Suur osa linnaruumist on sündinud mastaapsema planeerimiseta, praktilisest vajadusest lähtuvalt. Orgaaniliselt. Nii ei teki monumentaalsed arhitektuuriobjektid ega auhindu võitev avalik ruum. Lahendused on optimaalsed, inimmõõtmelised ja kuluefektiivsed.
Selline ruum ei ole „ilus“. Pigem vastupidi – hariliku vaatleja silmis on see odav, kole ja loodetavasti ajutine. Väikesed,ümbritseva suhtes hoolimatud ja sellega nii visuaalilt kui funktsioonilt tugevas kontrastis olevad majad või majaosad ei räägi kõrgetest ideaalidest, vaid toorest ise hakkamasaamisest.
Ent sellises isepäises ruumis on oma võlu. Nii üksi – veelgi enam aga kogumina – tekitavad need katkestused harmoonias linnaruumihuvilisi vaimustavaid tulemusi. Vaatlen linnafotograafina tihti maju, hoove, tänavaid, argielu ja inimesi selles. Ühe pisikese alažanrina olen läbi aastate jäädvustanud ka väikese valiku kõnealuseid isepäiseid ruumiveidrusi.
Aparaaditehas, Tartu. Minu jaoks hakkab see lugu pihta tööstusarhitektuurist, kus sagedased pragmaatilised muudatused algse harmoonilise plaani tasapisi ümber muudavad. Kinni müüritud aknad, seina sisse lõhutud uksed, ootamatud hooneosad, mis ehitatud hiljem, teistest materjalidest ja muutunud esteetilise tunnetusega.
Telliskivi, Tallinn. Telliskivis juba ees ootav tööstuslik ruumianarhia sobitub sinna planeeritult lisanduva planeerimatusega hästi. Konteinerid, vagunid, restoranikuurid ja nende taga kes teab millal toorelt ümber ehitatud vanad paekivihooned. Aga ei maksa unustada, et selles pole enam seda isepäist juhuslikkust – nüüd on see juba AutoCAD-is läbi joonistatud.
Balti jaama turg, Tallinn. Moodsa, hästi läbi mõeldud Balti jaama turu taga käib (post)sovetliku elukorralduse putka-haaval likvideerimine edasi. Nostalgia selle vana koleda turu suhtes saabub ilmselt pauguga täpselt siis, kui midagi enam alles ei ole. Ka see alla hinnatud hauakive ja muud kättejuhtuvat müüv majake on tänaseks juba kadunud.
Raadi lennuväli, Tartu. Nõukogude sõjalennuväli laiutab endiselt Tartu südalinna lähistel suuresti kasutamata olekus. Kuni meil tekib ükskord julgus see üleni alla neelata, osana Tartust aktsepteerida ja oma Tempelhofiks pöörata, seni on see üüratu territoorium tekkivate ja kaduvate absurdsete ettevõtmiste vaimustav Dismaland. Pildil sulanud tehislumemäe olematutele kelguklientidele vorste müüv tänaseks juba olematu putka.
Lasnamäe, Tallinn. Modernistlikud linnaosad elavad läbi taasavastamist. Alati pisut hüljatuks jäänud tohutut majadevahelist ruumi on hakatud tõsisemalt planeerima – ja mitte ainult parkimisalade laiendamiseks. Enne kui vaieldamatult rõõmustavad, hoolikalt seatud mänguväljakud ja puhkealad ning uudne kulgemisruum Annelinnad ja Lasnamäed ülevoolavalt inimsõbralikuks loovad, enne saab veel käia ja mäletada, kuidas me seal metsikus linnas enne hakkama ja mängitud saime.
Vaksali, Tartu. Ka üks teine iseloomulikke nõukogude nähtuseid paneelrajoonide tühermaade kõrval – garaažilinnakud – hakkavad oma elukaare lõppu jõudma. Suur osa boksidest seisavadki juba unustuses. Auto on muutunud suvaliseks tarbeesemeks, mida puututakse vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Lihtne lahendus oleks buldooserid peale lasta ja morbiidsed kinnisvaraarendused surnud majadevahelise ruumiga asemele visata. Aga ehk läheb paremini – nad on selgelt inimeste meeli köitma hakanud. Pildil Aparaaditehase festivali aegne garaažikontsert.
Ülejõe, Tartu. Väiksemate garaažikomplekside mõnus struktuur pakub buldooseritest huvitavamaid ideid edasikestmiseks. Pildil Airbnb korter, mis on kerkinud ühe garaaži asemele. Mine tea – kui hästi läheb, siis ei jää see ainukeseks. Hästi seetõttu, et piisav orgaaniline areng loob põnevama linnaruumi, tekitab kihistusi ja pakub vaatlejale rohkem avastamisrõõmu.
Supilinn, Tartu. Õhkpumbaküte, soojemad talved, soojapidavamad majad ja puude varumine lühemateks perioodideks on vähendanud samamoodi vajadust puukuuride järele. Puumajalinnaosade kõik hoovid saaks nüüd ühtlaselt autodega katta – või teha midagi arukamat. Kõik meie kraam väikestesse tubadesse ära ei mahu ja oma terrassi tahaks einestamiseks ju ikka.
Kastani põik, Tartu. Vahel ei peagi midagi juurde ehitama, et ootamatu kontrastne ruum luua. Eesti kõige pikem, kitsam ja ägedam baar Apraaditehase taga sündis lihtsalt silmade lahtihoidmisest ja kahe krundi vahele unustatud ala sodist puhastamisest.
Raekoja plats, Tartu. Samasuguse geriljamentaliteedi toomine linna peaväljakule väikse söögitoa püstipaneku näol loob viljaka pinnase pidamaks kirglikke arutelusid ruumiplaneerimisest ja -vabadusest möödakõndivate linnaametnikega.
Telliskivi, Tallinn. Väikesemõõtmeliste ja ajutiste, suvaliselt ja „valedest materjalidest“ lahendatud hoonete koledavõitu esteetika on tagurpidi loogika kaudu sedavõrd köitvaks osutunud, et see on arhitektuurivõttena kenasti ära „gentrifitseeritud“ ja kasutusel kaubanduslinnakutes sõbraliku atmosfääri loomiseks.
Rõõmu, Tartu. Inimeste tekitatud õudusmaastikud võivad olla mürgised (rikuvad põhjavett ja tekitavad toksilist tolmu), kuid nende sünge maalilisus paneb mind sellegipoolest küsima, kas neid ei saaks ohte neutraliseerides ikkagi alles jätta. Ida-Virumaa purustatud maastikke on hakatud peitmise ja tasandamise asemel juba alles jätma ja kasutusse võtma. Kogu töö ja vaev Tartu süngeima piknikukoha – mustade rehvimägede – ehitamiseks on aga möödapääsmatult tühistamisele määratud.
Pirogov, Tartu. Planeerimisreeglid ja nende täitmise kontroll on ajapikku jäigemaks muutunud. Uued kummalised konstruktsioonid on nüüd paljudele nähtamatud, sest nad ongi rõhutatult ajutised igas mõttes. Ometi võivad ehitajate konteinerkortermajad püsida samas kohas koguni aastaid ning lihtsalt vahetavad seejärel kohta, mitte ei lahku ruumist päriselt.
Sadam, Tallinn. Mida suurem on ehitus, seda võimsamaid Cramo-linnakuid nende äärde lühiajaliselt kerkib. Aga need saaksid kesta ka kauem. Ma juba ootan, millal mõne järgmise deindustrialiseeruva loomelinnaku eestvedajad täpselt sellise Airbnb-torni omale poolirooniliselt püsti viskavad. Loomulikult ühtlaselt mustaks värvituna.
TÕNU RUNNEL on fotograaf, disainer ja ettevõtja, kes elab Tartus Supilinnas ja Tallinnas Kalamajas. Tõnu fotode põhiteemad on igavene igapäev, linnaruum ja maastikud.
FOTOD: Tõnu Runnel
AVALDATUD: Maja 95 (talv 2019), peateema Triiv
