Suvi-sügis 2018: arhitektuuri olemus – arhitektuurikogemus
Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.
Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.
Veneetsia 2018.a. arhitektuuribiennaali „Vabaruum“ kuraatorid Yvonne Farrell ja Shelley McNamara esitavad rea projekte, mis näitavad hea arhitektuurse loomingu sotsiaalseid ja humanistlikke külgi.
Urmo Metsa raamatut „Võimalikud majad“ võib lugeda kahel viisil: kontseptuaalsel ja realistlikul. Realistlik lugemisviis on vastand kontseptuaalsele lugemisviisile selles mõttes, et eesmärgiks pole mitte vastu võtta konkreetne idee, vaid – vastupidi – leida end läbi teksti kujutletavast keskkonnast, kus mistahes reegli- ja harjumuspärased protsessid ei toimi.
Narva kolledži uus hoone on enesest teadlik arhitektuur, mis kehastab kultuuri elujõudu – mõistatuslikkust, julgust ja avatust.
Kas arhitektuuri hämarale osale – sellele, millest on lihtsam mitte rääkida, kuid millel võib olla võime kõnetada kõige erinevamaid vaatajaid – saab kõrvale seada jälgitavad arutluskäigud?
Eesti Kunstiakadeemia varjualuse ja metsaonni loomise õppeülesanded süüvivad arhitektuuri võimalustesse ja uurivad, millist kogemust arhitektuur suudab pakkuda.
