Materjalimaaklerina tegutsenud Amaya Hernandez kirjutab, kuidas ta säästis enam kui 100 miljoni aasta vanust kivi istutuskastide betooni täitematerjaliks purustamisest.
On pisut üllatav, et vaja läks üht ülemäära entusiastlikku arhitektuuriüliõpilast, kes tooks kokku lammutustööde teostajad, materjali edasimüüjad, kivikaitsjad, arhitektid ja insenerid, et tagada niimoodi ühe 2022. aastal Londonis Fleeti tänaval lammutustöödest jäänud kivihunniku taasväärtustamine. Olin parajasti kirjutamas oma magistritööd, kui toimus rida sündmusi, mis mitte üksnes ei pannud mind nägema vajadust uut tüüpi konsultandi järele ehitussektoris, sellise, kes vastutaks ehitusmaterjalide korduskasutuse haldamise eest, vaid lasi mul tuvastada ka pudelikaelad, millega tuleb tegeleda, et igati korduskasutatavate materjalide, nagu kivi, taasväärtustamine tänapäeval elujõuliseks lahenduseks muuta.
Lugu rullub lahti Salisbury väljaku ümberehitusel Fleeti tänaval Kesk-Londonis. Kuuldusega üheksa hoone peatsest lammutamisest said alguse mu aasta aega kestnud püüdlused Fleeti tänava majadest nr 80–81 allesjäävat Portlandi kivi korduskasutada. Teades, et harilikult taasväärtustatakse lammutustöödest jäänud ehitusmaterjalidest alla 1%, pani imestama see, et kõnealuse projekti ehitusloa taotluses mainiti sõnaselgelt kavatsust lammutatavate hoonete Portlandi kivi, lubjakivi ning marmorfassaade kohapeal ja/või mujal ilma neid ümbertöötlemata taaskasutada. See, mis esmalt näis olevat märk progressist, osutus aga üsna pea ei millekski enamaks kui business as usual’iks. Kui ma uurisin, kas selles dokumendis mainitud tegevused ka tegelikult aset leiavad, sain peagi teada, et lammutustöid tehakse tavapärasel viisil, sest kivi korduskasutuse tingimuseks oli sellele ostja leidmine, kuid ostjaid polnud leitud – tõenäoliselt sellepärast, et ükski asjaosaline polnud neid aktiivselt otsinud.
Enne kui edasi lähme, tuleb meil mõista korduskasutuse [reuse] ja taaskasutuse [recycling] erinevust ehitusmaterjalide kontekstis – sellistest nüanssidest arusaamine on säästvate ehituspraktikate jaoks ülioluline. Korduskasutus hõlmab materjalide mitmekordset kasutamist ilma neid märkimisväärselt muutmata eesmärgiga pikendada nende eluiga ning viia jäätmete teke ja energiatarbimine võimalikult väikeseks. Taaskasutamine hõlmab seevastu kasutatud materjalide kogumist, lagundamist, töötlemist ja uueks tooteks või tooraineks muutmist. Taaskasutusega kaasneb suur energiatarbimine, sageli ka materjalide kvaliteedi vähenemine, korduskasutusega aga mitte.
Hoolimata Salisbury väljaku ümberehitusest jääva kivi tohutust korduskasutusvõimest pidasid arhitektid ja asjaosalised parimaks purustada see killustikuks ja kasutada seda uuel arendusel istutuskastide betooni täitematerjalina. Sellise lahenduse jubedust võimendab veelgi teadmine sellest, kuidas Portlandi kivi tekkis.
Portlandi kivi lugu sai alguse umbes 145 miljonit aastat tagasi juura ajastul, kui meie planeedi maastik erines drastiliselt sellest, mida me praegu tunneme. Tol ajal asetses piirkond, millest hiljem sai Portlandi saar Lõuna-Inglismaal, tohutu suure madala troopilise mere põhjas.
Nüüdset Kariibi merd meenutavas keskkonnas elasid harmooniliselt tillukesed mereorganismid, nagu molluskid ja foraminifeerid, jättes endast maha skelette, mis merepõhjas hoovuste rütmis edasi-tagasi tantsisid. Molluskikodasid kattis kaltsiumkarbonaat, muutes need pisikesteks helmelaadseteks moodustisteks, mida nimetatakse ooidideks. Neid orgaanilisi jäänuseid kuhjus kiht-kihilt merepõhja lugematute aastatuhandete jooksul, moodustades nõnda settekihi, mis sai tulevase Portlandi kivi aluseks. Aja jooksul meri taandus ning varem vee all olnud setted jäid loodusjõudude meelevalda. Siinkohal avaldus geoloogilise alkeemia võluvägi. Aja ja surve õrna paituse mõjul tegid lahtised setted läbi imelise metamorfoosi. Iidsest mereelustikust pärinev kaltsiumkarbonaat moondus vastupidavaks kooresvalgeks lubjakiviks.
Kivi, millel oli nüüdseks rikkalik ajalugu ja iseloom, kerkis sügavustest ning ilmutas end maailmale. Selle ilu ja vastupidavus ei jäänud inimestele märkamata ning peagi sai sellest hinnatud ehitusmaterjal. Portlandi kivi hakkas ehtima kõige ikoonilisemaid ehitisi suurejoonelisest Püha Pauluse katedraalist kuni elegantse Buckinghami paleeni, mis kõik andsid vaikivat tunnistust iidsest mereballetist, mis selle ainulaadse geoloogilise ime sünnitas.
Foto: Amaya Hernandez
Nõnda võibki Portlandi kivist aimata sügavasisulisi lugusid, mis on põimitud Maa enda kudedesse. Need jutustavad ammustest mereolenditest, meie maailma kujundanud ajastutest ning ajaülesest lubjakivist – geoloogilisest imest, mille lugu on sama püsiv kui kivi ise. Kas sama võiks öelda betoonist istutuskastide kohta?
Portlandi kivi puhul pole võrratu mitte üksnes selle ajalugu, vaid ka selle koostis ja strukturaalne vastupidavus. Fleeti tänav 80–81 asunud hoonetest jäi maha igati taaskasutatav ehitusmaterjal. Sealne pangahoone oli ehitatud 1924. aastal ehk pärast 1909. aasta Londoni ehitusseaduse vastuvõtmist, millega sisuliselt lubati põrandakoormuse kandmiseks väliskarkassis terasposte kasutada, kuid enne, kui insenerid müüride paksust vähendama asusid. See tähendas, et ehkki hoonel oli teraskarkass, esines Portlandi kivi seal veel siiski paksude kiviplokkide kujul. Kivi paksus on osutunud kahe teraga mõõgaks: ühelt poolt tähendab suurem materjalitükk suuremaid võimalusi selle korduskasutuseks, kuid teiselt poolt suurendab see kivi kaalu ning seeläbi ka aega, mis hoone lammutamisel selle ühes tükis allatoomisele kulub.
Kiirus, mida lammutusfirmadelt tööde teostamisel oodatakse, lämmatab paljud või lausa enamikud võimalused materjalide korralikuks ringseks kasutuselevõtuks. Esialgsed korduskasutuse ambitsioonid, mida paljud tervemõistuslikuks peavad, muutuvad saavutamatuks, sest lühikesed tähtajad ja puudulik järelvalve annavad meie tööstusele voli materjali raisata ning selle võimalustest mööda vaadata. Kõnealuse projektiga tehti kaks märkimisväärset möödalasku, millele ma sooviksin tähelepanu juhtida.
Esiteks, Salisbury väljaku hoonete asemele kerkivat Londoni uut justiitskvartalit projekteerima palgatud arhitektid ei pööranud erilist tähelepanu tõsiasjale, et nad lammutasid Portlandi kivist hoone ja asendasid selle Portlandi kivist hoonega, ilma et nad oleks selle käigus taasväärtustanud kohapeal leiduvat Portlandi kivi. Ja seda hoolimata sellest, et planeeringu taotlusesse oli kirja pandud kavatsus Portlandi kivi ilma seda ümbertöötlemata korduskasutada.
Teiseks, ehkki Londoni linn plaanis Fleeti tänav 80–81 asunud hooned lammutada ning oli hädas sealsele Portlandi kivile ostja leidmisel, otsis seesama Londoni linn ise samal ajal taasväärtustatud kivi ühe oma teise Kesk-Londoni ümberehitusprojektile, mis asus Fleeti tänava arendusest pelgalt 1,8 km kaugusel.
Arhitektide sõnul oli üks põhjusi, miks nad Portlandi kivi ei taasväärtustanud, nende oletus, et vana hoone sisaldab üksnes dekoratiivset kivi, mis ei sobitu nende väljapakutu üldise esteetikaga. Teadsin, et see oletus ei pea paika, seega võtsin enda õlule tõestada neile, et olemasolev kivi võiks nende projekti sobida. Ent kui ma seda arhitektidele demonstreerinud olin, anti mulle teada, et selleks hetkeks oli lihtsalt hilja olemasolevat kivi integreerida, sest projekt oli jõudnud juba hilisesse etappi, liiga kaugele, et lahendusi enam ümber teha.
Ma kataloogisin kivi edasi ning hakkasin ühendust võtma kivikaitsjatega, raiduritega ja entusiastidega, geoloogidega, edasimüüjatega, lammutusettevõtetega ja -töölistega, säästva arengu juhtidega, arhitektidega ning nende sekretäridega. Ma võtsin ühendust kõigiga alates pikalt tegutsenud kivimurdudest kuni suvaliste inimesteni Facebookis. Ma saatsin 93 e-kirja, tegin 38 telefonikõnet, käisin 22 korda kohapeal ning lindistasin enam kui viie tunni jagu mitmesuguseid intervjuusid – seda kõike eesmärgiga leida ostja, kes kivi taasväärtustaks. See teekond, mille käigus panin kokku konkreetset kivi hõlmavaid projekte ning suhtlesin kõikvõimalike potentsiaalselt huvitatud osalistega, viis mind järelduseni, et ehitussektorist on puudu üks teatud osapool, keda ma olen hakanud nimetama materjalimaakleriks.
Materjalimaakler aitaks kaasa läbirääkimistele materjalide edasimüüjate, lammutusettevõtete, arhitektide ja nende klientide vahel, et edendada meie olemasolevate hoonete taasväärtustamist. Projektis vastutaks materjalide päästmise eest just materjalimaakler. Praegu võivad materjali korduskasutamise ambitsioonid olla esialgu üsna suured, nagu näitas ka Fleeti tänava hoonete juhtum, kuid seejärel hakkavad need sõltuma selliste osapoolte jaksust, kellel on projekti ökosüsteemis teistsugused põhikohustused. Mida enam osapooled oma põhiülesannetega hõivatud on, seda enam võtab võimust loidus ning korduskasutamise ambitsioonid hakkavad murenema, kuni lõpuks läheb lammutamisele kõik ning taasväärtustamisele mitte midagi (või helgemal juhul väga vähe). Sellepärast olekski materjalimaaklerist kui vahendajast kasu, et ehitussektorisse aktiivselt muutust tuua.
Fotod: Amaya Hernandez
Mul on hea meel teatada, et lõpuks õnnestus mul osale kivist ostja leida. Esiteks läks sealt taasväärtustamisele 500 ruutmeetri jagu Yorkstone’i sillutist. Teiseks mõistis mu püüdluste väärtust Portlandi skulptuuri ja kivimurdude trust, kel õnnestus taasväärtustada Fleeti tänava hoone peasissepääsust pärinev kivi. Sissepääs võeti hoolikalt lahti, pandi kaubaalustele ja viidi tagasi Portlandi saarele, et see seal monumendina püstitada. Ma olen trustile igavesti tänulik, et nad aitasid mul tõestada, milline positiivne mõju materjalimaakleril võib olla, ehkki mulle oleks meeldinud näha, et kivi jääb Londonisse ja saab lõimitud teistesse ehitistesse, mis demonstreeriks, et korduskasutamine pole mitte üksnes võimalik, vaid tõepoolest tee tulevikku.
Minu magistritöö „Sisyphose ja Portlandi kivi“ kujutab endast üleskutset ehitussektorile asuda tegutsema ja kujutleda tulevikku, kus arhitekti loov mõtlemine võib saada tõhusate kliimamuutusega toimetulemise strateegiate katalüsaatoriks, tegemata seejuures järeleandmisi pühendumuses heale disainile. See suunab meie valdkonda ümber mõtlema oma lähenemist materjalidele, teadvustama korduskasutuse kasutamata potentsiaali ning omaks võtma säästvamat tulevikku, kus teejuhiks on mõni spetsiaalne osapool, nagu materjalimaakler. Ehkki kirjeldatud projekti teekond oli käänuline, annab see aimu transformatiivsetest võimalustest, mida pakub olemasoleva hoonevaramu uuendusliku taaskasutamise tähtsustamine.
AMAYA HERNANDEZ on arhitekt, kes uurib korduskasutust, looduslikke ehitusmaterjale, maastikke, kust materjalid pärinevad, ning oskustöölisi, kes neid kõige paremini tunnevad.
AVALDATUD: MAJA 1-2024 (115), peateema KIVI
