HAKATUS
Kuum vann ja külm tehing: eluruumi kaks palet 〉Mari Möldre
ESSEE
Eesti eluasemepoliitika uuenduskuuri lävel 〉Veronika Valk-Siska
TAGASIVAADE
Siili moodi elukvartal. Tulbi-Veeriku, AB Pluss, 2007 〉Elo Kiivet
ESSEE
Elamumajandusest ja avaliku sektori vastutusest vabaturufetišiga ühiskonnas 〉Hannes Aava
UURIMISTÖÖ
Turustatud koduinterjöör. Feministlik kriitika 〉Mette Johanne Hübschmann
ESSEE
Koos on tõhusam. Elamute renoveerimine piirkondlikult 〉Lauri Lihtmaa, Murel Truu
Arhitektuur renoveerimismaratonil. Energiatõhususe, modernistliku pärandi ja ruumilise terviku võidujooks 〉Diana Drobot, Päär-Joonap Keedus
ESSEE, JUHTUMIUURINGUD
Kogukonna juhitud elamumajandus 〉Eneli Kleemann, Helena Rummo
TEGELUS
Kooperatiivselt arendatud katusealune Vilniuses 〉Mantas Peteraitis, Laura Linsi
Eluase
Eluase, kui ta on meil olemas ja vastab meie vajadustele, on isiklik. Kui meil teda aga pole, kui ta ülalpidamine on kontimurdev, kui puudub eluase, mis oleks kooskõlas meie vajadustega, siis avaldub tema poliitiline mõõde. ÜRO inimõiguste deklaratsioon sätestas juba 1948. aastal eluaseme inimese baasõigusena, ometi ei ole see kättesaadav kõigile, seda isegi heal majanduslikul järjel riikides. Euroopas pole riiki, mis vähemalt mingil määral ei sekkuks oma territooriumi eluasemeturgu, et, nagu kirjutab Hannes Aava, „hoida linnu ja asulaid sotsiaalselt mitmekesise, elava ja taskukohasena võimalikult laiale ühiskonnarühmale“. See tegevus on oluline, sest valitsetuna ärihuvidest võib kvaliteetne eluase muutuda luksuskaubaks. Eluasemevaldkonna arendamisest Eesti riigis kirjutab kliimaministeeriumi eluaseme valdkonna juht Veronika Valk-Siska.
Kodu ja kinnisvara on ühe ruumi erinevad, kuid ka ristuvad tasandid. Nende kohtumist ja tihti vastanduvat suhet „kuuma vanni ja külma tehingu“ vahel vaagib Mari Möldre, üks Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Kodupeatus“ kuraatoritest. Elo Kiivet vaatab tagasi Tartu Tulbi-Veeriku kvartalile, kus nendesamade tasandite hõõrdumisest sündis üks 2000. aastate alguse kõrgeimalt hinnatud elamukvartaleid Eestis. „[N]ii nagu meie kujundame oma igapäevast keskkonda, on ka meie keskkonnal meid kujundav võim,“ kirjutab Mari Möldre. Just sel põhjusel analüüsib Taani arhitekt Mette Hübschmann spekulatiivselt arendatud elamute tüüpilisi korteriplaane feministlikust vaatepunktist.
Tänapäevast eluasemete arendamist ja ehitamist domineerivat spekulatiivset arendust võiks ka Eestis tasakaalustada ühisomandis, kogukondlikult ellu kutsutud ja hallatud mudelitena, mis peavad eluruumi vahetusväärtusest olulisemaks selle kasutusväärtust. Helena Rummo ja Eneli Kleemann, kes käsitlesid magistritöödes kooperatiivset eluasemearendust, toovad asjakohaseid näiteid mittetulunduslikust elamuehitusest Euroopas. Lisaks heidame pilgu Vilniusesse, arhitekt Mantas Petraitise juhtimisel kooperatiivselt arendatud Nõukogude-aegse tööstushoone katusekorrusele, mis on praegu koduks 16le leibkonnale.
Veronika Valk-Siska mõttele toetudes: hea elukeskkond ei toimi hästi ainult funktsionaalses, ökoloogilises või majanduslikus plaanis, vaid vastab ka inimeste sotsiaalsetele, kultuurilistele ja psühholoogilistele vajadustele. Just seetõttu on arhitektil – ekspertide ja asutuste, tellijate ja elanike sihtide ja soovide sildajal – kvaliteetsete eluasemete kujundamisel võtmeroll.
Peatoimetaja Laura Linsi
September, 2023
