Siili moodi elukvartal

Tartus Tulbi ja Veeriku tänavate vahelisel alal valmis 2006–2007. aastal kunagise ETKVL-i autobaasi asemel Pluss arhitektide Indrek Allmanni ja Katrin Koidu projekti järgi üheksa 2–5-korruselist kortermaja kokku 176 korteriga. Tartu nüüdisarhitektuuri kaardil kirjeldatakse elamupiirkonda nii: „Tulbi-Veeriku kvartal on esimene Tartus (tõenäoliselt ka kogu Eestis) uuel ajal terviklikult planeeritud ja välja ehitatud aedadega eraldamata elamuala. Lisaks hoonetele ehitati välja ka planeeringuvõistluse võidutöös ette nähtud vaheldusrikas maastik ja haljastus, millega kujundati linna inimsõbralikem elukeskkond.“1 Kiidetud haljastuse autor on Kerli Sirk (AS K & H). Õueala on koondatud kõigi majade keskele nii, et moodustub ühtne tervik, mis end aga kohe kätte ei anna ja mis jääb möödakõndijale märkamatuks nagu siili kõhualune.

Foto: Päär-Joonap Keedus, 2023

Maja 2006. aasta arhitektuuriklipis räägivad arhitektid, et eesmärk oli lõhkuda monotoonsus ning luua privaatne ja turvaline elamukvartal.2 Selleks on liiklus viidud ala välisperimeetrile, autod majade vahele ei sõida, nii et lapsed saavad vabalt õue mängima joosta. Kõige olulisem on ruum majade vahel, kuhu on loodud tehismaastik sinna, kus enne laiutas asfalt. Nn teletupsumaa mätaste loomiseks on kasutatud ehitustöödel välja kaevatud pinnast ja loodud künkad liigendavad hoovi ka eraldiolemise soppideks. Väliruum jaguneb avalikuks ehk kõigile avatud hoovialaks, poolavalikuks ehk korterite ühisomandis olevateks katuseterrassideks (broneeritav kõigile ühe trepikoja korteriomanikele) ning privaatseks ehk tavapärasteks korteritest avanevateks terrassideks ja rõdudeks.

Vaated Tulbi-Veeriku elukvartalile 2023.a. kevadel. Fotod: Päär-Joonap Keedus

Hooned teevad eriliseks kahe sissepääsuga avarad trepikojad, mis avanevad nii peafassaadi (loe: autoparkla) kui ka hooviala suunas. Et parkimine ei ole hoone all, võimaldas see Indrek Allmanni sõnul plaanidega pisut enam mängida, st konstruktsiooni, sh kandvate seinte asukohti ja seeläbi ruumiplaane, ei määra tavapärane parkla postisamm. Ka oli korteri omanikel võimalus valida, kuhu nad tahavad rõdu. Allmann toob veel esile toona eksperimentaalseid puitsõrestikkonstruktsioon-välisseinu sisemise betoonist kandekonstruktsiooni kõrval. Igal korrusel on trepikojas vaid 2–3 korterit, mis arendajate tavapäraste majandusmudelitega ei taha klappida. Aga privaatsus müüb ja muudab projekti eristuvaks, nii et see ongi hea projekti hind. Paistab, et võetud risk õigustas end – kinnisvarabuumi tipphetkel õnnestus pea kõik korterid müüa juba planeerimisjärgus, ilma reklaami tegemata ja keskmisest kõrgema turuhinnaga. Veeriku 12d hoone nimetati 2007. aastal Tartu parimaks korterelamuks.

Pluss Arhitektid.

Muu hulgas toovad arhitektid videos välja, et Tulbi-Veeriku kvartal on suurepärane näide sellest, kuidas hea elukeskkonna aluseks on hea planeering. Projekti aluseks olnud detailplaneering3 kehtestati 2005. aastal, koostajateks noored Heiki Kalberg (praegu Artes Terrae) ja Karin Bachmann (praegu Kino maastikuarhitektid), kes on end nüüdseks võimekate, avaliku ruumi olulisust rõhutavate ja uuenduslike maastikuarhitektidena tõestanud. Juba iseenesestki väärib esiletõstmist, et kavandatava elamurajooni planeerimisel on aluseks võetud arhitektuurikonkursi võidutöö. Mis tahes planeeringuvõistlus, isegi kui see on avaliku asemel kutsutud konkursi vormis, aitab vähendada hilisemaid vastuolusid rangelt reguleeriva õigusakti ehk planeeringus sätestatud raamide ning detailsema loomingu ehk arhitektuurilahenduse vahel. Planeeringutes harukordsena on Tulbi-Veeriku kvartali detailplaneeringus määratud hoonetele kohustuslik katuseterrassi miinimumpindala – 13–21% katuse pinnast peab olema käidav terrass, millest ongi saanud maapinnast kõrgemal paiknev poolavalik ühisala. Planeeringualal asuv veetorn määrati säilitamisele koos juurdeehitusvõimalustega (alates torni laienevast ülaosast), nt lisada rõdusid, treppe, lift, teha aknaid jms. Maamärk veel siiski valmis saanud ei ole ja 2022. aastal esitatud projekteerimistingimuste taotlus on jätkuvalt menetluses.

Vaated Tulbi-Veeriku kvartalile vahetult peale hoonete valmimist 2007. aastal. Fotod: Arne Maasik, Eesti Arhitektuurimuuseum

Inimgeograaf Ingmar Pastak, kes uurib mh identiteeti ja kuuluvust ning ruumilist ebavõrdsust, kirjutas Tartu ülikoolis 2013. aastal Tulbi-Veeriku elamukvartalist uurimistöö. Ta peab Tulbi-Veerikut tähtsaks eelkõige n-ö lipulaevaprojektina, millega katsetati linnamaastikul uudset planeerimist.

Pastak täheldab, et Tulbi-Veeriku elamukvartalisse on hinnanguliselt koondunud rohkem keskklassi elanikke: väga vaeseid ja rikkaid on vähem. Intervjuudest elanikega selgus, et nende omavaheline suhtlus on suhteliselt vähene: „Osalt tuleneb see sellest, et korterid on liigendatud selliselt, et naabreid on juba puhtfüüsiliselt vähem kuulda ja näha. Uue elamukvartali puhul on igapäevaprobleeme vähem, mis võiks põhjustada elanike omavahelise läbikäimise piirkonna murede lahendamisel ja olmetingimuste parandamisel sarnaselt korteriühistute tegevusele vanemates majades.“4 Ka selgus intervjuudest, et katuseterrasse praktiliselt ei kasutata. Avalik õueala kannab endas pigem laste mänguala rolli, elanikud hooviala ei kasuta ja ajaviitmiseks puuduvad ka võimalused: „üksikud pargipingid ei jõua kanda seda rolli“.5 Pastak oletab, et kuna piirkond on ka elanike vanuse poolest tavalisest homogeensem, ei näe pinkidel istumas vanemaid inimesi või muud seltsielu õuedes. Pastak hindab vaatluse põhjal, et korterelamute vahele jäävat rohelist õueala tunduvalt vähem kui samal ajal ümberkaudsete eramajade ja isegi vanemate kortermajade hoove ehk puhkeala on siseõuena küll olemas, kuid alakasutuses.6

Pastak võtab Tulbi-Veeriku arendusprojekti kokku järgmiselt: tegu on ihaldusväärse elukeskkonnaga tänu heale arhitektuurile ja haljastusele, kvaliteetsele ehitusele ja naabritega kontakte vähendavale planeeringule. Viimane tähelepanek on huvitavas vastuolus ühise õueala ja poolprivaatsete katuseterrassidega ehk suhtlema kutsuva ruumiga, kuid ehk ongi siin võti: elanikele peab jääma võimalus peituda argiaskeldustes naabripilkude eest peitu ja huvi korral keskpõrandale kokku tulla. Pastaki hinnangul on aga puudunud dialoog tellija ja tulevase elaniku vahel: „[E]lamupiirkond on just kui toode, mis on valminud tarbijaskonnaga läbirääkimata. Ilmselt on analüüsitud turusegmente ja saavutatud kvaliteetne elamuala. Samas ei ole arendusprotsessi kaasatud kohalikke ja tulevasi elanikke.“7 Kolmandaks väidab Pastak juba väga kriitiliselt, et avalik ruum ei täida planeeritud eesmärki: „Võib öelda, et planeeritud avalik puhkeala on realiseerunud ühe suure liivakastina. Sisehoovil on vaid visuaalne efekt. See on just kui puhverala, eraldaja, mitte avalik ruum, mis peaks toimima inimeste kokkusaamise kohana. [—] Seeläbi ei ole Tulbi-Veeriku taotlus pakkuda keskkonnasõbralikumat ja jätkusuutlikumat elukeskkonda, vaid kasumi juhitud äriprojekt.“8

Foto: Arne Maasik, Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007

Uurimistöös soovitatakse avalikku ruumi ja eelkõige õueala paremini integreerida, et elanikel oleksid paremad vaba aja veetmise võimalused. Selleks võiks Pastaki arvates nt korteriühistu korraldatud arutelul paika panna tulevikunägemus ja vajalikud sammud, rajada juurde istumiskohti ja varjualusega grillimiskohti, jalgrattaparklaid, mudilastele liikluslinnak vms. Teiseks oleks tarvis suurendada elanike omavahelist läbikäimist, piirkonna identiteeti ja sotsiaalseid võrgustikke, sest arendaja on ruumi küll füüsiliselt valmis ehitanud, kuid n-ö pehme arendamine (ühtekuuluvustunde ja imago loomine) jäi tegemata, mis suurendaks piirkonna turvalisust, elukvaliteeti, omanäolisust ja sotsiaalseid võrgustikke. Ükski neist märkustest ei ole tänapäevaste teadmiste ja praktikate valguses midagi erilist, vaid pigem elementaarsed-kohustuslikud majadevahelise ruumi kujunduselemendid, kus Jan Gehli viljakas ja väsimatu avaliku ruumi propaganda on praeguseks Eestis edukalt vilja kandnud.

Huvitaval kombel tuleb Pastaki uurimistööst välja, et ümberkaudsed elanikud tahaksid seal siseõues lastega mängimas käia, kuid keelusildi tõttu neil sinna asja ei ole. Ka 2008. aastal ilmunud Päevalehe artikkel mainib peletavat „Eramaa“ silti, mis on „keset kõige magusamat lastemänguplatsi maasse löödud“.9 Kompleksi võrreldakse rõngassaarega, mille keskel on välisilma eest kaitstud puhkeala. Otsekui pärl, mida hoitakse endale. Elanike (?) kiituseks võib öelda, et 2023. aastal seda silti hoovis enam näha ei ole.

Foto: Päär-Joonap Keedus, 2023

Hoolimata sellest väärivad esiletõstmist avarad valgusküllased trepikojad, kust näeb läbi maja ning mis seovad omavahel avalikuma ja privaatsema ala, juurdepääsud korteritele ja hooviala. Ehkki 17 aastat hiljem võib tunduda kummaline, et sellist arhitektuurilahendust kõrgelt hinnati, oli toona tegu silmapaistvalt kvaliteetse ja eristuva lahendusega ja tõsi on see, et hooned on liigendatud nii mahult kui ka fassaadilt ning oma võlu lisab eri materjalide kombineerimine. 1990-ndate pleki, plasti jm materjalidega hullamise ja postmodernistliku tralli järel on 2000-ndate alguse puidukasutus tõesti revolutsioonilisem, mis siis, et nüüd ilma selleta enam kvaliteeditemplit projektile ei antagi.

Midagi teeks nüüd ilmselt teisiti nii arhitektid kui ka maastikuarhitektid-planeerijad. Puuduvad võimalused jalgrataste parkimiseks ja seda on näha igal sammul: et jalgrattahoidikutele jalgrattaid jätta ei saa, on kasutusele võetud laternapostid, prügimaja sein, koridorid, hiljem on ühte krundi serva juurde ehitatud tüüplahendusega rattamaja. Ilmselgelt peaks jalgrattaparklaid sellise liiklusskeemiga kvartalis, mille eesmärk on autovaba(m) ruum, olema rohkem ja ka katusega. Ilmetute tõkkepuudega on võetud osa elukeskkonna võlust – selliseid lahendusi ja majadevahelisi piirdeid osatakse uuemates planeeringutes juba ka keelata. Autode surumine äärealadele selleks, et muuta hoov mõnusaks, on oma hinnaga: parklad on suured, piirnevad kohati ka naabermaja samalaadse parklaga, seal on vähe puid ja nii tekib justkui siiliefekt – väljast paistavad okkad ja peletavad asfaltväljad, seespool avaneb kutsuv ja hubane sisehoov, omavahel põrkuvad kõva ja pehme ruum. Tänapäevaste standardite järgi on siin selgelt liiga vähe elurikkust, domineerib madalaks pügatud muru, kuigi mõnes aiaservas on näha ka kiiduväärt õitsevaid lapikesi. Puud-põõsad-rõduhaljastus võiks olla palju lopsakam ja mitmekesisem. Samuti on viimase aja heatasemelistes ja auhinnatud maastikuarhitektuuriprojektides näha, et kortermajade vahele luuakse ka katusealust ühisruumi (nt Öö kvartal Tartus, Veerenni asum Tallinnas), olgu need kasvuhooned, grillnurgad või vaba kasutusega tuule ja vihma eest kaitsevad ruumid.

Igal juhul illustreerib Tulbi-Veeriku elamukvartal oma ajastu eesrindliku näitena hästi seda, et omavalitsused olid saanud tugevamaks, arhitektuurivõistluse kasutamine muudetud Tartu linnavalitsuses linnaplaneerimise osaks. Arendajad olid ilmetute kinnisvarakülade kõrval kasvanud teadlikumaks sellest, et müügiedu tagab eristumine ja kvaliteet, arhitektid teadvustanud majadevahelise ruumi võrdväärsust nn klassikalise arhitektuuri kõrval ja maastikuarhitektid alustanud kõlavama-nähtavama rolli haaramist. Muidugi saaks teha mõndagi paremini, aga ilmselgelt on see tõdemus hoopis kiituseks kõigile ruumiloome osalistele, sest oleks päris nukker, kui aastal 2007 ehitatu jääks sajandi kõrghetkeks ja ületamatuks tipuks.

ELO KIIVET on arhitekt, linnaplaneerija ja kohaloome entusiast. Praegu on ta ametis Tartu abilinnapeana.

Foto päises: Arne Maasik, Eesti Arhitektuurimuusem
Artikkel on avaldatud Maja 2023 suvenumbris (113) teemal Eluase

1 Kaardi leiab Google Mapsi kaardirakendusest, kui sisestada märksõna „Tartu nüüdisarhitektuur“.
2 Arhitektuurisaadete kogumikust „Maja“ pärit videoklipi avaldas 2009. aastal Eesti arhitektuurikeskus YouTube’is pealkirjaga „Estonian contemporary architecture: Tulbi-Veeriku Residential Quarter, Tartu“.
3 Detailplaneeringuga saab tutvuda Tartu linna planeeringute lehel (planeering DP-04-106).
4 Ingmar Pastak, Tulbi-Veeriku elamukvartal, (uurimistöö, TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond, 2013), 10.
5 Ingmar Pastak, Tulbi-Veeriku elamukvartal, (uurimistöö, TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond, 2013), 11.
6 Ingmar Pastak, Tulbi-Veeriku elamukvartal, (uurimistöö, TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond, 2013).
7 Ingmar Pastak, Tulbi-Veeriku elamukvartal, (uurimistöö, TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond, 2013), 15.
8 Ingmar Pastak, Tulbi-Veeriku elamukvartal, (uurimistöö, TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond, 2013), 15.
9 Arvo Uustalu, „Tartu Veeriku atollmajadel on mägine koduhoov“, Eesti Päevaleht, 26.01.2008.

JAGA