Kivitööd

Lõuna-Inglismaa paemurrus toimunud suvekooli raames projekteeriti tihedas koostöös materjaliga ja leiti võimalikke lähenemisviise produktiivsele taaskasutusele. Kirjutavad Juliet Haysom ja Thomas Randall-Page.

2023. aasta suvel juhendasime koos Tom Randall-Page’iga Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikooli (AA) töötuba „Working stone“ [„Kivitöö“]. Me Tomiga oleme mõlemad AA-s stuudiojuhendajad ning meil mõlemal on kiviga isiklik side. Minu perekond peab ettevõtet Haysom Purbeck Stone, pikka aega käigus olnud kivimurdu ja kivitööstust Purbecki poolsaarel Dorsetis, Tom teeb regulaarselt koostööd oma isa skulptor Peter Randall-Page’iga.

Samuti oli meil mõlemal huvi tutvustada kivi üliõpilastele. Kivi on olnud arhitektuuris keskne kogu selle aja, mida me arheoloogilistest allikatest tunneme. Viimasel sajandil aga taandus see suuresti oma varasemast positsioonist põhikonstruktsioonina vähemtähtsasse kattematerjali, betoon- ja teraskarkasse katva vooderduse ja sillutise rolli. Ehkki AA-l on puidu ja metalli töötlemiseks ning betooni valamiseks suurepärased töökojad, puuduvad seal võimalused kiviga töötamiseks. See on arhitektuurikoolide puhul tüüpiline ning seda arusaadavatel põhjustel:  kivi on raske, tavapärased viisid selle töötlemiseks on võrdlemisi aeglased, tekkiva tolmuga kaasnevate terviseriskide maandamiseks on vaja spetsiaalseid seadmeid, nagu vesilõikur, ning materjal ise pole sama hõlpsasti kättesaadav kui muud ehitusmaterjalid. Seetõttu jääb kivi materjalina aga arhitektuuriüliõpilastele võõraks. „Working stone“ püüdis nende probleemidega tegeleda, pakkudes üliõpilastele võimalust võtta käsile projekteerimisülesanne, milles on kandev roll kivil, ning tutvuda projekti vältel täisvarustuses kivitöökojas viibides kivitöötlemise tööriistade ja protsessidega.

Suvekoolist osavõtjate lähteülesanne oli projekteerida ja ehitada Purbecki kivist bussiootepaviljon ühe olemasoleva bussipeatuse jaoks Actoni juures Purbeckis. Plaan oli meie paviljon esmalt Haysom Purbeck Stone’i kivitöökoja õuel kursuse käigus kokku panna ning seejärel projektile ehitusluba taotleda, et 2024. aasta kevadel paviljon ettenähtud kohta püstitada.

Alustasime sellest, et tutvusime kohaliku maastikuga. Purbecki poolsaar asub Inglismaa lõunarannikul Dorsetis, UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Juura ranniku idapoolses otsas. Arvukad juuraajastu lubjakivikihid pakuvad suurepärast ehituskivi ning kivimurrud on piirkonda iseloomustanud juba sajandeid. Usume, et oluline on mõista kivi geoloogilist ja maastikulist konteksti; ilma selleta saab materjalist järjekordne abstraktne toode. Kivimurru kontekst toob ilmsiks materjali füüsilised piirangud, seda nii plokkide suuruse kui ka piiratud kättesaadavuse mõttes. Purbecki poolsaarel kaevandatud kivi on ida, lõuna ja lääne poolt murendanud meri, samas kui põhjas ulatuvad kihid sedavõrd sügavale, et nende kaevandamine pole äriliselt jätkusuutlik. Suvekooli raames töötati Haysom Purbeck Stone’i kahes kivimurrus ja kivitöökojas.

Tutvustasime üliõpilastele kivitöötlemise tööriistu ja töökoja töökorraldust. Üliõpilastele näidati, kuidas nurgaketti viimistleda, käsitsi tekstuurset pinda töödelda, pneumaatilist meislit kasutada, muudetava kiirusega lihvmasinaga lihvida ja poleerida, kuidas kiilude abil kiviplokki murda ja saepinki kasutada. Kõige selle juures puudusid ebarealistlikud ootused, et nad otsekohe kivi töötlemise oskused omandavad või et nad neid oskusi oma arhitektitöös otseselt vajaksid. Pigem võimaldati üliõpilastele otsest kokkupuudet kivi, tööriistade ja tehnikatega, et anda neile vaikiv arusaamine sellest, mida läheb tarvis, et töödelda kivi arhitektuuriliseks komponendiks. Me usume, et see laseb neil kivi kui materjali ja sellega seotud oskustöö protsesse paremini hinnata, mis loodetavasti toetab neid praktikas projekteerimise ja hangetega seonduvates vestlustes ja otsustes.

Projekteerimistöö algas rühmaviisilise ülevaate ja aruteluga, käsitsi visandamise ja lihtsakoeliste mudelite valmistamisega. Hindasime jäätmeid kivitöökoja õuel ning üle- ja lõikejääke hiljutistest töödest, et uurida nende muidu alahinnatud materjalide kasutamise potentsiaali. Meie projekteerimis- ja valmistamisprotsess käis edasi-tagasi digitaalsete mudelite, pabermudelite ja eestleitu vahet. Meie loomingulisust tingis endale seatud piirang kasutada kõige tõhusamal viisil üksnes seda, mis oli saadaval ja käepärast. See oli ebatavaline, sest enamasti projekteerimisel sellist vahetust või vastastikkust olemasolevate materjalidega ei saavutata. Tavaliselt on tegemist töö palju lineaarsema etapiga, kus projekteerimine ja valmistamine seisavad lahus: need eraldatakse ajas ja kummagi viivad läbi eri inimesed eri kohtades. Meie lähenemine tähendas, et üliõpilased said ära kasutada iga kivi enda kvaliteeti, mitte üksnes selle üldisi omadusi. Näiteks lõigates Spangle’i kivist tükke, leidsime neist kauneid sädeleva sisemusega ammoniitide fossiile, mis muidu oleks jäänud kasutamata, kuivõrd projekteerija poleks neist teadlikki olnud. Samuti on plokkide looduslikul pealispinnal iseloomulik, kuid ebakorrapärane tekstuur, mis tavaliselt ära lõigatakse ja kõrvale heidetakse. Üliõpilastele meeldis väga neid materjalile omaseid erisusi vormiliselt ära kasutada.

Meie projekt läbis töö käigus mitmeid versioone. St Aldhelm’s Headi kivimurrus, kus kaevandatakse Purbeck-Portlandi kihte, oli parajasti käimas kaks kommertstööd. Üks neist tekitas üsna suures koguses kuubikukujulisi ühtsete mõõtmetega lõikejääke. Teine lõikejääkide komplekt tekkis Londoni loodusmuuseumi fassaadikatte tööde käigus ning need lõikejäägid olid pikemad ja õhemad. Tänu nendele komplektidele oli meil terve hulk materjali, mida oli lõigatud vähemalt kahes mõõtmes ühetaoliselt ning mida me saime kohandada üksnes minimaalse lisatöötlemise abil. Üliõpilased töötasid kahes rühmas: üks rühm seadis hoolikalt leitud lõikejääke tarindiks ning teine murdis suuremat kivitükki, et luua paviljoni esiküljele ja katusele tugesid. Teise nädala lõpuks olime küll graafikust maas, kuid suutnud üllataval kombel valmis ehitada peaaegu terve paviljoni.

Me arvame, et tegemist oli eduka projektiga. Paviljon on praktiline, sidus ning eriomaste joontega, mis pärinevad juhuleidudest ja said lõpptulemusse tänu üliõpilaste hoolikale seadele. Ent põnevaks osutus minu arvates ka meie metodoloogia võimalusi leidev ja improvisatsiooniline iseloom ning see, mida on sel pakkuda ühe ebahariliku, kuid potentsiaalselt säästvamat laadi projekteerimispraktika mudelina. Niivõrd suur osa ehitusjäätmeid, mis omakorda niivõrd suurel määral kliimakriisi toidab, tekib raskesti hallatavast lõhest üle- ja lõikejääkide tekkimishetke ning nende mujal (taas)kasutamise võimaluste vahel. Seda sellepärast, et jääkide taaskasutamine eeldab spetsiaalselt kohandatud ladustamistingimuste loomist ning edasimüümiseks hoiustamist. See on aga aeglane, ebaefektiivne ja seetõttu hetkel majanduslikult jätkusuutmatu protsess, mispärast kasutatavaid ehitusmaterjale niivõrd suurtes kogustes raisatakse ja ära visatakse.

Kivitöökoja õuel töötades ja kiviraiduritega suheldes õnnestus meil kohandada ja kasutada materjale, mis muidu oleks läinud ladustamisele või äraviskamisele. Kuu aega varem või hiljem olnuks need materjalid juba teistsugused, seega kasvas meie projekt välja ainulaadsest geomeetriast. Ehkki meie rakendatud tööviis võis olla küllaltki ebaharilik, oleme siiski optimistlikud, et see võib pakkuda huvitavaid alternatiivseid lähenemisi produktiivses taaskasutuses, seda nii kivitööstuses kui ka mujal. Eeldusel, et meil õnnestub saada planeeringuluba ning raha paigaldamiskulude katteks, loodame ootepaviljoni püsivalt talle ettenähtud kohta püstitada, et Purbeckis bussi ootavad inimesed sellest tulevikus rõõmu saaksid tunda.

JULIET HAYSOM on kunstnik ja juhendaja Londoni arhitektuuriühingus. Tema töödel on eriline suhe kohaga ja meie jalge all leiduvate materjalidega.
THOMAS RANDALL-PAGE’il on Londonis omanimeline arhitektuuripraksis. Ta on disainer, looja, õpetaja ja igakülgne entusiast.

2023. aasta suvekoolis „Working stone“ osalesid üliõpilased Deima Ambrazaityte, Nikola Da Silva Azevedo, Blanche Howard, Jack Jones, Nikola Kechrimpari, Bohdan Kryzsanowsky, Georgina Lombardero, Ismail Mir, Adam Mundzic, Berrie Oh, Felix Sagar, Celine Topsakal, Henri Uijtterhaegen ja Hiro Yamane.

Me täname Haysom Purbeck Stone’i, Suurbritannia kiviföderatsiooni, Szerelmeyd, Webb Yates’i juhti Steve Webbi, Kusser Granitewerke juhti Georg Kusserit ning kunstnik Peter Randall-Page’i nende aja ja helde toetuse eest.

PÄISES foto: AA Working Stone
AVALDATUD: MAJA 1-2024 (115), peateema KIVI