Pikki aastaid Narva kuulsusrikka aja- ja arhitektuuriloo tumma tunnistajana keset hruštšovkadega ääristatud tühermaad seisnud Narva raekoda on taas ellu ärkamas, kirjutab Madis Tuuder. Kaua paremat saatust oodanud linna üks sümbolhoonetest on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja loodetavasti saab linna esindushoonena tagasi osaliseltki oma algse funktsiooni ja muu sisu, mis aitab hoonet elus ja käigus hoida. Koos hoone rekonstrueerimisega sai uue ilme ka selle ajalooline Raekoja plats.

Narva maantee otsas tõestab tööstuskarkassile ehitatud pangahoone oma võimekust majutada ka avalikku raamatukogu. Kohustus erinevatest ajastutest ja olukordadest läbi tulla on ühine nii hoonetele kui ka inimestele, kirjutab Madli Kaljuste.

Loodus- ja maavarad mõjutavad rahva, riigi ja kultuuri enesekuvandit ning sätestavad rahvusvahelisi suhteid igal tasandil: poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt. Ühiskonnana oleme selle varanduse pärijad ning riigina teinud pakti, et käime sellega ümber säästlikult ja heaperemehelikult. Arhitekti vastutust selles ei tasu alahinnata, sest ehitus on otseselt seotud maa seest võetud ainese ümberkehastamisega arhitekti joonestatud projekti järgi. Seniks, kuni ruumiloome ei võta tõsiselt materjalide päritolu ja sotsiaalset hinda, kavandame me jätkuvalt kaevandusi, mille olemasolust me ei pruugi isegi teadlikud olla või mille ees me silma kinni pigistame.

Tuginedes oma 2021. aastal EKAs kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat.