasäästlikkust. Arvud näitavad, et hoonete arvele langeb ligikaudu 40% EL-i energiatarbimisest ning hooned ja taristud võivad tekitada 36% kasvuhoonegaaside heitkogustest. Praegu renoveeritakse energiatõhusamaks iga aasta vaid 1% hoonetest. Euroopa Komisjon leiab, et 2030. aastaks võiks olla renoveeritud 35 miljonit hoonet. Eestis on vaja renoveerida 140 000 hoonet ja selleks on eraldatud 22 miljonit eurot. Kava lisandväärtusena loodetakse suuremat innovatsioonilainet: ehitussektoris võiks selleks olla materjalide korduvkasutus ja ringlussevõtt.
Tulevik kuulub ilusatele kliimakindlatele hoonetele
Hoone eluiga mõõdetakse elukaare järgi. Elukaare alguseks võib arvestada hoone planeerimist ja lõpuks lammutamist ehk utiliseerimist. Hoone elukaare energiabilansist kulub küttele umbes 20%, ülejäänud 80% neelab materjalide tootmine ja ehitus. Olemasolevatesse ehitistesse on aga talletunud suur hulk energiat, mille jätkuv kasutamine säästab loodusvarasid, vähendab prügi teket ja viimaks ka keskkonnakahju.
Kui Eestis alles loetakse ja mõtestatakse Euroopa kasvuhoonegaaside vähendamist propageerivaid regulatsioone, siis näiteks Hollandis ja Taanis on riiklikul tasandil tegeletud olemasolevate hoonete taaskasutuse lahenduste väljatöötamisega mitu aastat. Just nende riikide ehitussektoris ja ruumilises planeerimises on kaua olnud kesksel kohal energiatõhususe kontseptsioon. Ühelt poolt tingib selle neile iseloomulik kiire linnastumine ja elanikkonna kasv ning seetõttu pidevalt kummitav ruumipuudus, kuid teiselt poolt oskavad seesuguste hoonete väärtust hinnata nii arhitektid kui ka kinnisvaraarendajad. Kohandatud taaskasutuse põhimõte on see, et igale vormile saab anda uue funktsiooni ja et funktsiooni saab kohandada igale vormile. Sedalaadi mõtteviis nõuab inimeste ilumeele paindumist, muutumist normatiivsest, korrastatud ilust emantsipeerunud, loova iluni. Eraldi väljakutseks on ventilatsioon ja päikesepaneelid vanade hoonete interjööris ja fassaadidel. Kuidas kohaldada tehniline taristu vanasse hoonesse, ilma et see ei kaotaks oma pärandilist väärtust? Ursula von der Leyen on rõhutanud, et renoveerimislaine on võimalus luua uus Euroopa esteetika. Loodetavasti näevad selles rohestrateegias võimalust rakendada loovust vana ja uue kombineerimisel ka meie arhitektid ja sisekujundajad.6
Uue kasutuse leidnud n-ö vanauus hoone loob ajaloolise kihistuse, mis jätkab nii lugudes kui ka maastikul piirkonna kohavaimu. Ühiskond ja meie tegevused on pidevas muutumises ning seepärast on meil vajadus uute funktsioonidega hoonete järgi. Selle asemel, et maha lõhkuda elamiskõlbulikke ehitisi, mis on oma esialgse funktsiooni kaotanud, kohaldatakse ehitised uuteks funktsioonideks. Nii näiteks sobitatakse kirikuid raamatukogudeks ja kogukonnakeskusteks, kunstnikud kasutavad tühjalt seisvaid hooneid vahekasutusena oma galeriide ja töökodadena. See ongi uus, tihti rohujuure algatusest kantud rohepöörde kultuuriline lähenemine, mida propageerivad eelnimetatud päranditeemalised dokumendid.
Ehitiste taaskasutus ja ehituspärandi loome Eestis
Ka Eestis on juurdumas arusaam, et kvaliteetne ruum tähendab juba eksisteeriva väärtuse mõistmist. Ühe näitena võib siin nimetada Rotermanni kvartali Tallinnas, kus kaitsealuste tööstushoonete ja uusarhitektuuri koosmõjus on loodud kõrgelt hinnatud ja mitmekesine linnaruum. Tõsi, kasutada oleks võinud elukeskkonna kvaliteedi, see tähendab muu hulgas elurikkuse suurendamise eesmärgil looduspõhiseid lahendusi, nagu roheseinu. Sedalaadi lahendused oleks sellele piirkonnale kasuks tulnud nii ruumikvaliteedi kui ka kliimaga kohanemise seisukohast. Linnaliste endiste tööstuspiirkondade taaskasutusele võtmise kohta on meil mitu näidet, kuid need kohandatud arhitektuursed lahendused ei ole siiani lähtunud mitte muutunud kliimast, vaid nende arendamine on tingitud kas vahekasutusest või soovist võtta kinnisvara kiirelt kasutusele, lootes orgaanilisele, kureerimata keskkonna tekkele. Seda iseloomustab Telliskivi loomelinnak, mis on arenenud turu ootuste põhjal ja kus ringmajandusprintsiipide järgimine on olnud lisaväärtuseks.
Kui eelnev käis stabiilse elanikkonna arvuga ja linnastunud piirkonna kohta, siis edasi uurime, milline on potentsiaal vanu, kasutusest välja jäänud hooneid kohandada uue funktsiooniga hooneteks maa- või kahaneva asutusega piirkondades. Kas ajaloolistele hoonetele uue kasutuse leidmine pakub lisandväärtust elukeskkonnale või on piirkonna ruumilise kvaliteedi tõstmiseks paremad uued hooned? Vastuse sellele küsimusele annavad hoone elukaare analüüs ja hoone tehnilise seisundi analüüs. Päris lagunenud hoonet ei pruugi olla mõttekas renoveerida. Kuid samamoodi on vaja kriitilist analüüsi selle kohta, miks soovitakse asendada vana hoone uuega või ehitada uus maja, selle asemel, et olemasolevat hoonefondi kasutusele võtta. Ehitustegevus on praegu Eestis kestlikkuse seisukohast läbi mõtestamata.
Ajalooliste hoonete seisukord Eestis on kohati päris trööstitu, eriti maapiirkondades. Ainuüksi kaitsealustest ehitismälestistest on veerand hoonetest halvas seisus ja kasutuseta. Riigi panus nende korrastamisse ei ole olnud piisav rahanappuse tõttu.7 Mõningast leevendust võib anda lähiaastate renoveermislaine strateegia rahastusmeetmed, mille üks prioriteete on avalikud hooned. Riigi panust kultuuripärandisse näitab restaureerimistoetuste kõrval samuti riigile kuuluva ehituspärandi haldamine: ligi 60% mälestiste eraomanikest tajub, et riik ja kohalikud omavalitsused ei näita mälestiste haldamisel head eeskuju, sest eelistavad tihti restaureerimisele uue maja ehitamist.8 2016. aastal korraldatud uuringus „Riigi omanduses olevate kultuuriväärtuslike ehitiste haldamine“9 järeldati, et vajalik on riigi kinnisvarapoliitika, mis seaks laiemad eesmärgid kui võimalikult soodne majandamine.
Ruumilise planeerimise alustalaks peaks maapiirkondades saama kestlik regionaalareng. Hea ruumikvaliteediga regionaalarengu ja pärandihoiu toetamiseks on vajalik üksikute ruumiotsuste parem kaalutletus ning avaliku sektori investeeringute ja toetuste suunamine, et ajaloolisi keskusi elavdada. Just vanade hoonete ümberehitamine ja kohandamine tänapäevaste oludega on viis, kuidas luua põnevat, uue funktsiooniga avalikku ruumi. Investeeringuid ootavad nii Hiiumaal asuva Viskoosa kalatehase hooned, mis on muudetud kontserdipaigaks, kui ka Narvas asuva Kreenholmi manufaktuuri hoonete ansambel, kus peetakse ooperipäevi ja antakse suveetendusi. Selliseid hoonekomplekse on Eestis sadu. Mis neist edasi saab? Praegu riigil nende haldamiseks plaani ei ole.
Kliimaneutraalsuse poole püüeldes ei oleks ilmtingimata kahanevatesse linnadesse ja maapiirkondadesse vaja uusi hooneid ehitada. Üle poole Eestist on inimestest tühi ja ainuüksi uued hooned inimesi piirkonda juurde ei too.10 Samas on kraanad ja kerkivad hooned osa edukuse müüdist: need justkui markeerivad linnade edasipüüdlikkust ja võimekust piirkonda investeeringuid meelitada. Kui palju ja miks me üldse uusi hooneid ehitame? Hõreda asustuse tõttu on meil levinud hoiak, et saame endale lubada suurte mahtudega uusi hooneid. Meie maakasutus on raiskavalt pillav.
Tihti võime tõdeda, et vanad hooned ei asu väiksemas linnas või asulas n-ö õiges kohas, seda tendavad alakasutatud või kasutuseta raudteejaamahooned, vallamajad, koolimajad, ambulatooriumid või meiereid. Kui rääkida kohalikule omavalitsusele kuuluvatest hoonetest, siis saaks hollandlaste eeskujul ka Eestis juurutada kohaliku omavalitsuse ja ruumiloome ekspertide (planeerijad, arhitektid, sisearhitektid) vahel tihedat koostööd, et selgitada välja, millist ruumikvaliteeti linnas soovitakse, kuidas tühjade hoonete asukohast lähtudes linnaruumi või asula keskkonda terviklikult arendada. Niisiis on siin elukeskkonna loomisel retseptiks piirkondlik terviklik arhitektuurne kontseptsioon koos funktsionaalsustega, mis ühendab kohaliku omavalitsuse üldplaneeringu, arengukava ja eelarve pikaajalise strateegia. Lisaks aitab ruumi taaskasutuse kontseptsiooni ümber luua inspireeriv, kliimamuutust arvestav lugu. See tähendab erinevate ajalookihistuste kokkupõimimist ja väljapaistvat eksponeerimist. Kolmanda näpunäitena rõhutavad Hollandi eksperdid kohalike elanike kaasamist juba plaanide koostamise varajases faasis. Avalik toetus ja koostöö on tähtis selleks, et ruumilised plaanid edukalt ellu viidaks.
Kiire linnastumise kontekstis ei jagu eestimaalasi kõikjale elama, isegi kui me oleksime multilokaalsed ja elaksime kahes kodus – korteris ja maakodus. Samuti ei jagu meil veel väljaspoole paari suurlinna pärandi- ja ruumiloome eksperte. Kuna see on süsteemne, riiklik mure, siis oleks lahendus üleriigiline koordineerimine. Seetõttu saame vaid tõdeda, et regionaalarengu suunamine on kompleksne, kohapõhine, nõuab interdistsiplinaarset lähenemist ja edukad on need kohad, kus kogukond ja kohalik omavalitsus on ruumilistes arengutes ühel meelel ja toetavad teineteist.
Olgugi et Euroopa rohepöörde strateegilistes dokumentides ei peeta renoveerimislaine harjal kultuuripärandisse kas ühel või teisel moel kuuluvate hoonete renoveerimist tähelepanuväärseks tegevuseks, kuidas keskkonnakahjusid vähendada, on praegu muinsuskaitseseaduse järgi kaitsealuse maja omanikul kohustus oma hooned korras hoida. Muutes pärandihoiu rõhuasetust, paigutades selle kliimamuutusega kohanemise konteksti, on võimalik, et mõnele ehituspärandisse kuuluva hoone omanikule on see lisapõhjus enda objektide eest hoolitseda
HELEN SOOVÄLI-SEPPING on Tallinna Tehnikaülikooli rohepöörde prorektor
FOTOD: Martin Siplane. Abstraktne linn.
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg (109-110).
1 Euroopa roheline kokkulepe (2021) , https://ec.europa.eu/info/strategy/priorities-2019-2024/european-green-deal_en
2 Helen Sooväli-Sepping (2019). Inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilisi valikuid. Eesti Koostöö Kogu
3 Potts, A. (2021). European Cultural Heritage Green Paper. Europa Nostra, The Hague & Brussels.
4 Euroopa Uus Bauhaus, https://www.kul.ee/uudised/euroopa-uus-bauhaus-mis-see
5 Renoveerimislaine, https://www.mkm.ee/ehitus-ja-elamumajandus/elamud-ja-hooned/renoveerimislaine
6 Euroopa Komisjon avaldas renoveerimislaine strateegia hoonete energiatõhususe parandamiseks
https://bioneer.ee/euroopa-komisjon-avaldas-renoveerimislaine-strateegia-hoonete-energiat%C3%B5hususe-parandamiseks
7 Talk Triin ja Siim Raie, ‘Ehituspärand ja ruumikvaliteet’ Inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilisi valikuid. Eesti Koostöö Kogu
8 Tafel-Viia, K., Lassur, S., Viia, A., Terk, E., Randla, A., Mändel, M., Orro, O., Naris, M., Hansar, L. 2014. Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine. Uuringu lõpparuanne. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond.
9 Mändel, M., Tafel-Viia, K., Randla, A., Lassur, S., Välja, L., Terk, E., Ingerpuu, L., Viia, A., Valge, C., Hansar, L., Orro, O. 2016. Riigi omanduses olevate kultuuriväärtuslike ehitiste haldamine. Uuringu lõpparuanne. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut.
10 (Eesti inimarengu aruanne 2019/2020, Statistikaamet)
