Risoopia on keskkond, mis võimaldab tajude stimuleerimise läbi piiride kaotamist enese ja muu vahel, enesevaatlust ja erinevate koosolemise viiside katsetamist.
Liitvad objektid
Aristotelese järgi on kompimine ainus meel, milleta loomad ei saaks elada. Aistmisvõimeliste olendite elu aluseks on võime tunda puudutust ning sellele reageerida, millest võib jõuda
järelduseni, et see võib olla ka üheks inimeste fundamentaalseimaks tajuks1. Meie esimene kontakt välismaailmaga käib läbi ema puudutuse – enne kui suudetakse näha, tunda lõhnu, kuulda või maitsta, määrab esimese taktiilsuse kvaliteet kogu inimese elu suuna2. Imikueas õpime oma piire kompama, alustades lähimaist – kätest ja suust. Kompimise teel saame teada, et oleme siin, oleme olemas. Esimese eluaasta lõpuks haagib laps end mõne eseme külge, mis talle oluliseks on saanud, nendeks võivad olla pehmed mänguasjad, tekid, padjad vms. Psühhoanalüütik Donald W. Winnicotti (1896–1971) järgi ühendab laps nende üleminekuobjektide kaudu subjektiivse reaalsuse jagatud reaalsusega, seega sisaldab üleminekuobjekt elementi endast ja elementi keskkonnast. Lapse sirgudes ja ego võimete ulatuse laienedes kasvatakse objektist lahku ning selle tähendus hajub. Samas rõhutab Winnicott, et eset ei unustata, represseerita ega leinata: see on jaotatud kogu täiskasvanuelu kultuurilisele väljale3.
Täiskasvanute puhul on üleminekuobjektid asendunud lohutusobjektidega, mis täidavad sarnast eesmärki – aitavad vähendada ärevust ja pinget ning pakuvad tuge. Täiskasvanueas on nendeks objektideks tihtipeale raskustekid või ka needsamad pehmed mänguasjad, mille külge lapseeas haakuti. Sageli aga selliseid objekte enam täiskasvanueas ei omata, kuna nende vajalikkust ei teadvustata.
Sellest lähtuvalt jõudsin küsimuseni, kas objektide abil oleks võimalik luua keskkonda, mis käituks kui liides sise- ja välismaailma vahel ning lisaks harjumuspärasele pakuks võimalusi muul viisil ruumi tunnetamiseks. Kas oskaksime ruumi ja sellest lähtuvat kogemust mitmekülgsemalt teadvustada? Jõudsin arusaamani, et selline keskkond peaks olema sarnaselt üleminekuobjektidega pehme, lohutav ja hõlmav ning ka võimeline füüsiliselt inimesi ühendama. Jõudsin Risoopia kontseptini.
Risoopia
Risoopia ehk risoomne utoopia on tuletatud sõnadest risoom, mis on mittehierarhiline informatsioonivõrgustik ning omab visuaalselt ning mentaalselt seoseid ka seenevõrgustikuga, ning utoopia, Thomas More’i 16. sajandil loodud mõiste, tähistamaks hüpoteetilist ideed ideaalühiskonnast. Koos moodustavad nad uut moodi risoomse tajuruumi.
Risoopia koosneb taktiilsetest inimmõõtmelistest skulpturaalsetest elementidest, mis aktiveerivad kõiki tajuorganeid samaaegselt. Need on kolmemõõtmelised pehmed objektid, mis on liidetud kokku äärmiselt mitmekülgsetest materjalidest ja õmmeldud viisil, mis võimaldab kõike omavahel läbi põimida, luues ühtse massi objektidest ja inimestest. Esemed on täidetud enamasti pehmete mahuliste materjalidega, nagu vatt, kile, hein, poroloon, vedrud, muld jne. Esemete välimusest ei saa oletada, milline tunne võiks olla neid katsuda. Säärane materjalide ja vormide külluslikkus eeldab keskkonnaga aktiivset suhestumist kompimise kaudu, pelgalt peale vaadates jääb Risoopia potentsiaal avaldumata.
Sisemine/välimine
Risoopia on mänguväljak täiskasvanutele. Kui arenevatele lastele ja noortele on taktiilne kommunikatsioon loomulik, siis täiskasvanud on selles osas vaeslapse rollis – nutiseadmed on taktiilse stimulatsiooni osa üle võtnud, andes ihulises mõttes siiski vähe tagasi.
Mõttekujutluslikud praktikad on määratud justkui „vaba aja tegevuste“ alla, mis kasu(m)likele toimingutele alla vannuvad. Täiskasvanutele oleks nagu sisse kodeeritud, et objektid, millega suhestuda, peaksid olema „tõsised“, vastasel juhul kuuluvad need laste pärusmaale. Sellelt pinnalt tekkiski vajadus katsetada, kas on võimalik seda uskumust muuta.
Kompimismeel toimib sisemise ja välise piirimail – läbi taktiilsuse on võimalik esile tuua tülgastus- või mõnuaistinguid, mis on väga tugevalt seotud mäluga. Katsumisel on võimas emotsionaalne laeng, selle kaudu elatakse välja nii fetišeid kui ka fantaasiaid. Keha somatosensoorne4 süsteem seob nahataju aju, keha ning välismaailmaga, võimaldades infol liikuda samaaegselt nii sisemises kui ka välimises ruumis, sidudes kehateadlikkust ja eneserefleksiooni. Taktiilse objekti tajumine on sukeldumine tundmatusse, püüe tuua pinnale assotsatsioone ning mälupilte, mis kompimismeelega seostuvad.
Risoopia puhul on eriilmeliste objektide eesmärk just neid aistinguid või mälupilte esile kutsuda. Assotsatsioonid ja tundmused varieeruvad – mõne jaoks tekitavad kilejad, läikivad ning nakkuvad pinnad tülgastust, teisele on just need aspektid ligitõmbavad. Mõned kaldusid Risoopias viibides nende objektide kaudu tagasi lapsepõlveaega, manades silme ette heinamaad, millel galopeerivad hobused (assotsiatsioon tulenes heina lõhnast), mõni tundis end kui emaüsas. Külluslik meeliköitvate ja vastukarva käivate materjalide kasutamine annab võimaluse varieeruvate tundmuste avaldumiseks.
Mis oleks, kui…?
Lisaks eneserefleksioonile on Risoopia eesmärgiks katsetada erinevaid koosolemise viise. Keskseks ideeks on ruumipraktika kaudu minapiiride hägustamine, objekt-subjekt vastuseisu ületamine, teisesuse hülgamine. See tähendab konstrueeritud mina ja enesest väljapoole jääva mittemina erisustest lahti ütlemist. See on orgaaniline keskkond, mis suudab algatada sotsiaalset interaktsiooni ning annab võimaluse pöörata tähelepanu sise- ja välisruumi puutepunktidele.
Risoopia on pidevalt muutuv teos, mis toimib kujundiküllase ja lopsaka meediumina, andes võimaluse kujutleda teistsuguseid olemise viise. Säärane mõtteharjutus loob võimalikke „mis siis, kui…?“-sid, et luua huvi selle vastu, mis on tulemas või võinuks juhtuda, kui me oleks valinud mõne teise tee. Mis oleks, kui näiteks pankade koosolekuruumid oleksid jäikade nelinurksete mööbliesemete asemel täidetud pehmete orgaaniliste vormidega? Kuidas käiks suhtlus ilma kindla hierarhilise plaanita ruumis, kus osalejad on võrdselt keskkonnaga põimunud? Mis ideed seal sünniks, milliseks võiks maailm muutuda? Võimalike tulevike kujutlemine on positiivsete arengute elluviimiseks võtmetähtsusega tegevus. Risoopia annab vabaduse improviseerida, sest keskkonnas, kus aktiveeritakse erinevaid tajuorganeid, on ka mõttelend avatum.
Risoopia põhiideeks on, et suuremal või vähemal määral otsime kõik viise, kuidas end millessegi meist suuremasse kaotada. Pidevalt enda mõttekonstruktsioonides viibimine tekitab ärevust ja kurnab, seega viivuks enesest lahti ütlemine laseb vabaneda, kaotada aja- ning ruumitaju ning langeda ümbritsevaga kokku. Väga tabavalt on seda teemat käsitlenud filosoof Eik Hermann, kes võttis ruumitunnetuse kontekstis kasutule mõisted „okeaanilisus“ ja „peopealsus“. Lühidalt on peopealsus ümbruse tajumine viisil, mil oleme kõrvalseisjad ning analüüsijad ning näeme objekte selgelt meist eristuvana, oleme võimelised liigitama, ümbritseme seda mentaalselt, hõlmame. Okeaanilisus aga tähendab ümbritsetud olemist, piiride kaotamist ning enese ruumi valda andmist5.
Eik Hermann kirjutab: „Nii võib öelda, et ruumi ei saa (selle sõna ranges tähenduses) tajuda. Ruumi kogemiseks peab tajumissuhte (subjekt vastamisi objektiga) emb-kumb ots järele andma – kui me ruumi hõlmame (ühtseks objektiks muudame), siis see muutub küll tajutavaks, kuid lakkab olemast ruum; kui me ruumi ruumina kogeme, siis me lakkame olemast minad (ühtsed subjektid).”6
Risoopia annab sellel äreval ja pingelisel ajastul võimaluse end vähemalt lühiajaliselt kaotada, olla okeaaniliselt hõlmatud ja hoitud. See tõukub tõdemusest, et kui kaovad kindlad piirid enda ja muu vahel, saavad ambivalentsete esemete lõpmatud kombinatsioonid akendeks sisekaemusse. Sealsed esemed võivad olla lohutusobjektide aseaineks ning ühenduslüliks sise- ja välismaailma vahel. Samuti võib enesest lahtiütlemine olla kokkupuutepunktiks teistega.
KADRI LIIS RÄÄK on vabakutseline kunstnik ja disainer, kelle kireks on käegakatsutavate kogemuste loomine ning nendega seotud nähtuste uurimine.
Fotod: Harry Tiits.
Avaldatud: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri.
1 Alex Purves, What and where is touch? – Touch and the ancient senses. New York: Routledge, 2018, lk 1.
2 Jan Švankmajer, Touching and Imagining: An Introduction to Tactile Art. I. B. Tauris, 2014, lk xxi.
3 Donald Winnicott, The Family and Individual Development. London: Tavistock, 1965, lk 143.
4 Somatosensoorsed süsteemid on sensoorse närvisüsteemi osa. Somatosensoorne süsteem on neuronite ja närviteede keeruline süsteem, mis reageerib muutustele keha pinnal või sees. Nüüdisaegses teaduskirjanduses käsitletakse kompimist somatosensoorse meele modaalsusena.
5 Eik Hermann. Krista Möldri valmiv õhk. – Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve. Tallinn: KUMU kirjastus, 2016, lk 22.
6 Samas, lk 24.
