Uus ringreaalsus

RINGMAJANDUSKESKUS
Asukoht
: Punane 68a, Lasnamäe, Tallinn

Arhitektuur/ideelahendus: Ivo Heinrich Arro, Paco-Ernest Ulman, Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome osakond
Tellija: Tallinna strateegiakeskuse ringmajanduse osakond
Üldpind: u 4500 m2
Projekteerimine algab 2023 aastal
Valmimine on kavandatud 2025. aastasse
Projekti staadium: visioon, mis tuli esitada projekteerimistingimuste väljastamiseks, maa riigiomandist munitsipaalomandisse saamiseks ning edasise projekteerimise lähteülesandeks.

Jäätmeseadusest tulenevalt on kohaliku omavalitsuse kohustus korraldada jäätmete liigiti kogumist ja teha seda viisil, mis võimaldab nende maksimaalset ettevalmistamist, ringlussevõttu või muud taaskasutust. Tallinna strateegiakeskuse eestvedamisel kavandatud ringmaja projekt on aga märksa ambitsioonikam. Projektiga korraldatakse jäätmete liigiti kogumist, ent selle laiem eesmärk on ühiskonna harimisele keskendudes destigmatiseerida kordus- ja taaskasutuskultuuri.

Avalik arhitekt kui ruumilooja

Ringmajanduskeskus toob esile jäätmete potentsiaali korduskasutatava ressursina: luuakse võimalused asjade parandamiseks, ümber töötlemiseks ja uuesti kasutamiseks. Selle saavutamiseks on projekti kaasatud Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskuse arhitektid, kes aitavad luua visiooni, mis vaataks jäätmete käitlemist uue pilguga. Loodud visioon on aluseks projekteerimistingimuste menetluse avalikuks elluviimiseks, sellele järgneb projekteerimine.

Aadressile Punane 68a planeeritud ringmajanduskeskus on uut tüüpi jäätmejaam. Hoone esimene osa paikneb Punase tänava ääres ning koosneb õppeklassidest, töö- ja korduskasutusruumidest. Teine osa, jäätmete hoidla, jääb uue, loodava tänava äärde, peatänavast veidi kõrvale. Kahte osa ühendab erinevate töökodade plokk.1 Ringmaja peaks oma nime uhkusega välja kandma, juhtides tähelepanu valitseva tarbimisühiskonna valupunktidele. Kiireks ja liiga lihtsaks muudetud tarbimine on aina enam kõrvale lükanud korduskasutamis- ja paranduskultuuri: harjumuseks on saanud katki läinud asi pigem ära visata, kui hakata otsima vajalike oskustega meistrit, et eseme saaks taas kasutuse võtta.

Linn kui materjalipank

Varasem ja siiani käibiv käsitlus ringmajandusest on jäätmemajandus. Teadlikkus jäätmete liigiti kogumise vajalikkusest ning nende käitlemisest on viimastel aastatel küll kasvanud ning prügi sorteerimine jõudnud paljude kodudesse, kuid näiteks ehitussektoris on see alles lapsekingades. Kasutatud asjadesse suhtutakse endiselt halvemini kui uutesse. Valitseva korduskasutusturu raames, kus peamiseks müügiplatvormiks on mitmesugused netiturud, on kindlam otsustada uue kasuks. Netiturult vana asja ostjale ei pakuta müügigarantiid, veelgi enam: puudub välja töötatud / kindel regulatsioon esemete seisukorra hindamiseks. Ringmajanduskeskus pakub organiseeritud platvormi jäätmete vahendamiseks, tuues kokku jäätmete kogumise, organiseerimise, korrastamise ja ümbertöötlemise. Eesmärk on toote väärtust parandades pikendada selle eluiga. Kokkuvõttes aitab see parandada kogu väärtusloome tsükli ökonoomsust, muutes ettevõtted tooraineturgude hinnakõikumistest vähem sõltuvaks.2 Lähenemine toetab ettevõtluse suunda, kus toodete asemel muutub oluliseks teenus.3

Ringmajandusprintsiipide järgimine ehituskeskkonnas toob esile säästva ehituse põhimõtted, nagu lahtivõtmisega arvestava disaini, olelusringi hindamise ning kohandatava, paindliku ja avatud arhitektuuri viljelemise.4 Arhitektuuris on ringmajandus seotud hällist hällini (ingl Cradle-to-Cradle) disainikontseptsiooniga, mille eesmärk on käsitleda hooneid ja materjale katkematute bioloogiliste ja tehnoloogiliste ringluste osadena. Disaini aluseks on infosüsteem, mis annab ülevaate saadaval olevatest materjalidest. See omakorda nõuab materjalide eluringi süstematiseeritud dokumenteerimist ehk materjalipasse, mida kasutatakse nii mõnestki Euroopa riigist.

Arhitektuuris on ringmajandus seotud hällist hällini (ingl Cradle-to-Cradle) disainikontseptsiooniga, mille eesmärk on käsitleda hooneid ja materjale katkematute bioloogiliste ja tehnoloogiliste ringluste osadena.

Uus ringreaalsus

Taas- ja korduskasutamist juurutavad strateegiad on välja kujunenud mitmes Euroopa linnas. Näiteks Viinis või Berliinis jätavad inimesed oma mööbli tänavale, kust see kiiresti endale uue omaniku leiab. Süsteemsemalt on vahetussüsteem välja kujundatud Kopenhaagenis, kus linnapildis on väikesed kuuritaolised kogumispunktid, kuhu ühed saavad vanakraami viia ning teised sealt endale vajamineva haarata. Peale selle on linna peale hajutatud ligi 20 suuremat ja väiksemat jäätmejaama.5 Pooled neist on ligipääsetavad jala ning teistesse saab viia suuremaid ülejääke autoga. Tallinna piiridesse jääb neli suuremat jäätmejaama, kuus ohtlike jäätmete kogumispunkti ning ligi 60 kasutuskõlblike riiete kogumismahutit. Võrreldes Kopenhaageniga on jäätmejaama sattumise võimalus kordades väiksem ning sinna minekuks tuleb üldjuhul kasutada autot.

Tallinna kontekstis on Lasnamäe ringmajanduskeskus heas asukohas: seal on tootmist, suur elamistihedus ning mitmed ühiskondlikud asutused. Kutsuva arhitektuuri ning avatud aatriumiga ringmajanduskeskuse sissepääs Punase tänava ääres muudab hoone kõigile kergesti ligipääsetavaks. Erinevalt traditsioonilisest käsitlusest, kus jäätmed viiakse silma alt ära, on loodava ringmajanduskeskuse puhul oluline olla inimeste lähedal, et muuta taas- ja korduskasutamise kultuur harjumuspäraseks. Ringmajanduse põhimõtete järgi on kasulik objektidele omistada suurem hulk kasutusviise ning nii on ka ringmaja puhul. Ruumi tuleks projekteerida nii, et see oleks kergesti kohandatav ning võimaldaks ruumide ristkasutust.

Kirjeldatud avatud põhimõtteid järgiv ruumistrateegia peaks rakenduma ka suuremal planeeringulisel skaalal. Uued loodavad jäätmejaamad tuleks ehitada juba ringmajadena, mis asendaksid iganenud nimetusega jäätmejaama. Tähtis on jääda inimeste igapäevasele teekonnale. Mugavuse aspekt on siinkohal oluline ning asjadele ja materjalidele uue elu andmine peab muutuma lihtsamaks kui nende äraviskamine. Praegu on tänavatel käepärast vaid riideringluse kastid, kuhu saab viia seisma jäänud tekstiiltooteid, aga selline mugavus võiks kaasneda kõigi toodete ja materjalidega. Nii suurtest kui ka väikestest korduskasutusvõimalustest koosnev süsteem peaks olema linnakoe sidus osa, et muuta ringmajanduse põhimõtete järgimine loomulikuks. Õigupoolest võiksid väiksemad ringmajad asendada näiteks pooled parkimisplatsid, mida on linnas igal pool. Taoline radikaalne muudatus tähendaks suuremat mõttemuudatust. Nii oleks võimalik rääkida keskkonnasõbralikust linnast, kuhu luuakse seesuguste keskuste kaudu uus sotsiaalne struktuur.

Kogukonna looja

Ringmajanduskeskuste tüpoloogiat võiks võrdsustada linnaruumi baasteenustega, nagu lasteaiad, koolid, apteegid või külakeskused, mis kõik toovad kogukonna kokku. Lasnamäe ringmaja puhul soodustab kogukonna teket õppeklasside ja töökodade olemasolu. Järelevalvega töökodade teenus annab võimaluse omandada oskusi asjade ja materjalide parandamiseks ning korrastamiseks. Muutuma peab stigma, mida sõna „jääde“ endaga kannab.

Ringmajade süsteem võiks tulevikus pakkuda kogukondadele võimalust olla osa ehitustööstusest. Ringmaterjalidega kaasneb nende ladustamise probleem, kus võiks abi leida just elanike käest. Hajutatud ladude süsteem saab pakkuda alternatiivi klassikaliselt linna äärealadele planeeritud laohoonetele. Et süsteem toimiks, on vaja, et kogukond haldaks järjepidevalt digitaliseeritud laoseisu. Kui kirjeldatud platvorm korralikult välja arendada, saab kogukond pakkuda alternatiivi ehituspoodidele, kus leidub vaid uut materjali.

Eestis on vanamaterjali laod olnud Paides ja Tallinnas Paljassaares. Paide Säästva Renoveerimise Infokeskuses (SRIK) loodi kokku kogutud materjalidele ka digitaalne veebiplatvorm, kuid hajusladudeni veel ei jõutud. Kahjuks on Paide SRIK nüüdseks oma tegevuse lõpetanud ning seetõttu on vajalik praktika jäänud pausile. SRIK-i vedanud Rainer Eidemilleri sõnul on hajusladudel aga suur kogukonda kujundav potentsiaal.6

Olemasoleva materjaliga ehitamine ja töötamine nõuab varasemast teistsugust lähenemist: materjal dikteerib, kuidas ja mida temast ehitada saab. Ehituspoest ostetud materjal vastab kõigile oma standarditele ning sellega töötamine on üsna kergelt ette kujutatav. Taaskasutataval materjalil on aga enda lugu ja eripära ning selle sobivus teiste materjalidega selgub tihti alles ehitusplatsil. Kasutades olemasolevat materjali, on arhitektil tarvis olla rohkem kursis sellega, millega ta töötab, ta peab teadma materjalide eripärasusi ja omadusi. See võib tähendada, et nii arhitektide, inseneride kui ka muinsuskaitsjate vahele tekib uus, hübriidne spetsialist, kelle töö substantsiks ja lähtekohaks on olemasolev materjal. Ringmajanduskeskuste eesmärk ongi tuua mateeria meile lähemale ning muuta jäätmetega toimetamine igapäevase elu osaks.

HELENA RUMMO ja ELINA LIIVA on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimisosakonna doktorandid. Oma töös vaatavad nad, kuidas linnas leiduvat ressurssi taaskasutamise ning kollektiivse tegutsemise abil tõhusamalt kasutada.

AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023), peateema Tänavarahutus

1  Punane 68a ringmaja eskiis, Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskus, mai 2022.

 William McDonough, Michael Braungart, Cradle to cradle: remaking the way we make things (New York: Nort Point Press, 2002).

3  Harri Moora, „Ringmajandus“, Diskreetne loodusteaduste õhtukursus, Energia Avastuskeskuse veebiloeng 2021, https://www.youtube.com/watch?v=KpU1_oV9vf4.

4  Urszula Kozminska, „Circular Economy in Nordic Architecture. Thoughts on the process, practices, and case studies“, IOP Conference Series: Earth and Environmental Science 588 (2020): 2.

5  Amager Ressourcecenteri poolt hallatavad jäätmejaamad ja nende asukohad: https://a-r-c.dk/privat/find-din-genbrugsplads/

6  Vestlus Rainer Eidemilleriga 27.09.2022.

JAGA