Ajamajad. Paekivi Eesti ehituses

Paekivi, aja ja maja seoste käsitlemiseks mõtteid kogudes meenus mulle Kuressaares Tallinna mnt 16 asuv paest otsafassaadidega Ajamaja nime kandev ärihoone. Intrigeeriv ja veidi mõistatuslik nimi võimaldab mitmesugust tõlgendust ja ahvatles mind sellesse teemasse sukelduma just oma aega iseloomustavatest paekivi majadest. Iga uus ehituslik etapp meie pikas paekasutusloos on avanud paekivi uusi külgi. Igal ajastul on oma vaim ja see lubab rääkida igale olulisemale paekasutusetapile vastavatest ajamajadest.

 Paekivi olemusest

Paekivi tähtsus Eestis on kahetine. Esiteks on ta osa meid ümbritsevast ürgloodusest, teiseks lihtsalt materjal, mida inimene on hakanud kasutama enda hüveks sadu aastaid tagasi. Need kaks rolli on omavahel väga tihedalt seotud. Ürgmerede poolt kivisse talletatu kirjutab ette kivi omadused ja kasutamise võimalused, mis pole praeguseks veel lõplikult ammendunud.

Paekivil on oma ajaarvamine. Meil poleks kõnekat paekivi, kui umbes 475–415 miljonit aastat tagasi ei oleks praeguse Eesti kohal lainetanud meri, milles settisid eriilmelised paeliigid. 60 miljonit aastat oli piisavalt pikk aeg selleks, et meri jõuaks kliima muutudes olla kord külm, kord soe, kord madal, kord sügav. Kõik see teave on meieni kandunud tänu paekivile. Paekivil tuli „kasutult“ maapõues lebada sadu miljoneid aastaid. Inimene sidus ennast selle kiviga tihedalt alles 600–700 aastat tagasi, kui tekkis vajadus rajada varju ja kindlust pakkuvaid ehitisi.

Paekivi ehk paas on lubjakivi, dolomiidi ja mergli üldnimetus. Eestis esineva paekivi 60 miljoni tekkimisaasta jooksul vaheldunud kliimatsüklid on põhjuseks, miks paekivi koosneb erinevate omadustega kihtidest. Kivimikihtide paksus piirab ehituskiviks murtavate paekivitükkide suurust, mis võib olenevalt kivist olla 50 cm kuni 1 m, kuid valdavalt jääb see 20–50 cm juurde. Lubjakivi on paekivi kõige levinum liik. Keemiliselt puhas lubjakivi sisaldab 56% kaltsiumoksiidi (CaO) ja 44% süsihappegaasi (CO₂). Dolomiit sisaldab peale kaltsiumoksiidi ka magneesiumoksiidi (MgO). Keemiline koostis koos struktuuri ja tekstuuriga mõjutavad paekivi dekoratiivsust ja kõiki teisi omadusi. Eriti suurt värvi- ja mustriilu pakuvad fossiiliderikkad paekivid.

Mõeldes paekivile kui ehitusmaterjalile, tasub juhinduda ehitusinsener Hubert Matve sõnadest: „Paeehitise kvaliteet sõltub kivis peituvatest võimalustest ja käsitleja meisterlikkusest.“ Need peidus olevad ehituslikud võimalused tulenevadki kivimi koostisest, dekoratiivsusest, poorsusest, veeimavusest, survetaluvusest ja külmakindlusest – need on igal paeliigil erinevad. Näiteks lubjakivi kujunemisel dolomiidiks muutub kivi keemiline koostis, mispärast kaovad ära selle kihilisus ja fossiilid, st ehituse seisukohalt muutub materjal tugevamaks ja ühtlasemaks.

Keskaegsed ajamajad

Paekivi on meil maapõues endiselt olemas. Et uurida võimalusi, mida paekivi pakub tänapäeval, on aga kasulik astuda samm tagasi ja tutvuda kõigi olulisemate paeerimite omaduste ja varasemate kasutusnäidetega. Selleks loome neist aegread, tänu millele on võimalik juba tuntuks saanud ehituspaeliikides avastada uusi võimalusi.

Keskaegne paekasutus oli eriline ja kordumatu. Eesti eri paigus kerkisid esile kohalikud, edaspidi üle-eestilist tähtsust omavad paeliigid, millest loodi oma aja pitserit kandvaid tähenduslikke ehitisi. Niisiis võibki rääkida keskajamajadest, kus on suur tähtsus kasutusele võetud paeerimil. Neile paeliikidele, mis on eriilmelised ja erinevate ehituslike omadustega, toetuvad ka kõik hilisemad paekasutusetapid. Kümmekond paeerimit on läbi sajandite pikkuse väärika kasutusloo tõestanud oma sobivust kvaliteetseteks ehitustöödeks. Vahelduva eduga on neist kasutusele jäänud 7–8 erimit.

Rohekashall, massiivne ja hästi töödeldav Kaarma dolomiit oli keskajal Saaremaa esinduskiviks. 2000. aastate alguses Saaremaal kerkinud Ajamaja viimistluseski on osaline just Kaarma dolomiit, järg sajanditetagusele valikule ajast, mil Kaarma dolomiidist sai Saaremaa parim looduslik ehituskivi. Seda murtakse Kesk-Saaremaal suures Kaarma murrus ja Kopli talu murrus.^1,2 Sellest kivimist loodud keskajamajaks võiks pidada Kuressaare piiskopilinnust, kus pea kõik on ehitatud Kaarma dolomiidist. 23. aprillil 1992 kuulutati paekivi Eesti rahvuskiviks just Kuressaare lossis.

Teise paekivist ehitatud keskajamaja, Haapsalu linnuse ehituse käigus kerkis esile Ungru lubjakivi. Tegemist on peeneteralise lubjakiviga, mille värvus ulatub hallisti kollakashallini ja kihtide paksus mõnest sentimeetrist kuni 60–70 cm-ni. See on Eesti kõige dekoratiivsem viimistluskivi, mida murtakse Läänemaal Pusku ja Sepaküla paemurrus.

Munkade aja vaimu Padise kloostris Lääne-Harjumal edastab Vasalemma „marmor“, mis on nii seinakivide kui ka raidtööde materjaliks. Valdavalt valkjashalli tooni, hea töödeldavuse ning marmorilaadse struktuuri ja tekstuuriga lubjakivi koosneb okasnahksete varrelülidest ja tsemendist. Vasalemma kivi on tekkinud ordoviitsiumiajastul (450 mln aastat tagasi) subtroopilise kliimaga biohermi vööndis. Kuigi Vasalemma kivi varud on piiratud, selle leviala on väike, siis kasutati Nõukogude ajal seda dekoratiivset paekivi massiliselt killustiku tootmiseks. Selle kivi tugevus oleneb terade tsementeerituse astmest ja võib juhtuda, et kohati tugeva ja massiivsena tunduv kivi hakkab ilmastiku käes lagunema, mistõttu ilma kivi põhjalikult uurimata tasuks teda kasutada ainult sisetingimustes.^2,3

Kõige kestvamalt ajamuutustega kaasas käinud ja neile reageerinud paest ehitusmaterjal Eestis on Lasnamäe ehituslubjakivi: plaatjas, selgelt kihiline (kihipaksus kuni 30 cm) ja hästi murtav. Sellele kivile, mis oli põhiliseks materjaliks Tallinnas nii keskajal kui ka edaspidigi, loovad elava tekstuuri tänu settelünkadele tekkinud katkestuspinnad ja merepõhjas elanud organismide elujälgedest kujunenud pruunikad püstakud.^2,4 Erilise efekti annavad sellele paeliigile sagedased kivistunud nautiloidide kojad. Lasnamäe ehituslubjakivi avaneb Pakri saartest Harjumaal läbi Tallinna Narvani, seda kivi on väga palju. Lasnamäe ehituslubjakivi koosneb 56-st väga erinevate omadustega murdmiskihist, mida tuleb ehituskiviks kasutamisel kihikaupa kaevandada. Osa kihte on väga hea ilmastikukindlusega, osa ei pea vastu paari talvegi.

Kui plaatjate (trepid, etikud, portaalid, hauapladid jne) raidtööde tarvis oli Lasnamäe lubjakivi igati sobilik, siis plastilisemate raidtööde tarvis hakati Tallinnas juba 14. sajandil kasutama selleks palju sobivamat Märjamaa kivi, mida tänapäeval kutsutakse Orgita dolomiidiks ja millel on eriline staatus teiste paeliikide hulgas. Tegemist on Eesti kõige parema, massiivse ja hästi tahutava raidmaterjaliga. See rohekas-, sinakas- või kollakashall dolomiit, mille kihipaksus ulatub kuni 70 cm-ni, on tekkinud siluri ajastul (408–439 mln aastat tagasi) troopilise madalmere laguunivööndis vaikses vees settinud savikast dolomiidimudast. Tallinna keskaegses vanalinnas on nii majades kui ka muuseumites säilinud väga palju Orgita kivist raiddetaile: kirikuakende ehisraame, siseportaalide silluskive, akende kesksambaid, vappe jne.

Paide ordulinnuses sai tuntuks valkjashall Paide peenpoorne dolomiit, mille murdmist ordulinnuse ehitamiseks alustati praegu linna piiridesse jäävas Kurekülas.^2,3 Linnuse varemetes on sellest järgi vaid mõni nurgakett, kuid kivi oli niivõrd hea, et paevaeses Viljandis vormiti sellest keskaja kõige rikkalikumate raidtöödega ehitis – Viljandi ordulinnus. Kaks väga olulist esinduslikku paeerimit on pärit Lääne-Virumaalt: Borealis-lubjakivi ja Röa dolomiit. Borealis-lubjakivi ehk rõngaspaas koosneb 50% ulatuses käsijalgse Borealis borealis’e karpidest, selle paeerimi keskajamaja on Vao linnus. Röa kihistiku hallikaskollane dolomiit on nime saanud Raplamaal asuva Röa paemurru järgi. Seda tüüpi paekivi avaneb kitsa vööndina üle Eesti Läänemaalt Virumaani. Ja veel: Sillamäelt Narvani levib ühtne kirjuilmeline lubjakivide ja dolomiitide kompleks – Narva paekivi, mille värvus varieerub hallides, rohelistes, punastes, lillades ja pruunides toonides.^2,5 Seda kivi esindab keskajamaja Narva Hermanni linnus.

Keskajajärgsed ajamajad

Hiljem uusi ehituspaeliike enam sama hästi kui ei lisandunud, kuigi uuenesid ja teisenesid juba tuntud liikide kasutamise viisid. Võis täheldada üksikuid suuremaid erinevate paeliikide mõjusaid esiletõuse, mis sõltusid ajastu vaimust, ehitiste tüübist ja paeliigi sobivusest. Ka kivi hankimine kaugematest murdudest ei olnud enam takistuseks.

Üks märkimisväärsemaid ajamajasid esile tõstvaid etappe on kindlasti 19. ja 20. sajandi vahetuse, peamiselt Tallinnat ja selle lähiümbrust haarav tööstusarhitektuur, kus peategelane on Lasnamäe ehituslubjakivi. Selle kivi olemus, sh head plaatjad paraja paksusega nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas töödeldavad kihid, lubab luua fantaasiarikast kiviladu ja dekoratiivseid detaile. Õige murdmiskihi valiku korral peab Lasnamäe kivi väga hästi vastu tööstuslikele koormustele.

Ka vastloodud Eesti Vabariigi arhitektid kasutasid meelsasti paekivi. Herbert Johansoni rikkalikus arhitektuuris oli esikohal Lasnamäe lubjakivi, milles peituvaid võimalusi tundis ta väga hästi. Nii Herbert Johanson, Alar Kotli kui ka Edgar Johan Kuusik armastasid erinevaid Eesti tuntud paeliike koos kasutada: tunti ja osati kokku sobitatada Lasnamäe lubjakivi, Kaarma dolomiiti, Vasalemma „marmorit“. Tollal toetas riik Vasalemma „marmori“ kaevandamist ja seda kasutati presidendi kantselei, Riigikogu hoone ja Oru lossi ehituses. Eesti Vabariigi algusaja arhitektidele omane teadlikkus erinevate kivimikihtide võimalustest ning oskus neid kõnekalt kokku tuua paistab välja ka ühes tänapäevases ajamajas: Soome arhitekt Pekka Vapaavuori leidis võimaluse kasutada korraga Lasnamäe lubjakivi, Kaarma dolomiiti, Orgita dolomiiti, Lasnamäe lubjakivi ja Ungru lubjakivi Kumu muuseumihoone puhul.

Nõukogude Liidu ajast ei ole esile tuua ühtegi ajamaja tiitlit väärivat hoonet, sest ehkki Kaarma dolomiiti kasutati viimistlusplaadina laialdaselt, oli töö väga ebakvaliteetne: plaate töödeldi kehvasti ja ankurdati seina roostetavate materjalidega. Nõukogude Liidu ajal jäidki ainsad ehituskivi murrud Saaremaale, mujal mindi üle killustiku tootmisele. Selline hoolimatu suhtumine kivisse ja tema võimalustesse oli üks 1992. aastal asutatud Paeliidu loomise ajendeid.
Eesti Vabariigi teise tulemisega toimus Raine Karbi kolme ajamajaga – Linnahalli, Sakala keskuse ja rahvusraamatukoguga – paerenessanss. Et Lasnamäe lubjakivi polnud vajalikus koguses võtta, sest ehituskivi enam Tallinnas ei toodetud ja kõik läks killustikuks, siis rakendati nendes hoonetes erinevate töötlusviisidega Tagavere dolomiiti Saaremaalt. Siiamaani ei ole mõistetav, miks Sakala keskust ei suudetud kaitse alla võtta, et vältida selle barbaarset lammutamist ärilistel eesmärkidel. Kuidas lammutatud paematerjali kasutati, pole ka avalikult teada. Vähemasti oleks saanud sellest killustikku valmistada.

Eelmainitutega võrreldes küll miniatuursemad, aga sisult igati tänapäevase ajamaja mõõtmetes hooneid on Eestis kindlasti veelgi. Saaremaa ettevõtja Alvar Saguri loodud Kaali külastuskeskuses ja Angla pärandkultuuri keskuses on võimaluse oma tähelennuks on saanud seni vähem tuntud paekiviliik – massiivne ja väga perspektiivikas Selgase dolomiit. Uuesti on kasutusel suure tekstuuriefektiga Ungru lubjakivi, kus peent, sageli kaldkihistunud tekstuuri võimendab veel kihikeste erinev värvus: hall, kollakas, must. Gildemann OÜ kaevandab Orgita dolomiiti, vormides sellest tooteid tänapäevastel meetoditel, st trei- ja muudel tööpinkidel.

Samast kivist toodetakse ka ilusates pastelsetes toonides viimistlusplaate ja ehituskive. Jätkunud on ka Kaarma dolomiidist ja Lasnamäe lubjakivist viimistlusplaatide ja freesdetailide kasutamine.

Dekoratiivse rõngaspae on nüüdseks taas üles leidnud ettevõtlik OÜ Põhjakivi, mis valmistab erinevaid paedetaile ning lihvitud viimistlusplaate. Juba unustusse vajunud Röa kihistiku dolomiidi Injus on uuesti kasutusse võtnud HM STONE CO OÜ Hillar Müüri eestvedamisel.

Kuidas edasi?

Meie päevade ajamaja võiks kanda juba tuntuks saanud, parimate füüsikalis-mehhaaniliste omadustega ehituspaeliike. Millisel moel seda teha, peaks olema ehitusinseneride ja arhitektide otsustada – senine paeksutuslugu annab selleks suuniseid. Veel on kümneid puhtdekoratiivseid paeliike, mille murdmiseks sobivaid kohti tuleb otsida ja leida. Jätkuda võiks ka efektne erinevate paeliikide kooskasutamine ning paekivi kasutamine koos tellise, puidu ja maakiviga.

Ei maksa muretseda selle pärast, et paekivi kaevandamine ehituse jaoks jätab loodusele liiga suure jalajälje, vaid hoopis selle pärast, et lähitulevikus plaanitakse kaevandada arutus mahus ehituskivi, ka väga kvaliteetset kivi, et valmistada Rail Balticu tarbeks killustikku. Karjääride läbilõikeid kaevandatakse killustikuks täismahus, kus vahelduvad heade ehituslike omadustega vahekihid halvematega. Eriti puudutab see Lasnamäe lubjakivi, kus keegi ei selekteeri välja selliseid häid ehituskivikihte nagu valge ja hall arssin või ristikord. Killustikku tootvaid karjääre ei saa samal ajal ega hiljem ehituskivimurdudena kasutusele võtta, sest lõhkamine tekitab paekivisse mikropragusid. Küll saab pärast killustiku tootmise lõpetamist karjäärist vähemalt 200 meetri kaugusele jäävatelt aladelt, kuhu mikropraod enam ei ulatu, kaevandada ka ehituskivi. Nii läks näiteks Rummu karjääriga, mille servale rajati pärast killustiku toorme lõpetamist paemurd.

Vanad paemurrud on osa pärandkultuurist, head paigad, mille saaksid edaspidi maastikuarhitektid ajaveetmiskohtadeks ümber kujundada.

Vanad paemurrud on osa pärandkultuurist, head paigad, mille saaksid edaspidi maastikuarhitektid ajaveetmiskohtadeks ümber kujundada, nagu tehti Lasnamäe lõunakarjääriga. Peale selle on nad veel väga olulised kohad geoloogiliste uuringute jaoks. Eestis on palju paemurde ja -karjääre (Vasalemma, Harku, Lasnamäe, Kalana, Reinu, Kaarma, Ungru jne), kuhu korraldatakse rahvusvahelisi geoloogilisi ekskursioone, et uurida kivimeid, fossiile ja stratigraafiat. Paekivist kirjutades ei saa mööda minna tema kui rahvuskivi olemusest. Paas on meie aluspõhi, eestlase olemise ja püsimise sümbol. „Kivide kirjad on lainete valida,“ poetiseerib meie paekivi Olivia Saar. Kui palju me ise nendest kirjadest peame, on meie valida.

HELLE PERENS on Eesti geoloog. Ta on koostanud neljaosalise monograafia „Paekivi Eesti ehitistes“ ning avaldanud arvukalt paeteemalisi artikleid.

PÄISES: Ungru lubjakivist Ungru loss. Foto: Helle Perens
AVALDATUD: MAJA 1-2024 (115), peateema KIVI

1 Helle Perens, Paekivi Eesti ehitistes I. Üldiseloomustus. Lääne-Eesti (Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus, 2003).
2 Helle Perens, Looduskivi Eesti ehitistes (Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus, 2012).
3 Helle Perens, Paekivi Eesti ehitistes II. Harju, Rapla ja Järva maakond (Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus, 2004).
4 Helle Perens, Paekivi Eesti ehitistes IV (Tallinn. Eesti Geoloogiakeskus, 2010).
5 Helle Perens, Paekivi Eesti ehitistes III. Lääne-Viru, Ida-Viru ja Jõgeva maakond (Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus, 2006).