LYDIA KOIDULALE JA JOHANN VOLDEMAR JANNSENILE PÜHENDATUD MÄLESTUSMÄRK TARTUS
Maastikuarhitektid: Terje Ong, Kerli Irbo ja Edgar Kaare (Tajuruum)
Skulptorid: Bruno Kadak ja Mare Mikof
Arhitekt: Tõnu Laanemäe (Symptom Arhitekt)
Ehitaja: PVH Ehitus
Arhitektuurivõistlus toimus: 2016
Mälestusmärk avati: 2018
Lydia Koidulale ja Johann Voldemar Jannsenile pühendatud mälestusmärgist Tartu Kaarsilla otsal saab rääkida eelkõige kahes plaanis – skulptuuride ja maastikuarhitektuuri võtmes. Mälestusväljak püüdleb inimlikkuse poole, ent kas see ka õnnestub?
Väljapaistvatele naistele on kahjuks Eestis äärmiselt vähe monumente püstitatud. Rahvusraamatukogu ees seisab marmorist kaerajaanipoosis üleelusuurune Marie Under (autorid Mati Karmin ja Tiit Trummal), Betti Alveril on abstaktne mälestusmärk Jõgeval (autor Terje Ojaver) ja Miina Härma seisab omanimelise gümnaasiumi ees Tartus (autor Juta Eskel). Lisaks mõned monumendid emadele ja palju anonüümseid naisi, rohkem või vähem või üldse mitte riides graatsilisi ja tihti mütoloogilisi tegelasi.
Seda haruldasem on juhus, mil naine saab endale juba teise pronkskuju. Lydia Koidulaga nii on läinud – 1929. aastast troonib ta omanimelises pargis Pärnus (autor Amandus Adamson). Tollasele ajale omaselt kõrge kivi otsas seisev romantiline kuju jääb linnaruumis pigem märkamatuks. Tartus on uue mälestusväljaku avamisega toodud Koidula n-ö rahva sekka, nagu ideevõistluse žürii oma otsuses võidutööd kiitis. Juba varem on Tartus austatud Koidulat ka temanimelise kaitsealuse tammega Pepleri ja Tiigi tänavate nurgal (praegu hruštšovkade vahel), mis olevat kasvanud luuletaja vanematekodu aias, kuigi seda tõenäosust peetakse siiski väikeseks, tollal rinnakõrguse puu all vaevalt midagi kultuurilukku minevat toota sai. Moodsama joonega tänavakunstina on Magistri tänava parklas, endise tanklahoone ja praeguse avaliku WC seinale jäädvustatud Koidula (autor Edward von Lõngus), koni kimuv, kuid soeng jätkuvalt õpikutest tuttav ja uhke.
Kõik oleks tore, kui Koidula ei peaks tähelepanu jagama oma isaga, kindlasti eesti kultuuriloos õigustatult aukohal paikneva Johann Voldemar Jannseniga. Asi pole ainult kitsiduses, aupaiste poolitamises, vaid valitud väljendusvahendites. Pärast võidutöö väljakuulutamist sai see tegelikult juba üsna palju kriitikat sel samal põhjusel – miks ometi on Koidula laps?
Üsna raske on ette kujutada sarnast lähenemist mõnele tubli mehe monumendile. Tõsi, Rakveres on pühendatud Arvo Pärdile pronksist poiss (autorid Aivar Simson ja Paul Mänd), aga sellel on üsna selge ajalooline lugu: jalgrattaga ümber posti tiirutav poiss, kuni keskkooli lõpuni Rakveres elanud väike Arvo kuulanud valjuhääldist klassikalist muusikat. Ja läheduses ei ole ka patroneerivat isakuju, kes poissi korrale kutsuks või tema annet õigel moel suunaks.
Bruno Kadaku loodud väike Koidula jookseb kuulsa lõvilakalise, vanainimesesoenguna mõjuva juuksepahmakaga väljakust eemale, suvalise võsa suunas ja Mare Mikofi elusuurusest natuke suurem õitsvas eas Jannsen istub piip käes pingil ja vaatab maha. Tõesti kutsutakse meest ka papa Jannseniks, aga miks ei ole naisest saanud siis Emajõe ööbik või Kirjaneitsi? Mikof on arvanud (ev100.ee) vastuseks väitele, et Koidula lapsepõlv möödus ju Pärnus: „Aga see ei mängi rolli. Ta oli ikkagi oma isa laps ja see ei vähenda tema tähtsust Tartu ning kogu Eesti ajaloos.“ Tahaks loota, et edaspidi saavad naised iseseisvamaks, ei pea elu lõpuni jääma eelkõige kuulsate isade lasteks ja saavad loa suureks kasvada.
Tartu linna kodulehe sõnul sisaldab töö skulptuuriosa põnevat intriigi, „paigutades Koidula ja Jannseni rahva sekka ja veel enam – kujutades Koidulat lapsena. See võte aitab töö autorite sõnutsi rõhutada Lydia Koidula mälestusi lapsepõlvest, isamaaarmastust ja rahvusliku ärkamise temaatikat.“
Viimasel ajal püstitatud skulptuurid on pea kõik n-ö rahva sees ehk elusuuruses istuvad või astuvad tegelased, kellega on tore selfisid teha. Selles pole midagi erilist.
Ka Pärnus Rüütli tänaval on Jannseni pronkskuju (autor Mati Karmin), täitsa rahva sees seisev lehelugeja. Kuigi intriig tähendabõigekeelsussõnaraamatu väitel salasepitsust, riugast, siis laps-Koidula mõjub hoopis natuke totakalt ja mitte eriti veenvalt, et mitte öelda alavääristavalt. Jannseni kuju pole samuti ülikoolilinnale kohaselt nutikas ja siin tuleb nõustuda Meelis Oidsaluga, kes kirjutas Sirbis (5. X): „Ma ei tea, kas ja mis seal Tartus täpselt vaidlust põhjustas, aga kui otsustajad oleksid teinud julgema valiku ja püstitanud kuju nende modifikatsioonidega, mida Draakoni galeriis näha võis (Jannseni skulptuurile on jalga aetud erksinised kummist kalossid ja käsi katavad oranžid kootud sõrmikud), saaksime rääkida „heade mõtete linna“ väärilisest skulptuuriansamblist.“
Olgu kunstnike loominguvabadusega või vaataja maitsega, kuidas on, aga lisaks jääb tillukeses skvääris silma rõhutatud paatoslikkus. Monumendid on postamendi otsast alla toodud, et vähendada distantsi nn lihtrahvaga, aga samas on valitud luuletahvlid pateetilised ja kaugemalt tulijale, turistile täiesti mõistetamatuks jäävad. Rahvusliku ärkamisaja suurkujud küll, aga kas siis on ainuvõimalik häälevärinaga Jannseni istmikualuselt pronksplaadilt lugeda rahvuslikke ridasid „Igal pool, kus eesti rahvas / Elavad, seal kuuldakse, / Et neil isamaa ka armas; / Temal kiitust lauldakse“? Ja Koidulalt valitud lastelaulu „Meil aiaäärne tänavas“ tükk kutsub kodumaale jääma ja kodutänavat hindama, sellega leppima ja mitte ära kippuma? Tundub, nagu oleks valikut suunanud praegu kõikjal lehviv vabariigi juubeliaasta kingituse rahvuslik pidulikkus, mis pealegi ei luba lugu näiteks inglise keeles jutustada.
Väljak kui linnaruumiline aktsent kannab lisaks sümbolistlikele õnneks ka lihtsamaid, füüsilisi ja ruumilisi tähendusi. Nii on mälestusväljak andnud selge identiteedi ja kasutusvõimaluse seni rääbakale ristmikule jalakäijate silla otsas, kus eri liikumisteede vahel pakkus ajaveetmist ainult retromaiguline kuulutustulp. Ülejõe park näeb välja juhuslik ja kaootiline, mõnede meelest isegi ebasõbralik ja pime, seega aitab uus skväär sinna kindlasti elu juurde tuua. Mälestusväljakuga lisandunud nüüdisaegne avalik ruum ankurdab linna tugevamalt ka Kaarsilla teise otsa.
Tajuruum on noorte andekate maastikuarhitektide büroo, mis on end tugevalt tõestanud ja Tartu linnapildis aina enam nähtav. Koidula ja Jannseni mälestusväljak järgib tuntavalt nende käekirja: minimalism, nüüdisaegselt üsna vabaks jäetud kasutusvõimalused ja selged jooned. Maastikuarhitektuur on sel väikesel linnaväljakul just see, mis skulptuuride ja luuleridade paatost vähendab, avaliku ruumi sisuliselt rahva sekka toob.
Emajõe kaldakindlustuse peal on isteterrass, mille astmed viivad veele lähemale ja avavad uued, tavapärasest pargitee kõrgusest erinevad vaated. Kergelt aluspinnast tõstetud terrassi õhulisust suurendab nii must metallist piire kui istumisastmete soojale puidule vastanduv põrandamaterjaliks valitud metallrest. Iseasi, kui hea sealt läbi ja vette pudenev praht keskkonnale on. Väljak ise on lahendatud üsna lihtsalt erinevaid pinnakatteid kasutades, suurte betoonplaatide vahele on tekitatud erikujuliste kivide ja erinevate vuugivahedega kitsad ribad, ühendades järguviisi Ülejõe pargi tohutud muruväljad Kaarsilla ja linnatänavate betoonkattega. Ka napid peenraliistakud järgivad sama ribastiili. Võistlustöö joonisel romantilisteks nimetatud püsiku- ja lillepeenrad veel oma nägu ei näita, aga haljasriba istutusskeem lubab aimata lopsakat agulitaimestikku, mis on ilmselt viide samale Koidula külatänava luuletusele (põlvini kastehein, lill ja rohi). Loodetavasti kaovad taimede kõrgudes ka kummalised võõrkehadena mõjuvad köiest ja puidust tokkidest tehtud piirded peenarde ümbert.
Samuti tahaks loota, et võistlustöös välja käidud mõte lisada väljakule ruum väikeärile või linnamuuseumi mängu- ja ekspositsioonialale saab teoks, sest nii võetaks olulises käidavas ristumiskohas paiknev plats ka tegelikult aktiivsesse kasutusse ning seal olemis- ja tegutsemisaeg pikeneks. Ka igasugused ametlikud või spontaansed sündmused võiksid endale väljakul koha leida, sest iseorganiseerumise ruum on seal tegelikult olemas. See aitaks muuta üsna pragmaatilise ja ilmselt linnavõimude meeleheaks (võistlusel eraldi rõhutatud) praktilise ruumi elavamaks.
Skulptuur ja maastikuarhitektuur sel väikesel väljakul on veidi vastandliku loomuga ja paatoslik pronks võitleb inimliku olemisruumiga, rahvuslikkus rahvalikkusega. Eks aeg ja ruumikasutajad näita, kumb peale jääb.
ELO KIIVET on arhitekt ja linnaplaneerija, kes tegutseb Linnalaboris, õpetab arhitektuuri ja toimetab Sirbi arhitektuurirubriiki.
PÄISES foto: Uku Peterson.
AVALDATUD: Maja 95 (talv 2019), peateema Triiv
