„Mis see linn muu on, kui tema inimesed“ – „Coriolanus“, William Shakespeare
Vastukaaluks ruumiloomes vohavale bürokraatlikule paindumatusele ja aeglusele on välja kujunenud uus metoodika, mis võimaldab demokraatlikumat, mängulisemat, eksperimentaalsemat ning kulutõhusamat tegutsemist.
Merriam-Websteri sõnaraamat defineerib sõna „taktikaline“ kui midagi, mis „suhestub väiksemõõtmeliste tegevustega, mis teenivad suuremat eesmärki“, või kui „ eesmärgi saavutamiseks vajalikku planeerimis- või manööverdamisosavust“.1 Linnale üle kantuna seisneb taktikaline urbanism (TU) naabruskonna loomes ja aktiveerimises, kasutades selleks lühiajalisi, soodsaid ja laiendatavaid sekkumisi ning teguviise. Prantsuse filosoof Michel de Certeu käsitles raamatus „Igapäevased praktikad“2 linnakontekstis strateegiat võimukate (ehk võimuesindajate) ametliku tööriistana ning taktikat nõrkade (ehk kodanike) vastust sellele. TU liikumise staarid Mike Lydon ja Anthony Garcia ei näe neid kaht huvirühma sugugi nii vastandlikena, vaid pigem poolustena, mis ideaalis peaksid dialoogis olema. Nii nagu kodanikud peaksid strateegiaid paremini mõistma õppima, peavad ka valitsused õppima toimima nõtkelt ja taktikaliselt, mitte ainult aeglaselt suurprojekte ellu viies.
Lydoni ja Garcia sõnul3 on kolm olulisimat TU rakendust järgmised:
1) kodanike tegevus, selleks et hiilida mööda aeglastest ametlikest protsessidest, protestida või demonstreerida visuaalselt muudatuste võimalikkust;
2) linna, arendajate või MTÜ-de kasutatud tööriist, et planeerimise ja arendamise faasis avalikkusega tihedamat koostööd teha;
3) arendajate või linnade nn nullfaas, lähenemine, et testida mõnd ideed enne, kui selle elluviimiseks suur investeering tehakse. Sealjuures ei ole need teineteist välistavad: pigem viib aja jooksul üks tegevus teiseni.
Planeerija ja insener Charles L. Marohn Jr. on tabavalt nimetanud TU-d meetodiks, mis aitab teisendada äärmuseni distsiplineeritud, ent rumala (planeerimis)süsteemi millekski, mis on kaootilisem ja nutikam ning mis lubab tärkavatel kodanikuvõrgustikel ja ideedel areneda ja naabruskonna tasandil elukvaliteeti parandada.
Linnade valitsemiseks on välja kujunenud süsteem, kus linnaehitusel vajalike teenuste (planeerimine, insenerindus, hoonestus, avalikud teenused) rakendamiseks loodud nn tarkvara (kultuur, koodid, ingl policy) materialiseerub paratamatult linna riistvarana ehk hoonete, tänavate ja parkidena. Oma komplekssuse tõttu on protsessid aga nii aeglaseks ja kohmakaks muutunud, et jäävad ühiskonna tegelikele vajadustele jalgu. Kuna riistvara (ja selle uuendusi) on meil jätkuvalt vaja, siis peame tarkvara kriitiliselt üle vaatama. TU võimaldab reaalajas vigade parandust ja ideede arendamist läbi reaalses füüsilises ruumis testimise. Tulemused võivad küll varieeruda, kuid protsess ise on usaldusväärne, sest printsiibid on samad, mis näiteks teadustöös.
Võitlus tänavate nimel
Tänav kui kõige levinum avaliku ruumi vorm on ajalooliselt olnud koht, kus inimesed jalutavad, mängivad, sotsialiseeruvad ja osalevad majandustegevuses. 20. sajandil sai aga enamikust tänavaist anonüümsed, lärmakad ja ebameeldivad transiidisõlmed, mis ajapikku kaotasid suure osa oma ajaloolisest väärtusest ja ruumilisest kvaliteedist. See on ka põhjus, miks suur osa tänapäeva urbanistikast ja ka TU-st keskendub just tänavale, nähes vaeva, et tema algsed väärtused taastada, teha temast taas Koht suure algustähega.
TU üheks põhiterminiks on saanud hollandlaste woonerf ehk „elav tänav“. See on 1960-ndatel Delfti linnas sündinud kontseptsioon, mille eesmärk on taastada tänavate pakutav elukvaliteet, eelistades seda kiirusele ja läbilaskevõimele. Viimane on autoevangelistide kasutatav iseäranis mitteteaduslik termin, sest nende mudelites on kunstlikult muudetud esmatähtsaks autode läbimine, mis on füüsiliste eripärade tõttu kõigist liikumisviisidest konkurentsitult kõige väiksema läbilaskevõimega. Delfti elanike üks esimesi protestiaktsioone oli öösiti tänavasillutise üles kiskumine kohtades, kus oli tarvis autode liikumist aeglustada. Aja jooksul viis illegaalsetest sekkumistest sündinud tegevus selle muundumiseni poliitiliselt legitimeeritud tööriistakastiks (paraku ilma illegaalse katendi muutmiseta) ning nüüdseks on sellest kujunenud rahvusvaheliselt hinnatud standard, mille järgi turvalist jagatud tänavat luua.
TU-d rakendatakse tihti kohtades, kus vale planeerimise tõttu liiga tühjaks, avaraks, mitte-inimmõõtmeliseks muudetud ruumis meeldiv olla ei ole, kuid milles ruumiga tegelejad – olgu selleks nn ruumihäkkerid (ingl hactivism), MTÜ-d, arendajad või avalik sektor – võimalust näevad. Tihti on problemaatilised kohad otseselt või kaudselt seotud autodele loodud taristuga. Sellisteks kohtadeks on näiteks tühjad krundid, parklad ja parkimiskohad, tühjad poeesised, liiga laiad tänavad, viaduktid, alused ja ümbritsevad mittekohad jne. Tegijad suhtuvad ruumi kui ruumilisse ja sotsiaalsesse laboratooriumisse, kus oma ideid reaalajas katsetada ning jälgida muutuste mõju inimeste käitumisele.
Aeg-ajalt vajavad TU-stiilis sekkumisi ka äsja valminud, põhjalikult disainitud uued ilusad keskkonnad, sest, nagu selgub, mõnikord ei piisa ilusa keskkonna loomisest selleks, et keskkond oleks elav, nagu illustreeris Bostonisse kiirtee asemele loodud Rose Kennedy Greenway lineaarpark, mis avamise järel oli küllaltki ebapopulaarne. Alles hilisemate sekkumiste abil, konteinerhaljastuse ja liigutatavate välitoolide ning kultuuriprogrammi ja toiduautode lisamisel, ärkas koht tõeliselt ellu. Lydon ja Garcia näevadki TU peamiste väärtustena kohtadele sotsiaalkultuurilise programmi ja igapäevase, avalikes kohtades sooritatavate rituaalide lisamist – mis ongi linnas elamise ja olemise alustaladeks ning homo socialis’e põhivajaduseks.4
TU rikkalik tegevuste kataloog ja nende rakendamise ajalugu pakub ülimalt inspireerivaid, praktikas järeleproovitud meetodeid, kuidas ruumi sotsiaalselt võimestada. Tihti alustatakse legaalse ja legitiimsuse piirialadel olevate tegevustega, nagu ülekäiguradade omavoliline joonistamine ohtlikele tänavalõikudele (nn geriljaülekäigurajad) või omavoliline pinkide lisamine kohtadesse, kus neist vajaka. Veelgi jõulisem sekkumine on parema kvartali rajamine kogukonna ja aktivistide poolt (ingl build a better block), kus ajutiselt hõivatakse autodele kuuluv elutu tänavaruum ning täidetakse see tegevustega, mis kutsuvad inimesi sinna aega veetma ning sunnivad autoliiklust aeglustama. Sarnase efektiga on ristmike parandamine (ingl junction repair): ristmikele luuakse kunstiteoseid, mis muudavad koha visuaalselt elavamaks ja samas aeglustavad visuaalse häiringu tõttu liiklust, ning kogukondlikke projekte, näiteks raamatuvahetuspunkte.
Tihti saavad sanktsioneerimata tegevused oma ilmselge kasu ja populaarsuse tõttu avaliku võimu poolt heaks kiidetud ning hakkavad kulutulena levima ka teistesse linnaosadesse. Avaliku võimu lubatud meetoditest võiks mainida kõnni- ja autoteedest avalike väljakute või parkide rajamist, autoliikluse piiramist, Eestiski korraldatud mängutänavaid, ajutisi kohvikuid ning tasku- ja konteinterparke. Vast üks suurim TU liikumisest alanud muudatus toimus aga ülimalt autokeskses Dallases, kus ruumiaktivist Jason Roberts tegi Oak Cliffi linnaosale ametlikku asutust teeskleva organisatsiooni Oak Cliff Transit Authority kodulehe, mis hakkas populaarsuse kasvades avaldama nii suurt survet, et linn on taastamas 70 aastat tagasi suletud trammiliinivõrku.
Kellele kuulub avalik ruum?
Ei ole saladus, et TU on ruumiloome kõrval avaliku võimuga suhestumise ja selle suunamise mehhanism. Iseäranis huvitav on olnud lugeda ja jälgida avaliku võimu reaktsioone erinevatele tegevustele. Alati leidub neid, kes lendavad korra häirijatele peale ähvardustega ning eemaldavad muudatused esimesel võimalusel. Legendaarseks on saanud ühele kodanike taktikalisele sekkumistele järgnenud avalik koosolek USA omavalitsuses, kus emotsionaalselt ülesköetud ametniku suust olevat kõlanud hüüatus „Avalik ruum ei kuulu avalikkusele!“, mis aktivistide õhina leekidesse ainult õli juurde valas.
Siiski on avatumad (ja pragmaatilised) võimukandjad üldiselt kiiresti märganud TU hüvesid ning tavaliselt on neile ka keeruline vastu seista: muudatused on lihtsalt nii ilmselged ja käegakatsutavad, et koguvad kiiresti laia toetuspinna. Suur osa on selles ka (sotsiaal)meedial. Näiteks korraldati Eesti telesaates „Laser“ liikluseksperiment, milles demonstreeriti tomatite abil liiklusohtlikku teelõiku.5 Sellele liiklushäiringule reageerinud ametniku avantüür sai aga bürokraatliku paindumatuse ja inimvaenulikkuse sümboliks ning aitas avalikkust galvaniseerida, rääkimata suurepärasest semiootilisest mängust, mida pakkus tomatite purustamise kujund.
Memphise linnapea A. C. Wharton sõnastas väga konkreetselt TU väärtused linnaplaneerimise ja avaliku sektori seisukohast: „Liiga tihti kaaluvad linnad ainult suure eelarvega projekte, et piirkondadesse uut elu sisse puhuda. Kuid võimekust nendeks projektideks ei ole kunagi piisavalt. Me tahame julgustada väikeseid, madala riskitasemega, kogukondadest lähtuvaid uuendusi üle terve linna, et kutsuda esile suuri, pikaealisi muutusi.“6 Kuldsetele sõnadele on järgnenud ka teod: Memphis on võtnud linnaplaneerimises TU metoodika süsteemselt kasutusele ning nüüdseks leidub seda metoodikat kasutavaid linnu juba igal kontinendil.
Vast veenvaima tõestuse, et TU sekkumised ei ole nn vasakpoolsete ideoloogiasõdalaste fantaasiate realiseerimine teiste heaolu arvelt ning mingit kasu autostumise vastu võitlemisel sel tegelikult pole, tuli Barcelonast, kus teaduslikult tõestati, et hea ruumi loomisel ja autode piiramisel ei suunata liiklust lihtsalt mujale ümber. Barcelonas vähendati TU meetoditega autoliiklust 14 tänaval ning uuriti nendes piirkondades ja valitud kontrollpunktides üle linna liiklusmahte, et näha, kas liikluse vähendamine ühes kohas suunab seda lihtsalt mujale. Tulemustest aga selgus, et lisaks ootuspärasele liiklustegevuse vähenemisele aktiivsete sekkumiste piirkonnas toimus väike langus isegi nendes kontrollpunktides, kuhu liiklust oleks pidanud ümber suunduma – ümbersuundumise asemel liiklus lihtsalt aurustus.7
Ühe väga olulise väärtusena avaliku sektori jaoks ongi ilmnenud TU võime maandada nimby-mentaliteedist8 tulenevaid hirme, mis on tihti seotud just autodega. „Sommerville by Design“ on kohaliku omavalitsuse algatatud TU programm, mis sündis siis, kui kohalikud elanikud seisid uue tänavate ümberkujundamisplaani vastu: enim häiris neid plaan muuta üks väike parkla autovabaks väljakuks. Seejärel muutsid kohalikud võimud aktivistide abiga parkimisplatsi kolmeks päevaks elavaks (autovabaks) väljakuks ning ettevõtmise populaarsus näitas kohalikele autovaba ruumi võlusid. Eestis demonstreerivad neid võlusid ilmekalt Tartu Autovabaduse puiestee, Tallinna tänavafestival „Tulevik on täna(v)“ ning Paide arvamusfestivali aegsed piirangud, millega on muu hulgas võimalik testida emotsionaalset pinnast mõne tänava jäädavaks transformatsiooniks. Lõpptulemus sõltub muidugi sellest, kuidas lõpeb võimuvõitlus linnasiseste ja -väliste, aga ka ajakirjanike hulgas leiduvate autoentusiastidega – meenutagem või Tartu Postimehe juhtkirja „Ajuvabaduse puiestee“,9 mis ei osanud ette näha eelseisva ürituse hiigelpopulaarsust.
Nagu on näidanud mitmed kohaloomele orienteeritud TU tegevused, näiteks algatuse „Build A Better Block“ tegevused ja ristmike elavdamise projektid, on ruumiliste muudatuste kõrval vaat et suuremgi väärtus uute sotsiaalsete võrgustike kujunemine ning kogukondade ühtekuuluvustunde loomine, mis mitte ainult ei paku inimestele suuremat motivatsiooni linnakeskkonnas aega veeta, vaid innustab neid ka kaasa mõtlema ja tegutsema selle nimel, et see saaks meeldivamaks kohaks. Viimane on iseäranis akuutne probleem Eestis, kus arvestatav osa ühiskonnast näib vabal ajal olevat kapseldunud kodudesse ning tervetes linnaosades on puudus heast avalikust ruumist, asjaolu, mida kindlasti ei paranda magalarajoonide ühistute surve muuta kvartalisisesed rohealad parklateks. Aktivismirakukestel, nagu Elav tänav, Lasnaidee ja Paide Wabakond, on selles mõttes hindamatu väärtus, mida kohalik võim jõu ja nõuga toetama peaks ja mille meetoditest õppida võiks.
Valmistudes permakriisi ajastuks
Kunstiajaloolane Boris Groys on kommenteerinud, et kriis on kapitalismi dialektiline libesti. Seda mõtet jätkates võiks öelda, et ta on kiirendi ka taktikalisele urbanismile. TU on viimastel kümnenditel ammutanud jõudu neoliberaalsete ekstsesside valguses, mille ruumiliseks väljenduseks on olnud peale üledimensioneeritud kõrghoonete ja autotaristu ka laialivalguvad, ressursiliselt priiskavad suburbiad, mille tagajärjel on asulate pindalad hakanud kasvama kordades kiiremini kui elanike arv. Kuna valglinnastumine on nii ökoloogiliselt, ruumiliselt kui ka majanduslikult (nii elaniku kui ka omavalitsuse jaoks) kõige raiskavam asustustüüp, olid näiteks USA 2000-ndate buumiaegsed hiiglaslikud karbikülad pärast 2008. aastal alanud majanduskriisi ka suurimad kannatajad ning praeguseks on USA äärelinnades kasvanud alla vaesuspiiri elavate inimeste hulk suuremaks kui linnades: äärelinnal lihtsalt puudub meie praeguse, kapitalistliku elukorralduse juures piisav säilenõtkus.
Niisamuti tõmbas avaliku ruumi puudujääkidele rasvase joone alla hiljutine pandeemia, mis oli ärksamates linnades otseseks tõukejõuks massilisele jalgrattateede ehitamisele, autoteede sulgemisele ning välikohvikute ja -restoranide avamisele – tihti kasutati esimesteks kiireteks sammudeks just TU metoodikast tuletatud võtteid. Ka näiteks Tallinna kesklinnas vahetult enne 2022. aasta valimisi valminud rattateede puhul hiiliti kiirete tulemuste saavutamiseks nii mõnestki planeerimisetapist ning standardist mööda.
Linnade tihendamise vajadusest on nii meil kui ka mujal juba palju räägitud (tunduvalt vähem aga kahjuks ära tehtud), kuid on oluline, et tihendustööga käiks kaasas ka kvaliteetne, elav ruum, mis tegeleks linnade suurimate probleemidega: müra, saaste, vähese roheluse ning sotsiaalse võõrandumisega. Pea kõigi nende probleemide lahendamiseks on taktikalise urbanismi metoodikas olemas omad võtted: vaja on lihtsalt julgust, avatud meelt ning arusaamist, et demokraatlikus ühiskonnas võiks ka ruumiloome olla kaasav ja kollektiivne protsess, mille orgaaniliseks osaks on katsetamine, julgus eksida ning võimalus oma vigadest õppida.
HANNES AAVA juhib Tallinna Strateegiakeskuses taktikalisi sekkumisi rakendavat projekti Rohejälg, õpib maastikuarhitektuuri ja kirjutab ruumiteemadel.
PÄISES: ajalooliselt autokeskne New York Times Square muudeti hiljuti suures osas autovabaks, fotod rannatoolidest on saanud taktikalise urbanismi klassikaks. Otsuse taga seisnud legendaardse transpordiameti juhi Janette Sadik-Khani sõnul sündis toolide väljakule paigutamise idee vähem kui 24h enne tänava sulgemist. Foto: Sandra Baker / Alamy Stock Photo
AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023), peateema Tänavarahutus
1 Merriam Webster, s.v. „tactical“, https://www.merriam-webster.com/dictionary/tactical
2 Michel de Certeau, Igapäevased praktikad, tlk Mirjam Lepikult (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005)
3 Mike Lydon, Anthony Garcia, Tactical Urbanism: Short Term Action For A Long Term Change (Washington: Island Press, 2015)
4 Charles L. Marohn Jr., Strong Towns: A Bottom-Up Revolution to Rebuild American Prosperity (New Jersey: John Wiley & Sons, 2020)
5 „Marii Karell värskes “Laseris”: “See, mis juhtus meie eksperimendis tomatitega, võib kahjuks juhtuda liikluses päriselt inimestega.”“, TV3, https://www.tv3.ee/3-portaal/tele-ja-kino/laser/marii-karell-varskes-laseris-see-mis-juhtus-meie-eksperimendis-tomatitega-voib-kahjuks-juhtuda-liikluses-pariselt-inimestega/
6 Celeste, Pagano, „DIY Urbanism: Property and Process in Grassroots City Building“, Marquette Law Review, 2 (2013): 355–356, https://scholarship.law.marquette.edu/mulr/vol97/iss2/5/
7 Samuel Nello-Delkin, „Exploring traffic evaporation: Findings from tactical urbanism interventions in Barcelona“, Case Studies on Transport Policy, Volume 10, Issue 4 (2022): 2430–2442, https://doi.org/10.1016/j.cstp.2022.11.003
8 Ingliskeelne lühend nimby (not in my back yard) väljendab suhtumist, mille järgi ei olda plaanitava rajatise vastu, ent ei soovita seda oma kodu lähedale
9 Rannar Raba, „Ajuvabaduse puiestee“, Tartu Postimees, 05.06.2020, https://tartu.postimees.ee/6989468/rannar-raba-ajuvabaduse-puiestee
