Kogukonnamajaks kui elustiilinäiteks võib põhimõtteliselt kujuneda iga kortermaja, mille inimkoosseis sobib omavahel sedavõrd, et majas tekib lisaks praktilisele vajadusele koos käia (ühistu) ka vabal tahtel kokkutulemine.
Algusest peale koos ehitatud maju on aga teada vähe. Uuringuid ei ole küll teadaolevalt tehtud, kuid põhjusteks on lisaks muule ilmselt nii hirm halvenevate suhete ees, laenu saamise lootusetus, protsessi määramatus ja ajanappusest tingitult ka vähene ettevõtlikkus.
Ometi oleks taoline ühiselt ehitatud linnamaja põhjus, miks noored pered jääksid paikseks ega läheks ka valglinnastumise teed. Tartu kesklinnas ja lähialadel on vaba ruumi küll, kuid maa hind ei luba ülikoolilõpetajatel-noorperedel majaehitusele mõelda; arendajate poolt müügiks tehtud majad on samuti kallid ja lisaks veel enamasti tuimade peavoolulahendustega, mis tulenevad nii „maksimaalse täisehituse realiseerimisest“ kui ka lihtsalt rumalast lühinägelikkusest. Koht, mida soetatakse koduks, ei ole enam ammu välisuksega lõppev korter, vaid nii vahetu kui ka suuremat linnaruumi puudutav keskkond. Müügiks tehtud kortermajade anonüümsuses on kogukonnal raske arenema hakata. Lisaks käitub arendaja hiljemgi pärast maja valmimist omanikuna ehk haldajana: ka lambipirnide vahetus käib käsuliini pidi. See sobib mingile seltskonnale, kuid ärksamad ja keskkonna ning kodumajaga suhestuda tahtvad kodanikud pagevad ülereguleeritud elu eest pigem põllule või püüavad kolida Karlovasse ja Supilinna.
ENSV perioodil oli uue elamispinna saamise eeldus korterijärjekorras olemine, mis moodustati asutuste juurde. Järjekorda võeti, kui perekonnas oli elamispinda ühe inimese kohta alla kolme ruutmeetri. Uute hoonete ehitamisel moodustati järjekorras olijatest kooperatiiv, kellega uus maja asustati ehk elanikkond kujunes sisu mõttes üsna juhuslikult (kuigi sama asutuse baasil). Kooperatiivmaju ehitas Elamuehituskombinaat.
Autoklaavse Silikaatbetooni Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Riiklikus Instituudis otsustati katsetada uut mudelit, kooperatiiv moodustati inimestest nende potentsiaalse panuse alusel. Ehk siis olid kõik korterivajajad sealsest instituudist, kuid kooperatiivi võeti mitte järjekorra, vaid majaehituseks vajalike pädevuste alusel: arhitekt, keevitaja, insener, elektrik, automaatik. Teine osa seltskonnast valiti nende hulgast, kes instituudi juurde kuuluvas katsetehases suutsid uudsete majaplokkide tegemiseks konveieri tööle panna ja ka plokid ise valmis teha.
Kooperatiivi asutamiseks maksid kõik osanikud panka 1300 rubla (majas on 18 korterit), hiljem maksti juurde. Ehituse finantseerimist kontrollis pank, kooperatiivil oli raamatupidaja ja revisjonikomisjon. Kooperatiivile avati oma arve ning osteti materjale. Kuna tegu oli eksperimendiga, saadi oma tehasest materjale odavamalt (neid, mida ise ei tehtud). Kerese 33 oli esimene sellise õiguse saanud kooperatiivmaja ENSV-s.
Majaehitusega seotud asju otsustati demokraatlikult, koosolekutel. Ehitamas käidi pärast tööpäeva lõppu, nädalavahetustel, riigipühadel, puhkustel. Tegijad arvestasid töötunde pere peale: neid tuli kolme aasta jooksul kõigil 2500–3000. Kel endal ei olnud võimalik pidevalt panustada, võis maksta kooperatiivi kassasse 20 rubla tunnist, see oli võimalus saada pangast sõltumatut sularaha, et haruldasemaid materjale soetada või haltuuramehi tellida. Asutati ka remondifond.
Kui majakarp valmis sai, loositi korterid välja. Loosi said esimesena võtta need, kes panustasid enam töötunde. Korterite plaanilahendus oli ühesugune, selle projekti järgi on ehitatud veel kaks maja.
Ühiselt ehitati majakarp, koridorid, ühisruumid, korterites sees toimetas igaüks ise. Täitevkomitee komisjon lubas sisse kolida siis, kui olid valmis köök, WC, vannituba ja kolmest toast üks.
Majja oli projekteeritud ka saun, mis jäi välja ehitamata. Ühisruumidest tehti valmis pesuköök, puidu- kui metallitöökoda (siiani on saed ja höövlid töökorras), 70 ruutmeetri suurune peoruum (eritellimusmööbli ja köögiga), pimik fotoilmutuseks, kõigile keldriboksid ja ruum jalgrataste ning kelkude hoidmiseks.
Algselt pidi majal olema ka oma katlaruum, kuid saadi siiski Männiku soojusvõrguga liituda. Soojatrassi kaevasid majaelanikud ise ja paigaldasid ka torud; kaeved jooksid kõige otsemat teed pidi läbi eramukruntide.
Majalised klappisid omavahel suurepäraselt, moodustus eluaegne sõpruskond. Koos peeti sünnipäevi, vana-aasta õhtuid, maja valmimise aastapäeva. Majaümbrust heakorrastati kommunistlike laupäevakute ajal kevadel ja suvel. Algusest peale olnud asukaid (või nende järeltulijaid) elab 18-st perekonnast majas endiselt 12. Maja trepikojas ja õues on filmitud Entel-Tenteli laulu „Hei, hei“ video.
Kastani 127a, Tartu
Ehitusluba väljastatud oktoobris 2018
Arhitekt Joel Kopli (KUU arhitektid)
Majas on kaheksa korterit, praeguseks püsima jäänud tulevane elanikkond on komplekteerunud varasemate tutvuste ja sõpruste kaudu. Ametitest on esindatud näiteks maastikuarhitektid, arhitekt, muinsuskaitsja, graafiline disainer. Elanikud on projekti faasis kõiges kaasa rääkinud, nii oma korteri kui ühisruumide asjus. Väliruumi puudutav on tehtud majaliste poolt (vertikaalplaneerimine, parkla, terrasside vahesein-kasvuhooned), ka vaheetapi projektijuht oli üks tulevane elanik. Nüüdseks on võetud ehituse projektijuht.
Krundi praegune omanik on arendaja, tema finantseerib ehitamist ning korterid ostetakse välja hiljem temalt. Pangad taolisi arendusi (veel) ei finantseeri.
Ehitaja viimistleb korterid eri järkudesse vastavalt elanike isetegemissoovidele. Aed, kanamaja ja veinikelder kavatsetakse ehitada oma jõududega.
See on puitmaja, tehases eelnevalt valmis toodetud elementidest. Liitutakse ilmselt linna keskküttevõrguga, kuid majja ehitatakse ka kaks korstnat, mis annab soovijatele ahju- või kaminavõimaluse. Maja keskosas on soojasõlme mahutav väike kelder, kuhu mahuvad ka külmkirstud. Abihoonet (saunaperspektiiviga) esimeses etapis välja ei ehitata. Ehitama asutakse sel aastal.
Kogukondlikult loodud kortermajade ehitamiseks pangad praegu laenu anda ei julge. Jah, kui oleksid vettpidavad tagatised, kuid mitmekesiste seltskondade puhul, nagu sõpruskonnad enamasti on, ei ole tegemist homogeense kambaga. Liiatigi on Tartu puhul ülikoolide lõpetajad jm noored spetsialistid sageli mujalt tulnud. EKA arhitektuuriteaduskonna professor Toomas Tammis arvas teema olulisusest vesteldes, et kui leitaks moodus, kuidas taolisi huvitatud majaehitajaid mõistlikult toetada, muudaks see linnaruumi üldpilti sama suurelt kui alkoholiturg muutus käsitööõlle tootmisega. Inimeste linnas hoidmine ja võimalus luua iseendale sobilik kodu oleks nüüdisaegses linnaehituses väga suur samm õiges suunas – kõik muu on juba järele proovitud.
Jarno Laur, endine Tartu abilinnapea ja praegune Tartu vallavanem, leidis, et Tartus on olemas asutus, mis teistes linnades enamasti puudub ning mille tegevuse läbimõtlemisega saaks selliseid protsesse algatada küll: Tartu Eluasemefond. Praegu tegeleb fond muuhulgas väikeste eluasemelaenude, korteriühistute laenude ja vee- ning kanalisatsiooniga liitumisel abistamisega. Kogukonnamajade laenude käendamine pankade ees oleks fondi uus funktsioon, mis võiks anda Tartule tohutu arengueelise. Selle protsessi tuules käivituksid ilmselt ka kinnisvaraarendajad, kellel olekski aeg jäigast ülevalt alla kinnisvara vorpimisest loobuda ning asuda tulevaste elanikega koostööle kohe, mitte siis, kui kõik on juba valmis ning inimese enda panuseks jääb vaid seinavärvi valimine. Ise kavandatud kodu ja eelnevalt sõlmitud naabrussuhted tagavad kortermajade parema toimimise ning kasvatavad kokku nii omavahel kui linnaga.
KARIN BACHMANN on maastikuarhitekt ja Maja 2019.a. talvenumbri üks külalistoimetajaid.
PÄISES: P. Kerese 33, Tallinn. Ehitusaeg 1965-1968. Arhitekt Lia Plaks (majaelanik). Intervjuud, november 2018: Thea ja Rainu Trautmann, Elge Lomp, elanikud algusest peale. Olid maja juures ametis ehitamisega, Thea projekteeris ka torustikke. Foto: erakogu
AVALDATUD: Maja 95 (talv 2019), peateema Triiv
