Lähen hommikul koeraga õue. Ukse ees võtab mind vastu seisvate autode rivi. Hubase (muinsuskaitsealuse) hoonestuse ja kõrghaljastuse rohkuse (looduskaitseobjektide) poolest võiks minu kodutänavat pidada eeskujulikult inimmõõtmeliseks. Reaalsuses on see aga transiittänav. Igahommikustesse ja -õhtustesse sõidukirividesse panustavad siin tugevalt kahe kohaliku lasteaia laste vanemad oma eluvalikutega.
Väljas on 13 kraadi sooja. Ometi kuulen mõne liikuma hakkava auto alt naelrehvide krõbinat. Suundun ületama magistraaltänavat, kus müratase on pideva liiklusvoo tõttu julgelt üle 75 dB. Oodates igavesti oma rohelist, märkan, et teisel pool tänavat asuv suur pärn on olukorrale alla vandumas. Eelmisel aastal olid selle kaks suurt põhioksa kuivanud. Nüüd on ta lehed maha visanud varem kui lähedal kasvavad liigikaaslased. Kas ta järgmine kevad jaksab tagasi tulla?
Peale puude elab ka 70% Eesti inimestest linnas või linnalises keskkonnas — kas hingata puhast õhku ei olegi nende inimõigus?
Mis rikub õhu?
Elukeskkonna õhukvaliteet on eriti oluline (linna)laste jaoks, kuna nende hingamisteed, aju ja immuunsüsteem alles areneb. Õhukvaliteet määrab suuresti ära nende füüsilise ja vaimse tervise kogu eluks. Heaks kasvukeskkonnaks vajalik puhas õhk tähendab saaste- ja müravabamat ruumi.
Aastaga1 on Eesti keskmine kasvuhoonegaaside heitkogus inimese kohta suurenenud 13,39 tonnilt 14,29 tonnile. Eesti kõige suurem saastaja jääb Ida-Virumaale – põlevkivitööstus. See kajastub ka sealses terviseinfos – maakonnas on hingamisteede haiguste näitajad Eesti keskmisest suuremad. Õhusaaste annab tõuke hingamisteede ja veresoonkonna haiguste tekkeks.
Linnakeskkonnas on üldiselt suurimad saastajad transport ja ehitussektor. Ehitussektori panus jääb tihti tavainimesele märkamata, sest õhku saastav ja müra tekitav auto on ihule lähemal. Õhusaastes sisalduvad nanoosakesed (nt automootorist tulenevad umbes 10–20 nm3 osakesed) on nii väikesed, et jõuavad vereringe või haistmisnärvi kaudu ajju, suurendades depressiooni ja ärevuse riski ning vähendades intelligentsust ja õpivõimet.2
2022. aasta Tallinna mürakaardi järgi elab 12% linlastest tingimustes, kus ka tubast elu saadab liiklusmüra, mis ületab kriitilise 55 dB piiri. Liiklusmüral on mõju töötavate inimeste efektiivsusele (seeläbi ka kogu majandusele), kuna pidev keskkonnamüra tekitab stressi ja unehäireid. Mürarikkas keskkonnas tunneme end pidevalt ohustatuna, mis võib organismi üle koormata ning millest omakorda võivad tekkida kroonilised haigused.
Ruum lastele või autodele?
Koolivaheaegade vähenenud liikluskoormust vaadates võiks arvata, et julgelt üle veerandi liiklejatest moodustavad lapsi transportivad vanemad. On tekkinud nõiaring: liiklus muudab teed ebaturvaliseks, seega vanemad sõidutavad oma lapsi kõikjale. Samas halvendab autoga last lasteaeda või kooli toov vanem selle keskkonna kvaliteeti, kus ta laps veedab suure osa oma päevast. Laste- ja õppeasutused, mille ümber on müratase üle 70 dB, asuvad peamiselt Tallinna kesklinnas või sõidutee vahetus läheduses.3
Selleks, et suunata vanemaid tegema paremaid valikuid, peab ruum neid valikud pakkuma ja julgustama neid kasutama. Ruumi loojad peaksid oskama luua ruume, mis on kasutajale tervislikud ja toetavad teda. Maailmas on hulganisti näiteid, kus koostöös avaliku sektoriga on välja töötatud suure mõjuga lahendusi. Näiteks Suurbritannias levib koolitänavate algatus School Street Initiative4, millega piiratakse sõidukite liikumist lasteasutuste lähedal asuvatel tänavatel. Tänu süsteemi rakendamisele on vähenenud õhusaaste ja paranenud õpilaste liikumisharjumused: õpilased liiguvad rohkem jala ja jalgrattaga kooli ning see liikumine toetab nende vaimset tervist. Samuti on ruum turvalisem ja liiklusõnnetusi vähem. Vanemad annavad lastele rohkem iseseisvust, mis mh õpetab lapsi oma ümbrust rohkem märkama ja paremini linnaruumis navigeerima. Tänavast saab nn kolmas koht — sotsiaalne ruum, kus koos veedetud koolitundide väline aeg annab rohkem võimalusi tugevdada sotsiaalseid sidemeid.
Helsingis, kus alates 2020. aastast on rattataristut jõuliselt arendatud, kasvas laste osakaal rattakasutajate hulgas hüppeliselt pärast rattataristu tihendamist koolide ja lasteaedade juures. Terviseuuringud kinnitavad, et kõigest nelja aastaga on näha südame-veresoonkonnahaiguste riski ja kehamassiindeksi vähenemist ning üldist kehalise aktiivsuse kasvu kõigi rattakasutajate seas.
Üleüldise jalakäijaid arvestava ruumi tekitamisega paistab silma ka Barcelona Superblocki kontseptsioon. Transiitliikluse piiramise ja sõidukiiruste vähendamise kaudu on võetud autodelt ruumi tagasi kergliiklejatele. Ühistranspordi arendamise ja rattataristu laiendamisega kaetakse igapäevane liikumine. Avaram, puhtam ja vaiksem tänavaruum, et kõndida, mängida, olla, suurendab kogukondlikkust ja toetab kohalike tervist, vähendades vaimse stressi taset. Kesklinna inimmõõtmelisem ja puhtama õhuga linnaruum pidurdab ka valglinnastumist ja sellega seotud pendelrännet.
Liiklusmüral on mõju töötavate inimeste efektiivsusele (seeläbi ka kogu majandusele), kuna pidev keskkonnamüra tekitab stressi ja unehäireid.
Eluoluline rohelus
Õhukvaliteedi parandamisel on olulised tööriistad taimed ja haljastus. Peale selle, et rohelusel on otsene füüsilise mõju – taimed toodavad hapnikku, püüavad kinni tolmuosakesi, reguleerivad õhutemperatuuri ja -niiskust, pakuvad varju kuuma päikese või vihmasaju eest –, saab inimene sellest kasu ka teiste meelte kaudu. Ligipääs haljasaladele parandab füüsilist tervist ja kasvatab õnnetunnet ning seda hoolimata kodanike sotsiaal-majanduslikust staatusest.5 Ka aknast paistev üksik puu võib alandada stressi ja luua õnnetunnet – on inimgruppe, kelle elukvaliteeti määrab väga palju ühe sellise puu olemasolu. Vananevas ühiskonnas, kus ootab renoveerimist märkimisväärne hulk korterelamuid, tekib üha enam neid, kes lukustuvad end kortermajades lifti puudumise ja kõrgemal korrusel elamise tõttu kodudesse.
Samuti ei saa kõrvale vaadata erivajadusega inimestest. Mõne meele kaotanud inimesel muutuvad tihti teised meeled tundlikumaks. Seega võib pime inimene lõhnu või linnamüra hoopis teravamalt tajuda. Statistika näitab, et 51,9% puudega inimestest ei käi looduses.6 Aga rohelus ja värske õhk peaks olema igapäevaelu loomulik osa, mitte miski, mida saab kogeda ainult nädalavahetusel linnast põgenedes. Isegi kui seda saab näha ja tunda ainult läbi akna.
Puudealleedel on linnas oma koht — lõiguti on rida katendist sirguvaid, eeskujulikke, samaealisi puid esteetiliselt ja praktiliselt parim valik. Rohkem võiks olla kohta huvitavamale haljastusele, mis on projekteeritud komplektis: puud, põõsad, rohttaimed. Sellisena saavad nad moodustada koosluse, kus puu pakub varju ning põõsa- ja rohttaimejuured tagavad parema niiskus- ja õhurežiimi. Putukate ja liblikate toidulaud on mitmekesisem ja hooajati pikem ning mullaelustikul on eluruumi. Eriilmelisem haljastus aitab oluliselt kaasa tänava kõnnitavusele. Haljastuse värvid ja vormid moodustavad juba distantsilt haaravaid vaateid, läbitav teekond tundub huvitavam ja lühem, õied ja marjad annavad ainest loodusvaatluseks, lõhnad pakuvad meelelist kogemust — selline keskkond on kindlasti meeldivam väikesele lapsele, kes koos vanemaga lasteaiast koju jalutab. Põõsarinne on ka hea visuaalne piire ning müra- ja saastepiire sõidu- ja kõnnitee vahel.
Kesklinna inimmõõtmelisem ja puhtama õhuga linnaruum pidurdab ka valglinnastumist ja sellega seotud pendelrännet.
Katkematu võrgustik ja taimede tervis
Looduse ja elurikkuse vaatest peaks linnarohelus olema sama katkematu kui vee- või soojatrass. Võimalikult seotud rohevõrgustik tagab taimedele ja mullaelustikule parema tervise. Tervemad taimed on vastupidavamad ka haigustele ja kahjustajatele, mida kliimamuutuste, eriti temperatuuri tõusu ja CO2 heite suurenemise tõttu näeme paraku üha enam. Kui haljasaladel kasvatatakse erinevaid liike, on ka mõne haiguse saabudes suurem võimalus, et ei haigestu kogu roheala või park. Saare- või jalakasurm on end Eestis näidanud mitmel pool.
Täpselt nii nagu lastega tuleb muutunud kasvutingimuste tuules luua ka noorele haljastusele parem stardipositsioon. Puu, mis istutati linnaruumi eelmise sajandi keskpaigas, on oma „lapsepõlve” veetnud teistsugustes tingimustes kui puu, mis istutatakse linna praegu. Kaetud alade tõttu üha kõrgemad õhutemperatuurid ja muutunud veerežiim põhjustavad ka juba olemasolevale haljastusele lisastressi. Põhjaveetaseme languse pärast hävivad looduslikud ökosüsteemid, ammenduvad veevarud, sh halveneb puhta joogivee kättesaadavus, ja vajub maapind, sh tekivad ehitistele kahjustused. Iga uus trass või maa-alune parkla muudab läheduses oleva ala põhjavee taset nii, et 60–70 aastat vanad puud võivad kuivada paari aastaga. Kaetud alade rohkus ei lase vihmaveel maapinda imbuda ja uputusi tekitavad lausvihmad aina tihenevad. Kuigi taimedel ei oleks iseenesest selle vastu midagi, kui õhus oleks CO2 sisaldus suurem (rohkem toitu!), ei soosi teised muutuvad tingimused head ja tervet elu. Näiteks kui (ka elektriautode tekitatud) tolmuosakesi on õhus palju, ummistavad need lehtede õhulõhesid.
Jaapani botaanik Akira Miyawaki töötas küpse loodusliku metsa taastamiseks välja meetodi, mis on leidnud kasutust ka linnaruumis. Selle meetodiga luuakse taimedele väga head mullastikutingimused, andes neile aastateks toitu. Tiheda istutusega suunatakse neid ajama juuri sügavamale ja kasvama kõrgemaks. Selline istutusmeetod tagab lühikese ajaga rohkem rohelust. Sellisena iseseisvuvad taimed sama kiiresti kui turvalist ruumi kasutav laps ja üleliigne hoolitsemine, nagu kastmine või väetamine, pole hiljem tarvilik.
Looduse ja elurikkuse vaatest peaks linnarohelus olema sama katkematu kui vee- või soojatrass.
Tänane valik, homne mõju
Kui arhitekt näeb hoone valmides lõpptulemust kohe, siis (linna)maastikuarhitektuuris on ooteaeg pikem. Linnaruumi praegu puid istutades kogeb nende mõju alles aastate, kui mitte kümnendite pärast. Praegu tehtud valik istutada laiavõralise ja tiheda puiduga tamme asemel kitsavõraline haab tähendab ühtlasi valikut, et see üks puu neelab 30 aasta pärast linnaruumis 40 kg CO2 asemel aastas kõigest 10 kg. Puuliigi valikuga otsustame ühtlasi, kas tulevikus pakub puu kuumalaine ajal varju ka kolmanda-neljanda korruse elanikele, kas ta on lihtsalt kevadel nädal aega silmailuks või kas kerge vihmasabina ajal võib leida puu alt varju.
Õhukvaliteet ja tervis on nii tihedalt seotud, et mitte tegutseda ei ole võimalik. Nõiaringist väljaastumisel ei sõltu linnakeskkonna kvaliteet mitte ainult riigi või omavalitsuse suurtest ja väikestest poliitilistest otsustest, vaid ka iga linnaelaniku panusest. Kas linnad julgevad astuda samme laste tervise nimel, alandades vähemalt lasteasutuste läheduses sõidukiirust ja suurendades autovabasid alasid? Või rajada rohelisi puhvertsoone? Või teeb üksikisik otsuse kasvõi mõnel päeval auto koju jätta – valida rattasõit, jalutamine, rääkimine, arutlemine, vaatlemine, kohtumised, teeb valiku suurendada endas kodukohatunnet? Kas mõne arendaja südameasjaks võiks olla näiteks rajada 400 000 taimega hoonefassaad, mis püüab kinni kaheksa tonni CO2 heidet ja toodab puhtast armastusest kuus tonni hapnikku aastas? Või tuleks maksude kehtestamise tuules teha ka sademevee maks, mis väheneb, kui projekti lisatakse haljastust?
LIINA-KAI RAIVET on disainer ja maastikuarhitekt, kes peab meid ümbritsevat head ruumi hädavajalikuks, et saaksime olla paremad – üksikisikutena, kogukondadena ja looduse osana.
FOTOD: Liina-Kai Raivet
AVALDATUD: MAJA 4-2024 (118), peateema ÕHK
1 „Keskkond. Kasvuhoonegaaside netoheitkogus“, statistikaameti tõetamme veebileht.
2 2018. aastal tehtud Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu (HBSC) järgi on võrreldes 2014. aastaga sagenenud Eesti noorte vaimse tervisega seotud tervisekaebused. Õpilastel on sagenenud peavalu, masendus ja kurbus, ärrituvus ja halb tuju, unehäired ja närvilisus. HBSC uuringus osalenud 11–15-aastastel noortel esines depressioonisümptomeid 26%-l poistest ja 40%-l tüdrukutest. Sümptomite sagedus kasvas vanuse suurenedes.
3 Terviseameti veebileht.
4 School Street Initiative’i veebileht, http://schoolstreets.org.uk.
5 Matthias Braubach jt, „Effects of Urban Green Space on Environmental Health, Equity and Resilience“, Nature-Based Solutions to Climate Change Adaptation in Urban Areas, toim Nadja Kabisch jt (SpringerOpen, 2017), 187–205.
6 Aastatel 2009–2010 tehtud küsitluse järgi on puudega inimeste osatähtsus 8,9% kogu Eesti elanikkonnast. Neist 51,9% ei käinud looduses mitte ühtegi korda.
