Oleme Tallinnas loonud nii mõnegi väärt tulevikuvisiooni, ent sellele vaatamata ei ole need ideed teostunud ning tulemuseks on planeeritust erinev keskkond – seda eriti küsimustes, mis puudutavad meie liikumisvõimalusi ja avaliku ruumi kvaliteeti. Kolleegid Vilniuses on aga loonud lihtsa tänavajuhendi ja näib, et neid saadab selle täideviimises edu. Kutsusime Vilniusest kokku Jonase ja Antoni, et uurida, kuidas see neil on õnnestunud.

Hea küll, lepime. Fikseerime selle kokkuleppe kuidagi ära ka. Jah, muidugi, kirjutame seadustesse sisse, et ruumilised lahendused olgu eeskujulikud.

Vastukaaluks ruumiloomes vohavale bürokraatlikule paindumatusele ja aeglusele on välja kujunenud uus metoodika, mis võimaldab demokraatlikumat, mängulisemat, eksperimentaalsemat ning kulutõhusamat tegutsemist.

Klindipargi maastikuarhitektuuri konkursi võitis Sfäär Planeeringute kavand „Nihestus“. Töö jäi žüriile silma tervikliku lahendusega, mis lisaks pargi ideekavandile pakkus mõtteid selle kohta, kuidas pargiga piirnevat linnaruumi siduda paremini uue rohelise liikumistrajektooriga ning kuidas vähendada müra- ja õhureostust linnas. Minule anti ülesanne kommeneerida võidutööd bioloogi pilgu läbi.

Ringmaja projektiga korraldatakse jäätmete liigiti kogumist, ent selle laiem eesmärk on ühiskonna harimisele keskendudes destigmatiseerida kordus- ja taaskasutuskultuuri.

Putukaväil ulatub piki vana raudteetrassi Kopli kaubajaamast Hiiuni. Tegu on koondnimega erinevatele linnaplaneeringulistele tegevustele, mille tulemusena saame näha kuut linnaosa ühendavat aktiivset rohe- ja kergliiklustelge, mis arvestab nii linnakodanike kui ka looduskeskkonna vajadusi. Kuid mõistena elab „putukaväil“ juba praegu iseseisvat elu.

Nõustiku abil tahetakse juurutada praktikat, kus tänavate kavandamise lähteülesannetes (nii projektide kui ka planeeringute korral) on olulisemad teemad enne läbi analüüsitud ning töö tegijal on kohustus algandmed aluseks võtta.

Tartu linnaarhitekt ja ruumiloomeosakonna juht Tõnis Arjus kirjutab Tartu linna uuest ambitsioonikast veebirakendusest, mis arvestab parkimiskohti tegeliku vajaduse järgi.

Ruumilise planeerimise vastuolud peituvad nii üld- kui ka detailplaneeringute menetlusele kuluvas ajas ning ruumilises tühimikus mis kahe planeeringu liigi vahel laiutab. Kuidas paremini mõtestada planeerimisprotsesse ja vabaneda vastuolusid põhjustavast rangusest?

Andres Alver on tabavalt öelnud, et arhitektuurses mõttes läheb linnaplaneerimises 90% lahendustest põhjusel või teisel untsu ning välja tuleb vaid 10%, kui soodsad asjaolud kokku langevad. Osapooli on lihtsalt nii palju. Olen püüdnud seda teoreetilist 10% märgata ja ellu aidata.