Ruumilise planeerimise vastuolud peituvad nii üld- kui ka detailplaneeringute menetlusele kuluvas ajas ning ruumilises tühimikus mis kahe planeeringu liigi vahel laiutab. Kuidas paremini mõtestada planeerimisprotsesse ja vabaneda vastuolusid põhjustavast rangusest?
Linnaplaneerimine – täpsemalt planeeringute koostamine – on meie õigusruumis vastuoluline valdkond. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks on korraldada kolme liiki planeeringute koostamist. Heites kõrvale kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud kui spetsiifilise ja harva esineva planeeringuliigi jäävad omavalitsuse haldusalasse eelkõige üld- ja detailplaneeringud, kusjuures üldplaneeringuid saab omakorda täpsustada valdkondlike teemaplaneeringute abil. Kui üldplaneeringu koostamise eesmärk on määrata omavalitsuse territooriumi järgmise 10–20 aasta ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused, siis detailplaneeringuid koostatakse selleks, et viia ellu üldplaneering ja luua ruumiline terviklahendus lähiaastate ehitustegevuseks.
Peale elukeskkonna parendamise kuulub planeerimise olulisemate aluspõhimõtete hulka ka avalikkuse kaasamise ja teavitamise ning huvide tasakaalustamise ja lõimimise põhimõte. Seejuures ei eelda planeerimisprotsessi osaliseks olemine isiklikku puutumust: igaüks võib seista ka avalike huvide eest.
Eeltoodu loob pinnase, kuhu on juured ajanud valdkonna esimene suurem vastuolu: planeeringute koostamise aeg on samas suurusjärgus nende eeldatava elluviimise ajaga. Tagajärjeks on omamoodi ajanihe, mistõttu ei pruugi vastne planeering juba kehtestamise hetkel olla ajakohane.
Teise vastuolu aluseks planeeringute koostamisel on tõsiasi, et praktikas delegeerivad omavalitsused detailplaneeringute koostamise ehitamisest huvitatud eraisikutele. Üldjuhul arvatakse, et kui planeerimisprotsess on stardipaugu saanud selgelt sõnastatud erahuvist, siis nõuab see korraldajalt ka karmimat kontrolli. Nii sünnivad asjatult täpsed planeeringulahendused, mis kohati tükivad kohatult juba ehitusprojekti koostamise mängumaale. Kui lisada, et huvirohkuse ning poliitilise valitsemistsükli suhtelise lühiduse tõttu kipuvad üldplaneeringud nimele sobivalt jäämagi üsna üldisteks, siis jõuame probleemi tuumani, milleks on üld- ja detailplaneeringu täpsusastmete vahel laiutav (ruumiline) tühimik.
Kuidas tagada paremini planeeringute ajakohasus ja täita see tühimik? Arutelu nn elusast, kestvalt ajakohasest üldplaneeringust ulatub enam kui 15 aasta taha. Tollal hakkasime Tallinna linnaplaneerimise ameti üldplaneeringute osakonnas (praeguse ruumiloome kompetentsikeskuse eelkäija) linnaehituslikult keerukamatele piirkondadele koostama niinimetatud struktuurplaane: ruumilise planeeringu dokumente, mis käsitletava maa-ala suuruselt ja täpsusastmelt asetusid sobivalt kahe planeeringuliigi vahele.
Struktuurplaan on eelkõige omavalitsuse linnaehituslik visioon, millel on kaks peamist eesmärki: anda paindlik ja ajakohane ruumiline tõlgendus kehtivale üldplaneeringule ning seada detailplaneeringute koostamiseks lähtepositsioon, mis ennetab planeeringust huvitatud isiku nägemust. Struktuurplaani esiplaanil on just piirkonna kvaliteedi ja identiteedi ruumiline käsitlus, vähem aga pööratakse tähelepanu tavapärastele planeeringulistele arvnäitajatele.
Tänapäevani kasutatava kontseptsiooni tugevus ja nõrkus peitub asjaolus, et planeerimisseaduse järgi ei ole tegu planeeringuga. Selle koostamisel ei järgita rangeid menetlusprotsesse, kohaliku omavalitsuse organid seda ei kehtestata ning see ei ole dokumendina õiguslikult siduv. Samal ajal lähtutakse selle koostamisel kõigist seaduses toodud planeerimise aluspõhimõtetest, sealhulgas kaasamise ja huvide tasakaalustamise põhimõttest. Struktuurplaani pakutavad linnaehituslikud argumendid luuakse küll teatud õiguslikest argumentidest loobumise hinnaga, aga parema elukeskkonna saavutamise ning kvaliteetse ruumiloome seisukohast on see vahetus enam kui õiglane.
Struktuurplaani pakutavad linnaehituslikud argumendid luuakse küll teatud õiguslikest argumentidest loobumise hinnaga, aga parema elukeskkonna saavutamise ning kvaliteetse ruumiloome seisukohast on see vahetus enam kui õiglane.
Nii või naa – püüdlus ühiskondlikule ruumiteadlikkusele ja -kultuurile tugineva ruumiloome poole võiks ideaalis vabastada planeerimistegevuse rangelt formaliseeritud protseduuridest ja ruumiotsuste arutelud õiguspõhistest argumentidest ning otsida parema elukeskkonna kujundamisel lahendusi konsensusest ja koosloomest. Struktuurplaani kontseptsioon on sammukeseks selles suunas.
Vaatamata oma suurusele on Mustjõe struktuurplaani ala linnaehituslikult nõudlik: lõunas asub mürarikka Paldiski maantee serv, mis on sobilik küll kõrgemate hoonete püstitamiseks, ent mitte elamuehituseks. Põhjas paikneb aga Kopli laht keskkonnatundliku rannaroostiku, kergliiklustee ja Kopli liitsihi tulepaagi piirangusektoriga. Struktuurplaanile andis tõuke maaomanike arendussurve seni hoonestamata maa-alal. Nüüdseks on kooskõlas struktuurplaaniga valminud mitu hoonet.
Sikupilli struktuurplaan koostati Paepargiga külgnevale alale. Sealse populaarse puhkeala lähedus aktiveeris kiratsevate tööstusalade omanikke, kes soovisid sinna püstitada kõrgemaid hooneid. Samal ajal külgnevad tööstusalad selgelt struktureeritud, terviklikult hoonestatud ja miljööväärtuslike tunnustega linnakvartaliga. Struktuurplaani koostamisel sooviti tööstusalasid taasmõtestada, lähtudes olemasolevast linnaruumilisest kvaliteedist, aga ilma et neid alasid kuidagi kahjustataks. Paraku on struktuurplaani elluviimine takerdunud kohtuvaidlustesse.
Lennujaama – Ülemiste ärilinnaku struktuurplaani tarbeks koostati mitu uuringut ja tehti intensiivselt koostööd piirkonna arendajate, sh Tallinna Lennujaamaga. Eesti õhuväravale esindusliku, hästi toimiva ja mitmekesise ruumilise struktuuri otsingutesse kaasati ruumiloome kompetentsikeskuse linnaplaneerijate kõrval ka tegijad tunnustatud arhitektuuribüroodest. Linnaehituslikus visioonis jõudsid pooled kokkuleppele, ent on oluline, et turismimajanduse hetkeseisust tingitud kiireid lahendusi vajav lennujaam ei hülgaks seejuures struktuurplaani tervikvisiooni elluviimiseks vajalikke ruumilisi kokkuleppeid.
ENDRIK MÄND on praktiseeriv arhitekt ja linnaplaneerija büroodes Osaühing Puusepp & Mänd ning PEA arhitektibüroo OÜ. Aastatel 1998 kuni 2019 töötas ta erinevatel positsioonidel Tallinna linnaplaneerimise ametis, nendest viimased 12 aastat Tallinna peaarhitektina. 2022. aasta septembrist alates töötab Viimsi valla peaarhitektina.
PÄISES: ehitusjoone võimalused lennujaama-Evore ärikvartalis. Tallinna Linnaplaneerimise Amet & Tallinna Strateegiakeskus.
AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023), peateema Tänavarahutus
