Intervjueeris Siim Tuksam
YAEL REISNER on arhitekt, akadeemik, uurija ja kirjanik (doktorikraad arhitektuuris RMIT-st Melbourne’is). Ta juhib Londonis arhitektuuribürood Yael Reisner Studio ning on õpetanud arhitektuurikoolides Bartlett ja AA Londonis, Sci Arc Los Angeleses ning Lundi ülikoolis Rootsis. Koos Fleur Watsoniga andis ta 2010. aastal välja raamatu “Architecture and Beauty, Conversations with Architects about A Troubled Relationship“. Yael Reisner on valitud ka 2019. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali peakuraatoriks kavandiga “Ilu loeb! Ilu naasmine (ajutiselt) uinunud seisundist” (Beauty Matters, The Resurgence of (the temporarily dormant) Beauty).
Intervjuu lähtub Yael Reisneri loengust „Miks on ilu arhitektuuris oluline; kultuurilised eelarvamused, mõistatuslikkus ja püüdlus uue ilu poole“, mis toimus Eesti Kunstiakadeemias veebruaris 2018.
Loeng koosnes neljast peatükist:
1. Reisneri lühiportree arhitektina.
2. 1930. aastate kultuurilised eelarvamused ilu suhtes arhitektuuris, selle paradoksaalsus ja tähendus.
3. Ilu mõistatuslikkus ja mida võiks õppida teistelt distsipliinidelt, mis ei ole kunagi kaotanud usku ilu jõusse.
4. Postdigitaalne arhitektuur – tänane kontekst. Püüdlus uue ilu poole – kuna ilu on siiski oluline!
Siim Tuksam: Esteetika on subjektiivne. Samas on see arhitektuuriga põimunud, kuid nagu te loengus väitsite, sellest ei räägita. Kas enamjaolt seetõttu, et me ei tea, kuidas sellest rääkida? Arutelu jookseb tavaliselt rappa, niipea kui antud teema üles võtame. Teie loeng oli väga selgelt üles ehitatud, sealhulgas kultuurilist kallutatust käsitlev osa. Kõige enam huvitab mind, kuidas teistest teie mainitud valdkondadest õppust võtta, kuidas peaksime tegelikult esteetikast rääkima. Kuidas arhitektuuris esteetikast mõtlema ja rääkima hakata?
Yael Reisner: Mulle tundub, et siin on vähemalt kolm keskset küsimust. Miks arhitektid esteetikast ei räägi? Mida saame teistelt distsipliinidelt õppida esteetika/ilu või mistahes subjektiivse teema käsitlemisel ning mil viisil kõneleda esteetikast arhitektuuris või tuua see tagasi meie diskursusesse?
Põhjus, miks arhitektid esteetika või mistahes subjektiivse teema üle ei diskuteeri (kuigi nad räägivad meelsasti eetikast), on kultuuriline. Paljud arhitektid ei rääkinud enam esteetikast 1940. aastatest alates ega tee seda siiani. Briti arhitektuuriloolane Reyner Banham tõi välja hetke, mil too muutus aset leidis. Tema sõnul arhitektuurimaailm justkui unustas ära, et varajane modernism põhines esteetikal ja lähtus ka sümbolismist. 1917. tekkinud De Stijl võttis omaks Mondriani abstraktse kunsti ning sedalaadi 20. sajandi kuvand oli värske ja paelus ka Gropiust, kes juhtis toona Bauhausi. See kuvand peegeldas ’kunsti depersonaliseerimist’ ja sümboliseeris universaalset ilu. See leidis väljenduse näiteks raudbetoonis, mida sellal peeti samuti mehaaniliseks ja impersonaalseks (1). Nagu aga Banham välja toob, siis juba 1940. aastate alguseks olid kolm ajaloolast Sigfried Giedion, Alberto Sartoris ja Lewis Mumford oma tekstidega kõrvale heitnud kõik esteetilised suundumused, mis ei põhinenud loogikal või majandusel, ning sealt sai alguse modernismi teelahe ja põhimõte „vorm järgib funktsiooni“ paljudeks aastateks. Nad tõlgendasid modernistlikku eetikat kaugelt teistmoodi võrreldes algse äärmiselt sümbolistliku esteetilise lähenemisega ja põhjendasid seda kui funktsionaalsusest juhinduvat arhitektuuri.
Alates 1940. aastatest pidasid arhitektid oma kõige olulisemaks rolliks ühiskonna teenimist ning seda tuli teha objektiivselt, seega tundus subjektiivse eesmärgi, sealhulgas ilu kogemise taotlemine ebaoluline. Funktsionaalsus oli esimene ratsionaalne põhimõte, mis projekteerimisprotsessi üle võttis, ning seda üsna pikaks ajaks.
Samuti on minu arvates objektiivset ja ratsionaalset mõtlemist arhitektuuris toetanud „silma hegemoonia“ kriitika (silm tundus liiga passiivne) (2) ning teadusrevolutsioonide toel disainiprotsessi pikaaegne intellektualiseerimine, kuivõrd edukaid uurimistöid ja avastusi seostati paljuski ratsionaalse mõtlemisega (3). Seega kiideti arhitektuurilises loomeprotsessis heaks kõik see, mis oli ratsionaalne ja objektiivne, samas kui intuitiivset ja lateraalset mõtlemist peeti tõsise projekteerimisalase mõttetöö seisukohalt ebavajalikuks.
Antud veendumuste ja suundumuste tõttu keskenduti ratsionaalse protsessi saadustele, mõistmata subjektiivsete püüdluste olulisust ning nende potentsiaali anda inimestele seda, mis neile meeldib; seega oli tulemuseks võõrastav keskkond, mis ei keskendu aspektidele, mis teevad arhitektuurist meelepärase, samuti loobuti püüdlusest, et arhitektuur pakuks ilu kogemust. Pikki aastaid ei peetud oluliseks, et arhitektid, kes peamiselt lõid hooneid inimeste ja nende heaolu tarvis, teadsid, et ilu kogemine imponeerib inimestele ning nad soovivad seda. Sama nähtust täheldati ka teistes distsipliinides, näiteks psühhiaatrias töötati küll depressiooni raviks välja medikamente, ehkki teati, et mõnel juhul saaks inimest ravida ka sel moel, et lasta tal ilusas keskkonnas viibida (4).
Selge on, et kui teeme mingi projekti esteetika osas otsuse, siis räägime tegelikult subjektiivsest kogemusest. Samas hõlmab see ka kultuurilist kallutatust, näiteks leiavad paljud arhitektid, et sõna ’ilu’ on praeguseks oma tähenduse kaotanud ning võib-olla just seetõttu, et antud sõna kasutust arhitektuurialases diskussioonis peetakse õõnsaks ja ebaprogressiivseks (mis näitab, et inimesed lasevad ennast enamasti mõtte intellektualiseerimisest juhtida), on ka arhitektidel ebamugav seda sõna kasutada.
Mulle tundub, Siim, et see ebamugavus peegeldub ka sinu küsimusest, kuivõrd sa ei ole sõna ’ilu’ kordagi kasutanud, ehkki mina mainisin seda oma loengus pidevalt. Mainisin ilu, kuna olen täiesti veendunud, et ilu on arhitektuuris äärmiselt oluline. Arhitektide probleemne läbisaamine iluga ning seega ka keerukad suhted ’vormi’ ja ’sisu’ vahel tulenevad objektiivse-subjektiivse konfliktist enamiku arhitektide peas.
Pikka aega rääkisid arhitektid peamiselt hoone sisust, millele nad projekteerimisel keskenduvad, mitte aga vormist, mida nad kujundavad. Loomulikult on sisu ja funktsionaalsus väga köitvad ning ka tähtsad aspektid, kuid sedalaadi rõhuasetus väljendab taas kord keskendumust ratsionaalsele mõtlemisele. Kui 1930–1950. aastatel oli domineeriv arhitektuuri funktsionaalsus, siis ajapikku hakkasid arhitektid end nägema kui probleemide lahendajaid, näiteks kui nad keskendusid jätkusuutlikkuse teemadele või spetsialiseerusid ökoloogilisele või sotsiaalsele disainile, kohaloomele, ruumi korrastamisele, programmiloomele või avatud lähtekoodiga disaini olulisuse rõhutamisele ja millele iganes, kõike seda sai kategoriseerida probleemi lahendamise alla.
Paljud arhitektid väidavad, et hea projekt on paljude sõltumatute funktsioonide ühendamise tulemus, kui õnnestub integreerida need maja abil üheks sujuvalt toimivaks tervikuks.
Mida digitaalsemaks arhitektide töö projekteerimisprotsessi faasis arvutite ja uute tarkvarade toel 1990. aastatel muutus, seda enam hakkasid nad kõnelema vormiloomest, toetudes põhjendustes filosoofiale (Deleuze) ja matemaatikale (Leibniz), kuivõrd kumbagi peeti objektiivseks, ning loobusid erinevatest sisudest, mis neid seni olid tiivustanud (näiteks Greg Lynn 1990. aastate alguses). Toonased juhtivad noored digitaalsed arhitektid kandsid edasi 20. sajandi tungivat soovi teenida ühiskonda objektiivselt, jätkates subjektivismivastast hoiakut ja liikusid mitte-deterministlikust disainist ennustamatu disainiga tegelemiseni. See ilmestab nende usku objektiivsetesse omadustesse ja vaenu inimlike hinnangute ja intuitiivsete ajendite vastu.
Samas on meile, arhitektidele, selge, et meie hea silm (vanamoeline väljend, mida kasutavad siiani eurooplased) – või projekteerimisintelligentsus (vaste, mida kasutavad ameeriklased) – mängib pidevalt olulist rolli ning on projekteerimisprotsessis justkui salarelv, mis aitab filtreerimise ja mugandamise teel jõuda ilusama tulemuseni. Aga ta aitab lahendada ka eelpool mainitud probleeme ning integreerida ehitise funktsioone. Sedalaadi mehhanism viibki meid projekteerimisprotsessis edasi, kuigi paljud arhitektid võtavad visuaalsetel kaalutlustel parendamist iseenesestmõistetavana isegi siis, kui mõningad omavahel sõltumatud probleemid niiviisi ühise lahenduse leiavad.
See toobki meid teise küsimuseni – kuidas teistest valdkondadest ilu ja esteetika käsitlemisel õppust võtta?
Lisaks kultuurilisele kallutatusele ja tõdemusele, et ilu esteetiline kogemus on subjektiivne, tuleb siinkohal mainida ka kolmandat tegurit, millest neuroteadlased on juba tükk aega kõnelenud – nimelt on mistahes subjektiivne kogemus enamjaolt ka objektiivne. Näiteks nõustub enamik inimesi, et midagi erakordselt ilusat nähes on see nende arvates ilus – paljud lugejad kargavad antud väite peale muidugi nüüd püsti ja hüüavad: „Pole tõsi!“, mis omakorda on järjekordse kultuurilise eelarvamuse tulem ja seega raske maha raputada.
Neurobioloog professor Semir Zeki (5) selgitas 1978. aastal, juba nelikümmend aastat tagasi, üksikasjalikult mehhanismi, kuidas me värve näeme (mida oli omakorda 300 aastat arutatud ja vääriti mõistetud), ning antud mehhanism leiab tõepoolest subjektiivselt aset meie igaühe ajus. Me tegelikult konstrueerime värvi subjektiivselt, kuigi enamik inimesi nõustuvad näiteks sinist värvi objekti nähes ja selle värvi konstrueerides, et see on sinine. Kõik me konstrueerime enda nähtud värvi selliselt, nagu me seda näeme – sellest pole midagi subjektiivsemat –, samas jõuame värvi osas enamjaolt üksmeelele ka meid ümbritsevate inimestega, seega on see ka objektiivne.
Me ei saa ilu lihtsas sõnastuses defineerida, samas tõestasid neuroteadlased, et inimkond ei saa eksisteerida naudingute – sealhulgas ilu – korduva kogemiseta ning antud omadus peegeldabki meie neurobioloogilist struktuuri. Ilu kogemine tekitab inimeses neurobioloogiliselt naudingu tunde, mis omakorda päädib füüsilise tervise ja heaolutundega.
Zeki leidis, et kui vaatame asju, mida me peame ilusaks, suureneb aktiivsus meie aju naudingukeskustes. Antud ajupiirkonnas on rohkelt dopamiini, mida nimetatakse ka heaolutransmitteriks. „Reaktsioon on vahetu.“ (6) Me saame kohe aru, kui kogeme ilu, ning antud emotsionaalse kogemuse intensiivsust on võimalik arvuliselt väljendada.
Kuni 1970. aastate lõpuni pidasid neuroteadlased inimese nägemismehhanismi ekslikult passiivseks. Ehkki vastupidist on tõestatud tänaseks juba enam kui kolmkümmend aastat tagasi (7), siis, nagu me näeme, on selle teadmise mõju kultuuris siiani vaevumärgatav ja jätkuvalt domineerib negatiivne suhtumine niinimetatud silma ülemvõimu, seda jagavad paraku ka paljud arhitektid. Enamik inimesi, arhitekte, kuraatoreid jt siiani täielikult ignoreerivad nägemismehhanismi ja selle rolliga seotud teaduslikke fakte.
Zeki väitel on nägemine info kogumisel peamine vahendaja ning loovas mõtlemises mängib otsustava tähtsusega rolli visuaalne mõtlemine. Arhitektuur ei oleks saanud ajaloo vältel areneda, kui visuaalne mõtlemine oleks pelgalt ’retinaalne’ – passiivne – ning seda ei töödeldaks ajus. Informatsiooni levik on tõepoolest aeglane, iseäranis siis, kui teaduslikud järeldused on vastuolus prevaleerivate kultuuriliste uskumustega.
2011–2014 tõestas Zeki, et kui me kogeme erinevat laadi ilu – visuaalset, muusikalist, matemaatilist ja moraalset –, siis iga esteetiline nauding suurendab otsekohe tegevust aju naudingukeskustes ning ilu kogemise intensiivsust võib arvuliselt väljendada (8), mis on teaduse seisukohalt oluline.
Tänu nendele uurimistulemustele hakkas mulle huvi pakkuma matemaatiline ilu ning leidsin, et universumi teoreetilistes uuringutes on selline teema nagu esteetiline nauding matemaatilisest ilust tõepoolest suure tähelepanu all. Erinevalt arhitektidest või ka teistest humanitaarteadustest ei lakanud matemaatikud kunagi ilust huvitumast, iseäranis matemaatilised füüsikud, sest nagu Robbert Dijkgraaf (9) kinnitab, mängib ilu olulist rolli, ning ta lisab (10), et meie aega võib pidada kuldajastuks, mil usaldus ilu vastu peegeldab tõde universumi kohta. Klassikaline näide siinkohal on Einsteini relatiivsusteooria, mida selle tutvustamisel 1915. aastal kirjeldasid kõik matemaatikud kui puhast ilu. „Sada aastat hiljem ei ole ükski arutelu esteetika rollist teaduslikus teoorias võimalik seda näidet käsitlemata.“ (11)
Nagu kirjutas inglise matemaatik G. H. Hardy (12): „Matemaatilise teoreemi ilu sõltub paljuski tema tõsidusest, isegi luules võib luulerea ilu teatud määral sõltuda selles peituvatest ideedest…“ (13)
Matemaatikud kirjeldavad üsna kindlameelselt ilu tunnuseid – see on ootamatu, värske, kõnekas ja ökonoomne. Projekteerides tunneme ära, nagu matemaatikudki, selle hetke, mil kõik paika loksub. Oleme rahul, sest sel hetkel märkame ilu. Nagu kirjutas matemaatik Ron Aharoni: „Ilu ilmneb siis, kui märkame korratuses ootamatult korda,“ (14) ning see, mida me arhitektidena tänapäeval tõlgendame kui korda, ei pruugi olla sama kui arusaam korrast renessansiajal.
Seega võiksid arhitektid õppust võtta nii neuroteadlastelt kui matemaatikutelt, kuigi viimasel ajal on tähelepanu alla kerkinud veel üks distsipliin. Mõned digitaalseid õppimisalgoritme kasutavad disainerid rakendavad ka tehisintellekti uurijate viimaseid, intuitiivset tehisintellekti käsitlevaid tulemusi. Tehisintellekti intuitiivsus ulatub väljapoole inimese taju, teadlikkust ja otsuste tegemise võimekust ning aitab leida inimese püstitatud ülesandele digitaalsed lahendused. (15)
Mis omakorda viib meid kolmanda olulise küsimuseni – kuidas tuua arhitektuuri tagasi esteetikast rääkimine?
Võib öelda, et 2010.–2011. aastaks oli arhitektuurimaailmas ’pöördutud tagasi autori juurde’. Pean silmas seda, et tänu digitaalses projekteerimises kasutatavatele CAD-CAM-süsteemidele said arhitektidest käsitöömeistrid, kelle meisterlikkus väljendus oskuses teha digitaalseid jooniseid, mis ’oleks võimalikult lihtsalt’ muudetavad füüsilisteks objektideks. Kuna aga faile saab hõlpsasti jagada ning sisu lisada või kustutada, muutus autorlus üsna pea omandiõiguseks. Avatud lähtekoodiga tarkvara kasutamine või robotite rakendamine tootjatena tegi olukorra keerulisemaks. Siiski, isegi kui skript on avatud täiendusteks, soovitakse aina enam eristada neid, kes on panustanud kujutlusvõimega, nendest, kellelt pärinesid tehnilised oskused.
Nihked arhitektuuri väärtustes 20. sajandi alguse ja meie praeguse aja vahel meenutavad mulle 18. sajandi võitlusi: „Romantikud oma tungiva nõudega vabastada inimese emotsioonid ning isiksuse ja kujutlusvõime vaba väljendusega [kes] süüdistasid [valgustusajastu] filosoofe inimeste lahutamises nende tunnetest ning spontaansuse ja individuaalsuse lämmatamises, et sobitada kõik elav mehaanilisse raamistikku, hingetuteks mõtlevateks masinateks…“ (16)
Kõnekas näide, et tänasel päeval hakatakse muutust tunnistama, on mõiste „post-digitaalne arhitektuur“ ilmumine – sellega tunnustatakse inimese rolli digitaalses projekteerimises. Hoiakute muutuste esimesed pääsukesed on märgatavad, hinnangute ja intuitsiooni roll on kasvanud ja huvitutakse taas arhitektuurse ilu vormidest ning ühtlasi ka selle olulisusest loomeväljundis. Ühtlasi soovitakse uurida, kuidas üldse veenduda, et loodu inimestele meeldib. Nii on võimalik esteetika arhitektuuri diskursusesse tagasi tuua. Subjektiivsus tõstetakse taas kilbile ja nüüd on meil teiste distsipliinide kaudu hulga rohkem teadmisi selle kohta, miks seda esiplaanile seada.
Uute iluvormideni jõudmiseks on vaja isiklikku kutsumust. Seega peab arhitektuuriharidus toetama individuaalsust ja andma tudengitele vajalikud oskused ilu poole püüdlemiseks. Poeetiline arhitektuurne kujundikeel on ehk hea alguspunkt, ning nagu ka luules, saab siingi kõik alguse üksikisiku psüühikast, sest nagu kirjutas Gaston Bachelard: “Poeet ei avalda meile oma kujundi minevikku, kuid sellegipoolest juurdub tema kujund meis otsekohe.”
Meie ajastul ei ole ilu üheselt mõistetav, vaid avaldub eri vormides ning oluline on leida tähendusrikkad uued iluvormid ka arhitektuuris.
Viited:
1 – Reyner Banham, Theory and Design in the First Machine Age, Architectural Press, Butterworth-Heinman, Oxford, 19602.
2 – Martin Jay, The Denigration of Vision in 20th C. French Thought, University of California Press, 1994.
3 – Marvin Perry, An Intellectual History of Modern Europe, Houghton Miffin Company, 1992.
4 – James Hillman, Uncontrollable Beauty, ed. Bill Becklty, Allworth Press, 1998.
5 – Prof. Zeki on Londoni Ülikooli Kolledžis töötav briti neurobioloog, kes uurib visuaalset mõtlemist ja afektiivsete seisundite, kire ja ilu neuraalseid korrelaate, mida genereeritakse sensoorsete sisenditega. Ta tegutseb aktiivselt neorobioloogia ja neuroesteetika valdkonnas.
6 – Semir Zeki, https://neuroaesthetics.net/2011/08/21/toward-a-brain-based-theory-of-beauty-ishizu-zeki-2011/
7 – Semir Zeki, Splendors and Miseries of the Brain, Love, Creativity, and the quest for Human Happiness. Wiley-Blackwell, 2009.
8 – Toward A Brain-Based Theory of Beauty, Tomohiro Ishizu, Semir Zeki vt http://dx.doi.org/10.1371/journal.pone.0021852, ning lisandus Prof. Semir Zekilt salvestatud vestluses Yael Reisneriga 2015. aastal.
Experience of mathematical beauty and its neural correlates, Front. Hum. Neuroscience, 13. veebruar 2014, http://dx.doi.org/10.3389/fnhum.2014.00068
9 – Robbert Dijkgraaf on matemaatiline füüsik, kes on panustanud oluliselt stringiteooria edasiarendusse. Alates juulist 2012 on ta uurimisinstituudi Institute for Advanced Study direktor ja Leon Levy professor.
10 – Inauguratsiooniloengus MITis, kui temast sai uurimisinstituudi Institute for Advanced Study direktor.
11 – Ajakiri The Economist, november 2015.
12 – G. H. Hardy, A Mathematician’s Apology, Stellar Editions, 1940.
13 – Samas, lk 88.
14 – Ron Aharoni, Mathematics, Poetry and Beauty, World Scientific, 2014. p.30.
15 – Maurice Conti, TED Talk, Portland, 2016, https://www.ted.com/talks/maurice_conti_the_incredible_inventions_of_intuitive_ai
Conti on hetkel Autodeski rakendusuuringute ja innovatsiooni direktor. Samuti juhib ta Autodeski rakenduruuringute laborit, mille ka ise üles ehitas. Conti ja tema meeskonna vastutusalas on uute suundumuste ja tehnoloogiate uurimine, mis meie tulevikku kujundavad.
16 – Marvin Perry, An Intellectual History of Modern Europe, Houghton Mifflin, 1992.
Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94)
