Eesti settekiht väärib väärindamist, leiab materjaliarenduse ja disainistuudio kuidas.works. Maria Luiga ja Hannes Praks kirjutavad hiljutisest maaehitusteemalisest õppereisist Pariisi.
Käotertsile lahendust otsimas
Raamatus „Visions of Jazz: The First Century“ kirjeldab Ameerika džässmuusikakriitik Gary Gidins klassikalise muusika ja džässi põhimõttelist erinevust: esimene hindab ranget truudust helilooja kirjutatud noodile: muusiku eesmärk on mängida kompositsiooni võimalikult täpselt, nii nagu see on kirjas. Seevastu džässmuusikat iseloomustab rohkem noodistatud muusika interpretatsioon ja mängijate omavaheline koostöö: enam väärtustatakse muusikute individuaalset tõlgendust ja improvisatsiooni kui algset kirjapandut või noodist ranget kinnipidamist.
Muusikateadlane Leo Normet toob esile ajaloolise põhjuse, miks džässmuusika on raskesti noodistatav: nimelt on orjakaubanduse pärast džässmuusikas Lääne-Aafrika ranniku pentatoonilise ehk viieastmelise ja pooltoonideta helirea mõjud, mida on kohandatud Euroopa seitsmerealise helireaga. Tulemuseks on kompromiss kahest helireast, mida kutsutakse inglise keeles blue notes’iks (bluusinoodid). Ometigi on ka kompromisslahenduses teatavate helikõrguste kokkulangemisel endiselt segadust. Eesti muusikute seas kutsutakse sellist kokkusobimatut olukorda käotertsiks.
Käotertsi kohtab ka praktilises ehituses, kus rakendatakse ringmaterjale ja kus see on pigem seadus kui haruldus. Pidevalt tuleb ette olukordi, kus toorme suure variatiivsuse ja protsessi dünaamilisuse tõttu ei lähe nüüdisaegse kestliku ja ringehituse ambitsioonid kokku kapitalistliku ehitusmudeliga. Kui juurde tuua veel asukohapõhine geosourcing’u1 mõõde, muutub olukord veelgi keerulisemaks. Seetõttu vajavad sellised kaasaegsed kontseptsioonid nagu linnamaardla (ingl urban-sourcing) ja geosourcing kohandatud süsteemi, mingit sorti bluusinoote.
Materjaliarenduse ja disainistuudio kuidas.works, kes uurib eesrindlikke tänapäevaseid ehitusvõtteid kohalikus taustsüsteemis (nn local tech’id), võttis selle aasta varakevadel ette välkreisi Pariisi Prantsusmaale. Reisi eesmärk oli kohtuda sealsete praksistega, kes tegelevad ringmaterjali arendusega kohalikus kontekstis. Settekivimite, sealhulgas savikihi paksused on Kesk-Euroopas kordades suuremad kui Põhjamaades: nii on Prantsusmaa ja Belgia pinnase väärindamise praktikates ehk maaehituses Euroopas esirinnas. Kuid nii nagu vaatamata lühikesele suvele peetakse mesilasi ja kasvatatakse maasikaid ka Eestis, leiab uurimisstuudio kuidas.works, et ka Eesti õhukesem settekiht väärib väärindamist.
Reisi fookus oli külastada kohalikku pinnast väärindavat mikrotehast Cycle Terre’i (tõlkes „pinnase ringlus“), kes väärindab Pariisi uute metrooliinide ehitustelt kaevandatavat savist pinnast ehituskivideks, ning pikaajalise staažiga ringmaterjali arenduse ja arhitektuuristuudiot Ciguë.
Teisipäev, 21.03
8:34
Reisipäev algab rattatuuriga Pariisis. Arhitektuuribüroo Kozi üks asutajatest Nicolas Ziesel võtab meid La Plaine – Stade de France’i rongijaamas vastu kollases vihmamantlis ja järgmise tervitusega:
„Tere tulemast Pariisi veidraimasse ruumieksperimenti. Veel äsja olid jaama kõrval kõrguvate büroohoonetega ümbritsetud väljaku keskel mõnusad ja populaarsed inim-mõõtmelised kohvikud. Siis ühtäkki kohvikud lammutati ja tühja platsi jäid takseerima kaasaegsed büroomonstrumid.“
9:55
Rattatuuri sihtpunkt on Kozi ajutine CNC-stuudio, mis vahekasutab veel ehitusjärgus oleva hoone fuajeekorrust, et toota seal kõrval valmivasse toidutänavasse taaskasutatud puitmaterjalist mööblit.
„Ostsime selle projekti jaoks CNC-pingi, mis oli üsna odav, ainult 25 000 eurot. Kastid on jääkmaterjalkunsti transportivast ettevõttest ja valmistatud äärmiselt kvaliteetsest vineerist. Tavaolukorras peab transpordi korraldaja maksma, et kastidest lahti saada, tihti need põletatakse. Meie otsustasime oma uue objekti sisustuse valmistada täielikult taaskasutatud kastidest. Tellijale on kontseptuaalselt väga oluline, et kastid oleksid valmistatud samas linnaosas, kus asub toidutänav, ning ka jätkusuutlikust materjalist,“ selgitab Nicolas projekti tausta.
Valem on lihtne, kuid sümpaatne: algse kasti mõõtude ehk materjalilehe suuruse põhjal konfigureeritakse mööblieseme elementide mõõtmed ja kuju, et materjaliringluse ideest maksimum võtta ja seeläbi erineda klassikalise masstootmise võrrandist.
14:20
Väljume rongist Sevrani linnaosas. Jaama kõrval on kõrge plankaed, väravast paistab sügav auk, mille põhjas kaabivad ekskavaatorid pruunikat savist pinnast. Jalutame ehitusplatsist umbes kilomeetri edasi ja leiame end Euroopa ühe silmapaistvama local-tech-projekti väravast.
Tegemist on kohalikust toormest valmistatavate põletamata telliste tehase Cycle Terre’iga. Neile ehitatud uut kaunist tööstushoonet kannab liimpuitkonstruktsioon, kombineeritud OSB, toortelliste, vineeri ja terasega. Hoones on nii jääva kui ka ajutise ehitise kvaliteeti. Piilume teise korruse rõdult läbi polükarbonaatsseina, kuidas Flexiterre’i tellise pressist väljuvaid ehituskive haarab ebainimliku koreograafiaga ABB robotkäsi.
15:00
Algab prantsuskeelne loeng ettevõtte kujunemisloost, toimemehhanismidest ja edasistest sammudest. Üritame tõlkimiseks kasutada Google Translate’i rakendust, kuid tulemuseks on psühhedeelne ehitusalase sisuga tekst, mille mõttest on võimatu aru saada. Sobival hetkel uurime ühelt tudengilt, kas ta on valmis meiega oma konspekti jagama. Tänu sellele ja pärast loengut toimuvale ekskursioonile tehases saame hulga targemaks.
Cycle Terre, mis tegutseb 2018. aastast, on Euroopa juhtiv pinnast ehitusmaterjaliks väärindav ettevõte. Prantsusmaa pinnase geoloogiline jagunemine on tulevikku vaatavate ehituslahenduste suhtes soodne ehk väga savine. Praegu toimub Pariisis muu ehitustegevuse kõrval ka uute metrooliinide arendus, mille käigus kaevatakse 2030. aastaks välja umbes 450–500 miljonit tonni pinnast ehk võimalikku ehitusmaterjali. Cycle Terre on spetsialiseerunud toortelliste ja saviplaatide tootmisele. Toortellis on üldjuhul kolmest põhikomponendist (savi, liiv, killustik) koosnev ehituskivi, mis valmib vee lisamisel ja mehaanilise surve rakendamisel. Vee aurustumisel toortellis kivineb ning saavutab oma tugevuse. Kohe pärast pressimist on tellise survetugevus vähemalt 5 MPa-d, kivinemisel toortellise puhul 6–7 MPa-d ning stabiliseeritud tellise puhul (segule lisatud 5% tsementi) 8–12 MPa-d. Toortellise plussiks on selle lõpmatu ümbertöödeldavus, samas kui kerge stabiliseerimine lisab kivile märgatavalt survetugevust ja vastupidavust niiskusele. Cycle Terre’is kasutatakse toorainena vaid Pariisist pärit savist pinnast, mille baasil on loodud erinevad ehitusmaterjalide retseptid. Segu valmistamiseks on kasutusel hoone katuselt kogutud vihmavesi.
Tuuril jagatud info peegeldab selgelt, et tegu on jõudsalt kasvava sektoriga. 2022. aastal eksporditi projektide tarbeks 80 000 tellist, kuid ainuüksi selle aasta märtsiks oli juba eksporditud 450 000 tellist. Teema populaarsusest andis mõista ka osavõtjate hulk: tehasetuure oli plaanitud igasse tundi ning ainuüksi meiega koos oli tuuril umbes 40 inimest, kellest suure osa moodustasid inseneriteaduse ja arhitektuuritudengid. Päev hiljem puudutame teemat Ciguë’ kontoris, arutades, kas Euroopa arhitektuuriharidus on valmis ehitusvaldkonna fookuse muudatusi toetama. Meie vestluspartner Camille leiab, et kahekümnendates eluaastates noorte huvi jätkusuutlike materjalide vastu on tunduvalt suurem kui ülikoolides pakutav käsitlus. Olukord on mõistetav, sest praegune paradigmamuutus toimub kiiremini, kui ülikool vastava mentaliteediga õppejõudusid pakkuda suudab.
Püüame tehase juhilt nööbist kinni võtta ning teha juttu inglise keeles.
„May I ask a question in English?“
„Uuh … very slowly,“ vastab direktor.
„Do you dry the earth before mixing it with sand?“ küsime.
Hiljem infokilde kokku sobitades selgub, et enne lõpliku segu valmistamist savi tõepoolest kuivatatakse. Seinariiulid on täis meeldivalt pruunika tooni ja nõtke proportsiooniga 4–8 kg raskusi ehituskive. Tipime iPadi ekraanile Google Translate’i abil tõlkimiseks küsimuse „Kas võime ühe tellise suveniirina Eestisse kaasa võtta?“. „Oui,“ kõlab lühike vastus.
Päev hiljem konfiskeeritakse kivi lennujaama turvakontrollis kui lennukikaaperdajate veenev relv. Konfiskeeritud kivi satub kohe lennujaama töötajate huviorbiiti. See rändab kollases kilekotis käest kätte, imestatakse kivi raskuse üle, seda nuusutatakse, piilutakse ja lõpuks igaks juhuks ka narkotestitakse.
Ekskursioon Cycle Terre’is on põhjalik ja põnev. On näha, et tegemist pole klassikalise äriettevõttega, kus fookus on tootmisel ja müügil ning tootmiskeskkond on väheoluline. Paistab selgelt välja, et kogu kompleks on välja töötatud vähelevinud tehnoloogia propageerimisele, kuid nagu näitavad nii tootmise kui ka külastajate arvud, on ettevõte sellegipoolest edukas.
Kolmapäev, 22.03
8:05
Asume ööbimispaigast teele arhitektuuribüroo Ciguë kontorisse. Et samal õhtul väljub lend tagasi Eestisse, peame kogu pagasi kaasa võtma, sealhulgas eelmisel päeval Cycle Terre’ist saadud suveniirtellised. Materjali olemuse, ka selle raskuse mõistmisele aitab „tellisejooks“ kõvasti kaasa. Arutleme, milline on materjali tassimise ja mõistmise vaheline seos üha enam digikujule mineva hariduse ja arhitektuuripraksise kontekstis.
9:28
Oleme Montreuil-nimelises linnaosas ja otsime eramajade vahelt Ciguë’ kontorit. Värava ees kohtame tööle saabuvat prantsuse noormeest, kes küsib: „Le rendez-vous?“
9:30
Meid juhatatakse sujuvalt teisel korrusel asuvasse väikesesse koosolekusaali, mille põrandale on valatud terratsopõrandakate. Sama materjali näidistükk on laual kasutusel Logitechi veebikaamera alusena. Meid vastu võtma pidanud arhitekt pole veel saabunud ning tema asemel tuleb hetkeks lobisema ja sissejuhatust tegema ettevõtte üks asutajatest arhitekt
Camille Bénard. Sellesse koosolekusaali jääme ootamatult kauaks: vestlus kestab üle kahe tunni ja on võrreldav parima akadeemilise seminariga, mis formaalset tunniajast infotundi oodanud seltskonda siiralt ja sügavalt rõõmustab.
Camille selgitab, et Ciguë’ kontor otsustati rajada taaskasutatud materjalidest, millest osa saadi krundil olnud hoone mahu lammutamisel. Ta rõhutab, et otsus tuli raskelt: iga kord kui midagi unbuild’ida, tuleb väga hoolikalt järele mõelda ning kaaluda oma otsuse tagajärgi: kas olemasolev hoone on täielikult või osaliselt kasutatav? Kas seda saab ümber ehitada, et paremini uut kasutusotstarvet täita? Kas hoone moodustavad materjalid on taaskasutatavad uues konstruktsioonis? Samuti tõi Camille näiteks, et lammutamise, sealhulgas jäätmete prügikonteineriga minemasaatmise või sorteerimise korral on hind sama kui rentida purustusmasin ning neid samu materjale projektis taaskasutada. Eelmainitud terratso koosnebki jahvatatud ja taaskasutatud tellistest ning tugevdatud taaskasutatud kipsisegust. Ehituselementide ja -materjalide järelelust vesteldes tekib laua taga mõiste „džässarhitektuur“ ehk arhitektuur, mille loome keskseks teljeks on konstruktsiooni ja kontseptsiooni lahutamatus, vajaduspõhine improvisatsioon, paindlikkus ning osalistevaheline usaldus ja tihe koostöö.
16:12
Oodates lennujaamas tagasilendu Tallinnasse, jääb silm võileiva- ja ajalehekioski riiulil pidama arhitektuuriajakirjal Architecture d’Aujourd‘hui (tõlkes „täna(päeva)ne arhitektuur“), mille numbri peateema on kohalik ehitamine. Ajakirjas käivad ükshaaval läbi reisil käsitletud teemad: ettevaatlik suhtumine lammutamisse, detsentraliseeritud arhitektuuriloome, ringne materjalimaardla, geosourcing, samuti on seal pikem artikkel Cycle Terre’i tehasest. See on tähendusrikas ja samas ka mõnusalt casual lõppakord sellele reisile.
Lõpetuseks
Prantsusmaal on pinnast, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, et nüüdisaegses ehituskultuuris jätkusuutlikke ehitusvõtteid propageerida ja rakendada. Head savist pinnast on ka Eestis, siin aga on ehitus- ja arhitektuurivaldkonna vaade sellele praegu veel pioneeride Prantsusmaa ja Belgia omast erinev. Ehitusplatsidel kaevatavat vaadeldakse siin endiselt veel kui jääki, mida veokite kaupa ehitusplatsilt lihtsalt pinnasetäiteks viiakse. Sama võib öelda ka muu ehitusprügi ja -jäätmete, näiteks kipsi, põletatud telliste või betooni kohta. Kuigi neist viimast praegu küll teetöödes pinnasetäitena kasutatakse, siis on tegu väärtust kahandava ümbertöötlemisega (ingl downcycling), protsessiga, kus materjali küll tinglikult taaskasutatakse, kuid seda tehes materjal purustatakse, mis rikub selle tugevusomadused ja võimaliku taaskasutamise tulevikus. Just selleteemaliste uurimuste ning ettepanekutega siinses kliimas, geograafilises asukohas ja kultuuriruumis uurimisstuudio kuidas.works alates 2021. aastast tegelebki. Praegu asub stuudio Tallinna tehnikakõrgkooliga koostöös asutatud laboris, kus prototüübitakse savist ehitusmaterjale ning korraldatakse avalikke töötubasid.
HANNES PRAKS on üks stuudio kuidas.works asutajatest ning Eesti arhitektuurikeskuse värskelt valitud juht. MARIA HELENA LUIGA on samuti üks stuudio kuidas.works asutajatest ning Taani kuningliku akadeemia arhitektuurimagistrant.
PÄISES: kuidas.works töökoda Tallinnas. Foto: Päär Joonap Keedus
AVALDATUD: Maja 112 (kevad 2023), peateema Moratoorium
1 Geosourcing viitab teguviisile, kus kaevandatud pinnast kasutatakse püstitavas hoones ehitusmaterjalina. See tähendab, et pinnasest mõeldakse kui otsesest ehitusmaterjalist.
