Suvi/sügis 2020: sisearhitektuuri-eri

RUUMIELAMUS
Etüüd 〉 Madis Kõiv, Paco Ulman
Keskkonnapsühholoogia sisearhitektuuris 〉 Silver Sternfeldt, Aksel Part
Moodsa aja ajaloovabrik: uuenev Narva kindlus 〉 Triin Ojari
Kuidas esitleda Paksu Margareetat 〉Raul Kalvo, Helen Oja, Artur Staškevitš
Saal, mis suunab vaikusesse 〉 Marianne Jõgi
Repliik 〉 Linda Madalik
Aistinguid loova ruumi kütkes 〉 Kadri Liis Rääk
Vannistika 〉 Kaisa Ling
Vastastikused tunded 〉 Johanna Jõekalda
Fotoessee: Aulo Padar 80 〉 Päär-Joonap Keedus, Sille Pihlak

SISEARHITEKTUURSED DIALOOGID
Arhitekt-sisearhitekt tandemid 〉Karen Jagodin
Globaalne sisearhitektuur kohalikust vaatepunktist 〉 Kaja Pae, Urmo Vaikla
Liit ruumikultuuri eest 〉 Eero Jürgenson, Kristiina Raid
Riik kui tellija 〉 Pille Lausmäe-Lõoke, Kalle Komissarov, Kristiina Vasar

HARIDUS
Nägemus + haridus 〉 Kaja Pae, Hannes Praks, Tüüne-Kristin Vaikla, Ville Lausmäe
Retk tundmatusse 〉 Eeros Lees, Päär-Joonap Keedus
Mobiilsed meistrid 〉 Gregor Taul
Nägemus + haridus 〉Kaja Pae, Suzie Attiwill, Graeme Brooker, Pavle Stemenović

 

JUHTKIRI

Kooselu siseruumiga

Sisearhitektuuri maailmas on põnev aeg, eriala otsib enda rolli – mitte üksnes, kuidas olla parimal viisil inimese teenistuses, vaid kuidas mõtestada inimese ja keskkonna suhet kahepoolsena. Hiljuti alanud pandeemia pani paljud inimesed olukorda, kus neil tuli kogeda kodust ruumi pikemalt ja intensiivsemalt. Kas sisearhitektuur on see, mis on arhitektuuri sees? Või tegeleb see, mida oleme Eestis harjunud nimetama sisearhitektuuriks, hoopis inimesele kõige lähema, tajutava, inimese mastaabis ruumiga? Ammu ei piirdu sisearhitektid üksnes siseruumiga, vaid kohendavad inimese ja ruumi suhet ka näiteks linnakeskkonnas. See muutus peegeldub ka õppekavade ja eriala nimetuses, mis mõnes riigis on sisearhitektuuri asemel hoopis interior design ja annab erialale võimaluse olla otsingulisem ja mitte piirduda enesemääratlusega arhitektuuri kaudu. 

Keskaja uurija Aron Gurevitši ja arhitektuuriajaloolase Robin Evansi kirjutistest, mis käsitlevad ruumitaju, ruumi kujutamist ja eelistatud põrandaplaani tüüpi näeme, kui tihedalt on inimese bioloogiline pool – keha ja kognitiivsed protsessid – seotud kultuuri ja maailmapildiga – viimastel on bioloogia üle vaieldamatu mõjuvõim. Ruumiloomes eeldame siiski, et keha ja psühholoogiaga seotud universaalsed vajadused on midagi püsivamat. Kuid ühiskondlikud ja tehnoloogiast kantud muutused inimese lähiruumis ja mastaabis on olnud vilkad (isegi sedavõrd, et kirjandusteaduses on täheldatud realismi ja teadusliku fantastika ühtelangemist) ning need avavad lähiruumi käsitlevale ruumikunstile nüüdisajal hämmastavalt põnevad võimalused.

Käesolevas numbris vaatleme nii ruumiloome vähem muutlikku poolt, mis seondub keha ja kognitiivsete protsessidega, kui ka ühiskondliku arengu ja tehnoloogiaga seonduvat kiiresti muutuvat poolust. Räägime sisearhitektuuri kontekstis tõenduspõhiselt psühholoogilistest vajadustest ja uurime Risoopia nime kandvat keskkonda, mis aktiveerib erinevaid tajuorganeid ja avardab mõttelendu. Narva kindluse näitel vaatleme, millist kogemust oodatakse nüüdisaegsest muuseumiruumist. Esitleme virtuaalreaalsuse seadmete ja fotogrammeetria abil Paksu Margareetat ja vaatleme, kuidas need vahendid aitasid luua torni sees peituva meremuuseumi sisearhitektuuri. Aju-arvuti liides teeb võimalikuks mõõta inimese meeleseisundite muutumist vastavalt keskkonnale. Uurime, kuidas see annab ruumielamuste kavandamisele teadusliku lisamõõtme, võimaldades rääkida suhtest ruumiga mõõdetavatel alustel, ja fantaseerime, milliseid uusi teelahkmeid see ruumiloomele avab.

Hiljaaegu valmis muusika- ja teatriakadeemia suur kontserdisaal, mille sünnilugu peegeldab tervikliku ruumikunsti hõlmavust, kus kohtuvad kehaline, kultuuriline ja tehniline, et luua keskkond, mis võimaldab areneda ja sündida oskustel ja kogemustel, mis mujal poleks võimalik. Akustik Linda Madalik on seda fenomeni kirjeldanud kui saali võimet vahendada muusikateost kõige sügavamal viisil.

Ruumikunst, nagu teisedki kunstid ei saa teisiti edeneda, kui ennast kogu aeg küsimuse alla seades, otsides ja oma ainest mõtestades – vaid sellisel juhul säilib kunsti potentsiaal. Nii et avardame vaadet ja heidame käesolevas numbris pilgu maailmale ka vanni perspektiivist. Miks see üldse oluline on? Igapäevane keskkond kujundab meie harjumused, mis omakorda kujundavaid meid. Kooselu asjadega on tõsine asi.

Number on pühendatud Eesti Sisearhitektide Liidu 30 aasta juubelile.

Peatoimetaja Kaja Pae, 

oktoober 2020