Koolipööre

Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest  teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.

Selleks, et aru saada, millised muudatused ja mis põhjustel kooliruumis viimase kolmekümne aasta jooksul aset on leidnud, peab ajas tagasi minema ja välja selgitama, millal haridusreform üldse alguse sai. See polegi nii lihtne ülesanne. Põhimõtteliselt võib öelda, et haridust (nagu ka kõiki teisi valdkondi) hakati reformima koos riigi iseseisvuse taastamisega. Üks oluline tärmin on aasta 2003, mil maakonnad said riigi poolt ülesande koostada koolivõrgu arengukavad (sealhulgas jagades ära koolipiirkonnad ja nimetades teenuskeskused, kuhu koolid kindlasti peavad alles jääma). 2005. aastal Praxise koostatud üldhariduskoolide võrgu korraldamise analüüsis¹ tuuakse välja, et segadust on palju ja probleem kompleksne. Aga just seetõttu tasuks riigil koolivõrgu pikaajalist perspektiivi silmas pidades võtta vastutus ja aktiivsemalt sekkuda, et hariduspoliitika oleks osa terviklikust regionaalpoliitikast, tagades võrdselt hea hariduse üle Eesti. Ühtlasi kasutatakse esimest korda terminit „koolivõrgu optimeerimine“ ja tehakse ettepanek lahutada gümnaasiumid põhikoolidest, jagades halduskoormuse riigi ja omavalitsuste vahel (riik hakkab vastutama gümnaasiumite ja kohalik omavalitsus põhikoolide eest). 2009. aastal jõudis see ettepanek seadusemuudatuseni ning 2010 korraldas Riigi Kinnisvara AS (RKAS) juba esimese riigigümnaasiumi arhitektuurivõistluse Viljandisse.

Taasiseseisvunud Eesti reaalsus – vananenud koolivõrk

1990ndate aastate arhitektuuriajakirjadest tuleb kooliarhitektuuri teemalisi artikleid tikutulega otsida. Ehituskunstist ei leia koolimaju üldse (erandiks on 1991. aastal valminud Maarja Nummerti 1985. aasta projekti järgi ehitatud Kolga kool). Ajakirjas Maja on eramute, kortermajade, ärihoonete ja kaubanduskeskuste vahele eksinud vaid üksikud koolimajad (Alver & Trummali kavandatud Linnamäe põhikool, Urbel & Peili Rocca al Mare kool), mõned juurdeehitused (Siiri ja Margus Kooti Nõmme gümnaasium, Toomas Reinu Otepää gümnaasium) ja renoveerimised (Tallinna Inglise kolledž, Prantsuse lütseum, GAG, Tallinna reaalkool, Ristiku põhikool), neistki on paljusid mainitud möödaminnes ja pikemalt peatutud vaid üksikutel. Eks see peegeldab uue ühiskonnakorraldusega kohaneva riigi olukorda – ehitatakse eelkõige seal, kus liigub raha. Koolid ja teised ühiskondlikud hooned peavad veel ootama riigi jõukuse kasvamist.

Esimene spetsiaalselt koolidele pühendatud artikkel Piret Lindperelt ilmus ajakirjas Maja alles kümnendi viimases numbris.² Selles ülevaateartiklis pole veel juttu õppimise ja ruumilahenduste seostest. Kirjutatakse koolide sümboolsest tähendusest, iseseisvumise-järgsetest rahastusraskustest ja maakoolide tühjenemisest, pisut ka kooliarhitektuuri stilistika muutumisest iseseisvuse ajal (nõukogude aja lõpu postmodernistlikust-vernakulaarsest käsitlusest uue „julge modernismi“ saabumiseni, tähistajateks Linnamäe ja Rocca al Mare koolid). Objektitutvustuste juurest leiab pragmaatilised arhitektuurispetsiifilised kirjeldused sellest, milline on koolimaja asukoht, hooneosade paigutus ilmakaarte suhtes, ruumistruktuur, valgustingimused ja põhilised materjalid – enamasti arhitektide endi kirjapanduna. Renoveerimiste puhul peatutakse pikemalt ajaloolistel detailidel ja värvidel, mida säilitati, edasi arendati või hoopis muudeti.

Kriitilise noodina tuuakse välja suuremate keskuste eliitkoolide eelistamist renoveerimise järjekorras – olukorras, kus paljud väiksemad koolid maakohtades olid väga kehvas või lausa eluohtlikus seisundis. Samas tõdetakse, et hea meel on siiski ajalooliselt väärtuslike hoonete kordasaamise üle. Kõrgkoolide rahaline seis tundus olevat parem, neid renoveeriti rohkem ja ehitati ka uusi maju juurde, aga neid on ka üldarvuna tunduvalt vähem kui üldhariduskoole. Maakoolide puhul tuuakse välja 1980ndate maaehituse traditsioonidele toetunud koolimaju kui tollase Eesti arhitektuuri visiitkaarte. Neist enamiku autoriks on Maarja Nummert, kelle äratuntava arhitektuurikeelega koolimajad on vist kõigile tuttavad, kes Eestis ringi sõitnud. Need erinesid tavapärastest tüüpkoolimajadest eelkõige mõõtkava ja vernakulaarse stiili poolest: 1–2-korruselised, viilkatusega, sageli sümmeetrilised, tiheda aknajaotusega ja sümboolsete sammastega peaukse ees, nagu „haridustemplile“ kohane. Plaanilahenduse poolest olid need siiski sarnased suuremate tüüpkoolidega, kus ruumistruktuuri määravaks elemendiks on sirged koridorid ühetaoliste klassiruumidega. Selliseid maju sündis sama arhitekti käe all ka veel 90ndatel: Ääsmäe, Uhtna, Püünsi, Kiigemäe, Tahkuranna koolid.

Projekt ja Ehituse kataloogi andmetel kavandasid sel kümnendil väikesi maakoole muidugi ka teised arhitektid: Krabi kool (Kalju Kisand), Himmaste algkool (Agu Roht), Maaritsa algkool (Kaie Moorast), Aravete kooli juurdeehitus (Ignar Fjuk), Haanja kooli juurdeehitus (Ilmar Jalas), Mõniste põhikooli juurdeehitus (Vadim Tšentropov) jt. Nendest aga pikemaid analüüse ajakirjadest ei leia.

Kasutajakogemuse (mitte)märkamine

Kuidas õpilane ennast koolis tunneb, kas ning kuidas uus/uuendatud ruum õppimist mõjutab, ei olnud üheksakümnendatel fookuses. Kasutajakogemuse puudumine polnud kuidagi koolispetsiifiline – 1990ndate paradigma jättis nii arhitektuuri tegemisel kui ka sellest kirjutamisel kasutaja sageli võrrandist välja. Oli üleminekuaeg, mil eelmisest kümnendist tuli kaasa tugevalt arhitekti-kunstniku positsioon, kus end teadlikult eristati või vastandati triviaalsele argipäevale (või vähemalt püüti seda nihestada). Samal ajal hakkas sisse imbuma ka uus roll – arhitekt kui ettevõtja ja teenusepakkuja. Arhitekti töö hulka võisid nüüd kuuluda ka sotsiaalsed uuringud,  koostöö teadlastega, kasutajakogemuse uurimine  kui meetod. Samas neid võimalusi teadvustati siiski alles mõnevõrra hiljem.

Kasutajakogemusest õppimine oli nii Eestis kui ka mujal maailmas kas teadvustamata või teadlikult kõrvale lükatud kui subjektiivne ehk mittetõsiseltvõetav lähenemisviis ruumiloomele. Nõnda oli arhitektuuris veel üsna hilise ajani vähe teada, millised võimalused ruumiloomet toetada on sellistel inimest uurivatel ja kiirelt arenevatel teadusharudel nagu psühholoogia ja neuroteadus. 2017. aastal ilmus raamat „Welcome to Your World: How the Built Environment Shapes Our Lives ³ , mis juhtis tähelepanu ruumi mõju olulisusele, toetudes just eelpool nimetatud teadustele. Samal ajal suhtus raamat kriitiliselt arhitektuurikoolidesse, mis ei kaasa neid teadmisi piisavalt. Raamatu autor, Ameerika arhitektuurikriitik Sarah Williams Goldhagen väidab, et ehitatud keskkond mõjutab inimesi oluliselt enam, kui seda varem on arvatud, samas teadlaste uuringutele tuginedes jääb kuni 90% igapäevasest keskkonnast inimestele teadvustamata.⁴ Näiteks ergutab mitmekesine ja liigendatud kooliruum suhtlemist, algatusvõimet, uudishimu ja kehalist aktiivsust, monotoonne ja igav ruum aga pigem pärsib neid omadusi. Küsimus on selles, milliseid keskkondi me soovime luua endale ja lastele õppimiseks ja arenemiseks. Inimeste võime kohaneda on tähelepanuväärne, sealhulgas selgelt kahjulike keskkondadega, nii et seda isegi ei teadvustata. Pikaajaliselt pärssiv keskkond mõjub vaimsele ja füüsilisele tervisele halvasti. Järelikult tuleb arhitektuurile ja maastikukujundusele oluliselt rohkem tähelepanu pöörata, arvestades rohkem kasutajakogemuse ja teadusuuringutega, aga ka üldise ruumiteadlikkuse parandamisega, nii et iga laps ja noor saaks tavakoolis vähemalt baastasemel ruumiharidust – et osata märgata ja väärtustada ning tulevikus ka ise paremat ruumi küsida.

Kooliruumi sisu muutumine

Sajandivahetuse järel hakkas ilmuma veidi rohkem artikleid koolidest ja muutus ka nende sisu. Aasta 2003 ja Viimsi uue keskkooli Agabus, Endjärv&Truverk Arhitektide võistlustöö on märgiline: selle tutvustuses käsitletakse esimest korda õppimist läbi sotsiaalse kogemuse ja tuuakse välja aatriumi tähtsus avatuse idee kandja ning kooli tervikuks sidujana. Võidutöö tutvustuses tulevad kaasaegse õpikäsituse märksõnad küll sisse alles pärast pikka metafooridest tiinet sissejuhatust (päikeseratas, tammevõra, laialipaisatud mandrid, mida ühendab valgusruum), aga uued põhimõtted on seal juba olemas. Paljud praeguseks sõnastatud muutunud õpikäsitust toetavad ruumilahendused on Viimsi koolis teadvustatud kujul loetletud: keskne aatrium, millega liitub söögisaal ja kohvik, ning garderoob, mis pole peidetud keldrisse, vaid toodud sissepääsu lähedale, et ergutada õuesõpet ja õuevahetunde; räägitakse erinevate kooliastmete pesadest, kooliruum ise on valgusküllane, liigendatud ja vaheldusrikas. Pärast hoone valmimist tõstab Regina Viljasaar oma retseptsioonis5 esile ka liikumise ideed ja koosolemise tunnet, mida orgaaniline arhitektuur rõhutab. Kiites projekti peenetundelisust ja õppijasõbralikkust, toob ta illustreerimiseks välja USAs tehtud uuringud, mis kinnitavad, et uutes või renoveeritud koolimajades on laste õpitulemused, kehalised võimed ja keskendumisvõime tunduvalt paremad kui renoveerimata hoonetes. Samuti osutab ta, et kui varasemas modernistlikus traditsioonis abstraheeriti lapsed n-ö ühikuteks, siis kaasaegne Viimsi kool vastandub selgelt sellisele kalkuleerivale maailmavaatele. Lõpuks kahetsetakse ainult, et kooli õuealasid välja ei ehitatud, kuigi projekt oli olemas.

2005. aastal toimus Tartu Kesklinna kooli juurdeehituse konkurss, mille võitsid Salto arhitektid. Kool avati 2007. aastal. Kohatundlik arhitektuurilahendus seob eri aegadel valminud koolikompleksi mänguliselt vaheldusrikkaks tervikuks. Seejuures võetakse selles lahenduses esmakordselt kasutusele hoone katusepind: väliauditooriumina, mis liitub orgaaniliselt ümbritseva pargialaga (selle aktiivse kasutamiseni läheb küll rohkem aega, esimestel aastatel on astmestik hoopis aedadega tõkestatud). Samuti on kooli ümberehituse juures võimalik märgata mitmeid muutusi uue õpikäsituse vaates: sissepääs on toodud hoone tagaossa, nii et selle ette tekib väikese platsi kujul mõnus suhtlemisruum ja mänguala, garderoob asub otse sissepääsu vastas, nii et riiete-jalatsite haaramine ja õueminek on muudetud mugavaks, koridoridesse on loodud puhkenurki ja erineva meeleoluga ruumiosi, klassidevahelised seinad on liigutatavad.

Iseseisvusaja kolmas kümnend tõi üldhariduse teema ja koolimajad veel rohkem fookusesse. Uueks maamärgiks sai 2013. aastal valminud esimene riigigümnaasium Viljandis, autoriks taas Salto arhitektid. Alates sellest on RKAS kui riigigümnaasiumide rajaja ja haldaja kavandanud peaaegu kõik uued koolimajad arhitektuurivõistluste kaudu. Samuti pöördutakse kaasaegse kooliruumi eeskuju otsimisel kõige sagedamini just selle esimese nn näidiskooli juurde. Viljandis joonistuvad varasemast selgemini välja uue õpikäsituse paindlikud ruumilahendused, eriti juurdeehituse ruume ühendavas aatriumis, kuhu on integreeritud raamatukogu ja kohvik ning mis võimaldab kõige erinevamaid tegevusi alates suhtlemisest, söömisest, puhkamisest ja lugemisest kuni kontsertide, loengute ja keemiakatseteni välja. Maastikku järgivas fassaadis on palju uksi, et luua võimalus igal hetkel soovi korral õue astuda. Koolis on olemas ka tavalised klassid, kuid aatrium annab nii õpetajatele kui ka õpilastele palju uusi võimalusi. Uue kooli võti peitub kindlasti ka direktoris, kellel on visioon luua avatud ja uuendusmeelne kool.

Haridusreform ja arhitektuurivõistluste plahvatus

Viljandi gümnaasiumi valmimise järel hakati ehitama järjest rohkem koole. 2014. aastal avati Pärnu Sütevaka gümnaasium – tihedasse linnakeskkonda osavalt pakitud ja galerii abil ajaloolise hoonega ühendatud juurdeehitus (Öö-Öö arhitektid). 2018. aastal avati Rapla gümnaasium, samuti vana hoone laiendus, mis sirutub pargimaastikku ja loob õdusa platsi vana ja uue maja vahele (Salto arhitektid). Samal aastal lisandus veel Viimsi gümnaasium, mille astmeline puidust maht rajati kasvava uuselamurajooni külje alla heinamaale (Kamp arhitektid). 2019. aastal valmis Kohtla-Järve gümnaasium, mis täiendab hästi ja seob hajaliolevat korterelamurajooni, luues kompaktse koolimaja ette kutsuva avaliku ruumi (Boa arhitektid). Kõik need koolid pakuvad huvitavaid kohaspetsiifilisi ruumilahendusi ja mitmekesist õpperuumi kooli sees. Ühtlasi valiti kõik need lahendused välja arhitektuurivõistlustel.

Heaks indikaatoriks kooliruumi muutuste jälgimisel ongi avalikud arhitektuurivõistlused: kui enne 2000. aastat toimusid väga üksikud võistlused, siis alates sajandivahetusest on arhitektide liidu osalusel korraldatud koolikavanditele 40 arhitektuurivõistlust. Võistluste kulminatsioon toimus 2019. aastal, kui ühe aasta jooksul korraldati kaks korda rohkem koolide arhitektuurivõistlusi kui sajandi esimesel kümnendil kokku. Võistlusi kajastavad arvud näitavad usalduse kasvu arhitektuurivõistluse formaadi vastu, teisalt aga tähistavad haridusreformi jõudmist koolide füüsilise taristu uuendusfaasi.

Haridusreformi üks olulisi eesmärke on viia koolivõrk kooskõlla inimeste tegeliku paiknemisega, mis väiksemates kohtades tähendab enamasti ruumilist kokkutõmbamist, suuremates keskustes aga koolide laiendamist või uute rajamist. Seda suurejoonelist optimeerimist võib vaadata ka kriitiliselt, väiksemate maakohtade n-ö väljasuretamisena. Kuid enamasti toimub see protsess vähemalt koolide osas ikka tagantjärele – inimesed on juba lahkunud ja vaid mõne õpilasega kooli ei ole võimalik üleval pidada ehk tagada neile piisavalt heal tasemel haridus. Kõige levinumad muutused on vahepealse suurusega vallakeskuse kooli üleminek keskkoolist põhikooliks või põhikoolist algkooliks. Kümnendi vahetuseks jõudsidki avamise järku mitmed uudse ruumilähenemisega põhikoolid: Türi põhikool (Karisma arhitektid), Tabivere põhikool (Arhitekt Must), Haapsalu põhikool (3+1 arhitektid).

Haridusreformi lünki on täitnud mitmed uudsed (või taasavastatud vanad) formaadid, nagu koduõpe või sõpruskondade baasil loodud väikesed kogukonnakoolid, mida on viimastel aastatel tekkinud päris mitmeid. Sellesse ritta lisanduvad ka veidi suuremad erakoolid, mis võivad (aga ei pruugi) toetuda mõnele kindlale maailmavaatele või pedagoogikaharule. Alternatiivkoolide tekkepõhjus ei ole siiski enamasti kooli puudumine kodu lähedal, vaid vanemate teadlik otsus anda lastele teisel moel haridust. Teistmoodi koolid rikastavad haridusmaastikku ning hariduse korraldajad võiksid osata näha väikekoolide „vastupanuliikumises“ ka kriitikat tavakoolile ning õppida nende teistsugusest kogemusest.

Muutuse keerukus

Õppimise olemusse on sisse kirjutatud muutumine ja areng. Seejuures on kool paradoksaalselt üks inertsemaid institutsioone, ehkki selle ülesanne on praeguseid õppijaid ette valmistada tulevikuks, millest me väga vähe teame. Vastuolule haridussüsteemi jäikuse ja üha kiiremini muutuva maailma vahel on viidanud ka Sir Ken Robinson, briti haridusuurija ja -edendaja, kes on seadnud haridussüsteemile kolm nõuet: mitmekesisus nii õpetatavas kui ka õppimise viisides, huvi äratamine õppimise vastu ja loovuse äratamine. Muuhulgas on tema efektne loeng „Kas koolid tapavad loovuse?“ TEDi sarja vaatajate hulgas läbi aegade populaarseim.⁶

Praegu õpib suurem osa Eesti lastest endiselt nõukogude perioodil ehitatud tüüpkoolimajades, mis vastasid küll tollase ühiskonna ootustele ja nõuetele, kuid erinevad üksjagu praeguse ühiskonna ootustest. Haridusreformiga alustati Eestis peaaegu kaks aastakümmet tagasi, aga alles nüüd hakkab selget kuju võtma selle sisuline ja vormiline muutus. Samas näeme, et pandeemia ajal on koolid suutnud oma töö väga kiiresti ja paindlikult ümber korraldada. Küsimus on järelikult pigem ajendis, mis paneks uut katsetama. Mis ajendaks kooliruume leidlikumalt kasutama ja neid ka julgemalt ümber kujundama? Institutsionaalselt on ümberkujundamisele andnud tõuke riigi initsiatiiv riigigümnaasiumide ehitamisel ja Innove toetused omavalitsustele põhikoolide uuendamiseks. Palju algatusi on tekkinud ka koolide endi poolt, alates koolipäeva ümberkorraldamisest (hilisem tundide algus, paaristunnid, pikk õuevahetund jms), kooliruumide julgemast ja mitmekülgsemast kasutamisest (raamatukogu või koridoride kasutamine õppetööks, aula avamine nn tantsuvahetundideks, aktiivsed vahetunnid jms) kuni õuesõppe ümbermõtestamiseni välja. Üsna palju saab muuta ilma suuri summasid kulutamata. Kui aga juba otsustatakse põhjalikumate ruumimuutuste kasuks, siis on mõistlik kulutada raha võimalikult targalt – alustades sellest, mida nüüdisaegne õpikeskkond tähendab.

Uue õpikäsituse levik

Nagu eespool Goldhagenile viidatud, mõjutab igapäevane ruum meie käitumist, suhtlemist ja mõtlemist väga oluliselt, nii on ka kooliruumil suur mõju nii õpilastele kui ka õpetajatele, laiemalt aga kogu ühiskonnale, sest see annab võtme, kuidas kooli kõrval ja pärast kooli lõpetamist elus toime tulla. Kiiresti muutuvas ühiskonnas kujuneb avatus muutustele ja valmidus õppida elukestvaks hoiakuks. Õppimine on suures osas sotsiaalne tegevus ja märkimisväärne osa haridusest omandatakse informaalsel teel, sh läbi suhtluse ja argitegevuste. Seega on oluline, et koolikeskkond toetaks inimestevahelist läbikäimist: oskust leida ühist keelt, arutleda või pidada diskussiooni nii eakaaslastega, endast nooremate ja vanemate õpilastega kui ka õpetajate ja lapsevanematega. Teisisõnu, oluline on koostöö. Senine individuaalsetele saavutustele rajatud haridussüsteem ei aita kuigivõrd kaasa ühiskonna sidumisele, võib seda hoopis lõhestada ja nõrgestada.

Kõiki uuest õpikäsitusest tulenevaid muutusi kooliruumis ei saa esile kutsuda ainult üldsõnalise strateegia abil või tehniliste ettekirjutuste järgi. Neid peavad elustama ka ruumilahendused. Nagu ütleb põhikooli riiklik õppekava, mõistetakse õppekeskkonnana õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust. Üht osa tervikust lahutada pole mõistlik ega võimalik. Muutuvates oludes on arhitektidel vaja rohkem teadmisi kaasaegse kooli toimimise põhimõtete kohta. Teisalt on ka koolipidajatel ja õpetajatel tarvis näha uusi ruumilisi võimalusi, mida saab pakkuda arhitektuur.

Kõike seda arvestades võttis arhitektide liit 5-6 aastat tagasi nõuks hakata julgemalt kaasa rääkima muutuva kooliruumi teemal nii ministeeriumite, kohalike omavalitsuste kui ka koolide ning õpetajate ja õpilaste tasandil. Sel põhjusel „kutsusid“ EALi juhatuse esindajad ennast haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu-teemalistele koosolekutele ja Innove aruteludele põhikoolide rahastusotsuste tegemisel. 2018. aasta kevadel korraldas EAL juba koos ministeeriumiga muutuva kooliruumi teemalise konverentsi ning aasta hiljem andsid välja sama pealkirjaga juhendi⁷ , mille koostajateks olid Kadri Klementi, Katrin Koov ja Terje Ong. Sellesse koondati parimad teadmised ja praktika, mis selleks hetkeks olemas olid.

Kui alguses oli ministeeriumis vaja arhitektide vajalikkust ametnikele tõestada, siis aja jooksul on koostöö muutunud loomulikuks. Näiteks on praegu ministeeriumi toel ilmumas „Muutuva kooliruumi“ trükise ingliskeelne versioon, et Eesti kooliuuenduse know-how’d kaugemalgi tutvustada. Ministeeriumi toetus on olemas, ühtlasi on toimunud tihedam ja töisem koostöö Tallinna ülikooli hariduspsühholoogide ja kasvatusteadlastega ning Tartu ülikooli liikumis- ja terviseteadlastega. Samuti on tihedamat koostööd tehtud maastikuarhitektidega, kelle suureks sooviks on olnud õuesõppe fookusesse toomine. Sestap on ka „Muutuva kooliruumi“ üks kaasautoritest maastikuarhitekt Terje Ong, kellel on kogemusi koolide ja lasteaedade õuealade kavandamisega. Koostöö erinevate partneritega algas juba varem ja nii inspireeris ülevaatlikku trükist looma muu hulgas 2015. aastal välja antud liikumist toetavate ruumilahenduste näidete ja soovituste kogumik „Koolimaja kutsub liikuma!“,8 mis valmis Tartu ülikooli Liikumislabori teadlaste ja b210 arhitektide koostöös. Neid trükiseid ongi soovitav vaadata koos, sest nad lähtuvad sarnastest põhimõtetest ja täiendavad teineteist. Koostöö Liikumislaboriga on jätkunud ka pärast trükiste ilmumist, hetkel on fookuses õuesõppe lahendused.

Viimase aastakümne jooksul on Eestis arusaam ruumi olulisusest ja selle mõjust õppimisele tublisti kasvanud ning kooliruume vaadatakse hoopis teise pilguga. Seda teadmist ja kogemust enam eirata ei saa.

– – –

Koolimajade arhitektuurivõistlused

2000 – Suure-Jaani gümnaasiumi ja 21. kooli juurdeehitus
2003 – Viimsi keskkool
2005 – Randvere algkool
2006 – Keila kool
2007 – Tartu kesklinna kool
2010 – Viljandi riigigümnaasium
2012 – Pärnu Sütevaka gümnaasium
2016 – Viimsi riigigümnaasium
2017 – Türi põhikool, Laagri riigigümnaasium, Kohtla-Järve riigigümnaasium, Valga kool ja spordihoone, Haapsalu põhikool
2018 – Tabivere põhikool, Saaremaa riigigümnaasium, Tabasalu kool, Kõrveküla põhikool, Rapla riigigümnaasium
2019 – Jõhvi põhikool, Kärdla põhikool, Rakvere põhikooli töökojad, Paide riigigümnaasium, Kohtla-Järve põhikool, Võsu põhikool ja lasteaed, Kuusalu keskkool, Narva riigigümnaasium, Kuressaare põhikool, Mustamäe riigigümnaasium, Sillamäe vanalinna kool, Rakvere riigigümnaasium, Haljala kool
2020 – Kolde puiestee riigigümnaasium, Tõnismäe riigigümnaasium, Narva põhikool ja riigigümnaasium, Võru Järve kool, Rae riigigümnaasium
2021 – Saku põhikool, Tiskre põhikool ja lasteaed, Tõrvandi põhikool, Kadrina keskkool
Ootel: Tallinna reaalkooli ja Jakob Westholmi gümnaasiumi juurdeehitused


KATRIN KOOV on Eesti Kunstiakadeemia ja  Arhitektuurikooli õppejõud ning tegev arhitektuuribüroos b210. Olnud Eesti Arhitektide Liidu president (2016–2020) ja Maja peatoimetaja (2014–2017). Tegutsenud partneri ja kaasautorina arhitektuuribüroos Kavakava.

PÄISES: Viljandi gümnaasium. AB Salto, 2013. Foto: Karli Luik

AVALDATUD: Maja 106 (sügis 2021), peateema Ruumipöörded

1  „Üldhariduskoolide võrgu korraldamine. Lühikokkuvõte,“ Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, Tallinn, aprill 2005, http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Haridus/ULDHARIDUSKOOLIDE_VORGU_KORRALDAMINE/Yldhariduse_koolivork_lyhikokkuvote2.pdf
2  Piret Lindpere, „Templid sajanditeks,“ Maja nr 4, 1999.
3  Sarah Williams Goldhagen, „Welcome to Your World: How the Built Environment Shapes Our Lives“ (Harper, 2017).
4   Amanda Kolson Hurley, „This Is Your Brain on Architecture“, 14. juuli 2017, Bloomberg CityLab (Intervjuu Sarah Goldhageniga), https://www.bloomberg.com/news/articles/2017-07-14/this-is-your-brain-on-architecture
5  Regina Viljasaar, „Liikumist armastav uus koolimaja Viimsis“, Maja nr 4, 2006.
6  Sir Ken Robinson, „Do schools kill creativity?“, filmitud 2006. a veebruaris, TED, video 19.12,https://www.ted.com/talks/sir_ken_robinson_do_schools_kill_creativity?referrer=playlist the_most_popular_talks_of_all
7  Kadri Klementi, Katrin Koov, Terje Ong, „Muutuv kooliruum. Eesti Arhitektide Liidu juhend tänapäevast õpikäsitust toetava koolikeskkonna kavandamiseks“, Eesti Arhitektide Liit, 2019, https://issuu.com/ingridmald/docs/eal_muutuvkooliruum_190x257mm_issuu__1_
8  Kadri Klementi, Karin Tõugu, Grete Arro, Merike Kull, Aave Hannus, „Koolimaja kutsub liikuma. Näiteid liikumist toetavatest ruumilistest lahendustest,“ Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna liikumisharrastuse käitumuslik probleemlabor, 2015, https://www.b210.ee/koolimaja.pdf