Suvi-sügis 2018: arhitektuuri olemus – arhitektuurikogemus

Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.
Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.
Veneetsia 2018.a. arhitektuuribiennaali „Vabaruum“ kuraatorid Yvonne Farrell ja Shelley McNamara esitavad rea projekte, mis näitavad hea arhitektuurse loomingu sotsiaalseid ja humanistlikke külgi.
Näitus ja ruumiinstallatsioon Eesti Arhitektuuriumuuseumi suures saalis 27.01.-25.03.2018.
Veneetsia 2018.a. arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon „Nõrk monument“ uurib arhitektuurse detaili ja igapäevase pragmaatilise arhitektuuri mõjujõudu ja kirjeldab, kuidas nõrk (ja enamasti vähe materiaalset resurssi vajav) arhitektuuripraktika võib muutuda oluliseks ja uut loovaks.
Intervjuu lähtub Yael Reisneri loengust „Miks on ilu arhitektuuris oluline; kultuurilised eelarvamused, mõistatuslikkus ja püüdlus uue ilu poole“. Yael Reisner on valitud ka 2019. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali peakuraatoriks kavandiga “Ilu loeb! Ilu naasmine (ajutiselt) uinunud seisundist”.
Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.