MAJA talv 2019

Talv 2019: triiv

SISUKORD:

PORTREE
Indrek Peil. Lokaalne linlane 〉 Küsis Mirko Traks

MÕTLUS
Kehastunud ruum: metafoor ja metamorfoos 〉 Margus Ott
Isepäine ruum 〉 Tõnu Runnel
Roheliste kõrbete aeg 〉 Jaan Kaplinski

TRIIV
Berliin. Võssakasvanud metropol 〉 Piret Karro
Shanghai – normaalne kaos ja kureeritud minnalaskmine 〉 Tõnis Kimmel, Inke-Bret Eek
Protsessist protsessi sees 〉 Kadri Koppel, Martin Allik
Läbi mitme tasandi 〉 Dalia Milian Bernal, Panu Lehtovuori
Jalutuskäigud Barcelonatesse 〉 Villem Tomiste
Raam maastikus ehk püsiva konstruktsiooni võimalusi 〉 Laura Linsi, Roland Reemaa

PÄEVAKAJA
Paatoslikkusega võitlev linnaväljak 〉 Elo Kiivet
Antidepressant väikelinnadele 〉 Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt
Kui naaber on sõber 〉 Karin Bachmann

*

JUHTKIRI: TRIIV

ELAGU

Maja talvenumbril on külalised

Oleme 2009. aastast alates andnud välja välieluruumi ajakirja ÕU, mis tõukus esmalt erialase platvormi teravast puudusest. Maastikuarhitektuuri valdkonnas toimuvat kajastati kaootiliselt, pika hambaga ja tihti ebaolulist rõhutades. Eks väljal toimus ka vähem kui praegu. Nüüd on ajakiri enda algse eesmärgi täitnud, ja neil, kel tarvis, põhisõnavara omandatud. Avalik ruum ja maastikuarhitektuur ei ole enam midagi arhitektuurist ülejäävat, millega tegeletakse siis, kui hooned juba valmis. Majadevaheline ruum on muutumas hoonetest endist olulisemaks, elupaiku valitakse ümbruse järgi ning elukeskkonna kvaliteedis kui kasumit toota võivas kapitalis ei kahtle enam ka ükski arendaja.

Käesoleva gastrolliga tähistame ajakirja ÕU ajajärgu lõppu ning paneme senisele tööle rahulikult punkti. ÕU avas välieluruumi külgi nii laiale publikule ja arusaadavas keeles kui võimalik ning lõi sellega platvormi, millelt arutelud saavad edasi kulgeda. Maja ja ÕU sihtgrupid kattuvad ning väärtushinnangud on samad, mistõttu on loogiline sõlmida kujundlik üleandmise ja vastuvõtmise akt just siin. 

Jeremy Till räägib ajakirjas Field Journal loo Le Corbusier’st, kes sõidab 1920. aastatel Pessaci, uude modernistlikusse kvartalisse, enda loomingut kaema. Hooned on puhtad, valged, korras ja uued. Täpselt sellised, nagu ta kavandas. Kuid kui Le Corbusier oleks naasnud sinna 40 aastat hiljem, oleks talle avanenud hoopis teistsugune pilt: avatud terrassid on kaootiliselt kinni ehitatud, fassaadidele on ilmunud eriilmelist dekoori, metallraamiga aknad on asendatud kahepoolselt avanevate puidust akendega, lekkiva lamekatuse asemele on paigaldatud kaldega katused jne.

Nüüd, pea 100 aastat hiljem näeme, et kaanonid ongi muutunud. Ruum pole loodud ainult looja rõõmuks, oluline on ka see, kes ruumi kasutab. Aina enam on inimlik soov keskkonda enda vajadustele ja eelistustele muuta ruumiloome osa. Ruumi looja ülesanne on kavandada paindlik raam. Kunsttükk on seejuures tulla kasutajale poolele teele vastu nii, et looja mõte ei kannataks ega lahustuks.

Käesolevas numbris tõstamegi keskmesse triivimise, muutumise kui loomuliku protsessi, mis lisab ruumiteosesse lisakihistuse. Kõik  muutub ajapikku: tehnoloogiad, arusaamad, vajadused, ja ruum peab suutma sellele järele tulla või ka ennetavalt muutusi käima tõmmata. Ruum ei saa valmis lindilõikamisega, see on pelgalt üks arenguetapp. Avalikkuselt nõuab see valmisolekut protsessi aktsepteerida, mitte nõuda valmislahendusi  ja panustada ruumiloomesse ise enam.

Toome teie ette näiteid heitlustest leida parim vorm poolvalmis raamistikule ja viisid, kuidas seda katsetada. Ajakirjas on teie ees narratiivid eri linnade kohta: kuidas inimesed oma igapäevategevuste ja kogemuste-lugudega linna mõjutavad ning missuguse näo linnale seeläbi annavad. Vaatame ka aja ja inimeste mõju jälgimiseks tagasi ühele või teisele minevikus läbi mõeldud ja olulisi muutusi läbi teinud keskkonnale. Hea (väli)ruum on puutetundlik ja muutepaindlik.

Külalistoimetajad: Karin Bachmann, Anna-Liisa Unt, Merle Karro-Kalberg 

Foto Renee Altrov
Foto: Renee Altrov

LOE VEEL

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.