Eesti Kunstiakadeemia varjualuse ja metsaonni loomise õppeülesanded süüvivad arhitektuuri võimalustesse ja uurivad, millist kogemust arhitektuur suudab pakkuda.
„Lõpetasime ühe elamu võistlusprojekti, detailplaneering määras ära maja kuju, katusekalded, harja kõrguse, räästakõrgused, materjalivaliku, sissepääsu krundile, autode parkimiskohad ja tellija andis ette täpse ruumiprogrammi. Oma arust sai tehtud täitsa hea maja. Siis saabus arhitektuuritudeng ja küsis: … ja mis selle maja kontseptsioon on …?’’(1)
VARJUALUSED KUI IDEEPÕHISE ARHITEKTUURI ÕPE
Eesti kohalik arhitektuurikatel on kaua prõksunud arhitektuuri kriitilist-poleemilist lähenemist väärtustavas rütmis.
Arhitektuurikriitiku Carl-Dag Lige mõtteid tsiteerides: sügavam otsingulisus, intellektuaalne ambitsioon, poleemiline alge, ühiskondliku tunnetuse või globaalsete probleemide sõnastamine arhitektuuris on väärtuskriteerium, mis eristab tublidest joonestajatest suure algustähega Arhitekte.
Kohaliku intellektuaalse arhitektuuri latiseadjateks on ehitatud ruumilised metafoorid nagu Tartu Ülikooli Narva Kolledž, Eesti Rahva Muuseum ja Põhuteater, mis ei ole lihtsalt head logistilised ja esteetiliselt toimivad hooned, vaid kultuurinähtused, mis sõnastavad laiemaid küsimusi: kuidas üles ehitada ajaloolist, kuid hävinud linna (Narva kolledž); kuidas ruumistada Eesti ajalugu selle mitmekihilisuses (ERM); kuidas aktiveerida jõude seisvat, kuid suure potentsiaaliga linnaruumi (Põhuteater).(2)
Sarnased väärtuskriteeriumid on olnud aluseks ka arhitektide õpetamisel Eesti Kunstiakadeemias ja seda eriti 1. kursuse Varjualuse stuudioprojekti juures. Varjualuse õpe on olnud noorte arhitektide kontseptsiooni- või ideeõpe, sest tegelikult on kogu Varjualuse õppeülesanne keerelnud ümber iseseisva intellektuaalse probleemipüstituse loomise.
Käesolev artikkel käsitleb Varjualuste õpet kuni 2017. aastani, mil stuudiot juhendas Andres Alver koos erinevate kaasjuhendajatega (Tiit Trummal, Jüri Soolep, Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Indrek Rünkla). Esialgne Varjualuse õppeülesanne loodi ligi 20 aastat tagasi, kui kunstiakadeemia dekaan Jüri Soolep kutsus projekti juhendama Andres Alveri, et hakata noortele arhitektidele saunsuvila projekti koostamise asemel õpetama vabamalt ruumi konstrueerimise võimalusi. Varasemast õppeülesandest eemaldati kogu ruumiprogramm ning kontekst, et võimalikult segamatult keskenduda arhitektuuriideede loomise algosakestele. Alates koostamise hetkest püsis Varjualuse õppeülesanne suhteliselt muutumatuna kuni uute juhendajate saabumiseni eelmisel õppeaastal.(3)
Varjualuse õppeülesanne koosnes semestri alguses toimuvast uurimise protsessist ning semestri teises pooles toimuvast projekteerimise protsessist. Uuriti kõikvõimalikke primitiivseid varjualuseid (kodutute elamise viise, traditsioonilist arhitektuuri, minimaalseid ruume), varjualuse sõna etümoloogiat (vari kui märk, mentaalne varjamine), maailma näiteid (lihtsate arhitektuursete vormide ideelisi ja geomeetrilisi lahendusi) ning ruumi loomise algpunkte (ruumipoeesia, koreograafia ruumis).
Uurimise staadium lõppes iseolemise ülesande püstitusega, kus iga tudeng pidi looma varjualuse probleemipüstituse lähtuvalt iseenda soovidest ja vajadustest. Tudengi püstitatud ülesande eesmärgiks oli leida idee selgroog, mille ümber semestri teisel poolel projekteerida kontseptsiooni järgivat kogemusruumi. Semestri lõpus anti projektile nimi (!) ja sümboolne kontekst, kuhu projekteeritud varjualune kõige paremini sobida võiks.(4)
FILOSOOFILISED JA POEETILISED RUUMIIDEED
Laiema tähelepanu osaliseks said Varjualused alates 2006. aastast, mil semestri jooksul juhendatavatest varjualustest parim (või ehitatavaim) semestrile järgneval suvel valmis ehitati. Ehituspraktika juhendaja on olnud Jaan Tiidemann, kelle juhendamisel on tänaseks varjualuseid valmis ehitatud juba kuraditosin.
Esimesed 9 varjualust (GIIK, TORN, LUIK, KOLM, SPIN, VARING, LAAS, TSIKURAAT, PAKK) on valmis ehitatud ühe talu endisel karjamaal Lahemaa rahvuspargis Pedaspeal.
Viimased neli (LUGEJA, SILUETT, SOPID, KULG) varjualust on püsti pandud Tallinnas Harju tänava haljasalal (tutvumiseks ka laiemale publikule) ning hiljem transporditud samuti Pedaspeale.(5)
Kõige esimeseks varjualuseks, mis ehitati, oli varjualune GIIK (autor Anu Laiapea, enne 2017 Anu Arm), juhendaja Andres Alver), mis kujutab endast kiikuva struktuurina rajatud arhitektuurset mehhanismi. GIIGU ruumipoeetline eesmärk oli vabanemine müra, kära ja kiire elutempo eest läbi ruumikogemuse (meditatiivse õõtsumise).
Filosoofiliselt kõige komplekssemaks varjualuseks võib pidada varjualust LUIK (autor Larissa Kondina-Sokolova, juhendaja Andres Alver), mille probleemipüstituseks oli eestikeelses ülikoolis õppiva vene rahvusest autori keelelis-kultuurilise seisundi sõnastamine arhitektuurikeelde.
LUIK on projekteeritud autori dualistlikult jaotatud maailma (kodune vene keel ja erialane eesti keel) piiri peal oleku tunde väljendamiseks. Varjualune koosneb kahest eri geomeetriaga küljest, mida seob kokku keskne ühendav ruum. Külgede eri geomeetriad ei vastagi üksteisele ning nende sidumine loob kahe vahepeale mõlemast külje loogikast erineva uue ruumilise oleku, mida võib vaadelda kui sõnastuspüüet tõlkimisega kaasnevatele muudatustele algtekstis.
EKA arhitektuuriosakonna varjualune SPIN (autor Kaspar Krass) tegeleb teekonna ja ihadega. SPINi näol on tegemist kõrgusesse küündiva tornilaadse varjualusega, mille südames paiknevasse muhedasse olemisruumi saamiseks tuleb ronida torni väliskülge mööda torni tippu ning alles sealt alla ronides on võimalik siseneda varem aknast nähtud iha objektiks olevasse varjualuse keskmesse.
SPINi vorm on loodud üksteise peale asetatud tahukatest, mille vorm on täpselt läbi tunnetatud, et varjualune toimiks inimõõdet arvestava ronimismaastikuna. SPIN teeb meelega varjualusesse sisenemise teekonna keeruliseks ja füüsiliseks ettevõtmiseks – selleks, et keha mõistaks pingutuse kaudu väärtuseni (isiklik olemisruum) jõudmise tähtsust.
TEKST, MITTE KONTEKST
Juhendaja Andres Alveri sõnul on varjualuste puhul olnud alati oluline idee ise – varjualuse mõte on olla ise tekst, mitte olla konteksti tulem.
Kuigi ehitatud varjualused on leidnud endale lõpuks koha Pedaspeal, on nad tegelikult universaalsed – enamik neist võiks asuda ükskõik kus, kui nende sisemine maailm on piisavalt tugevalt konstrueeritud.
Kontekstita varjualuse ideeline konstrueerimine arhitektuuris on sisuliselt meedium omaette – tegemist on mõtteharjutusega, mis vabastab arhitektuuri praktilistest piirangutest (kontekst, ruumiprogramm, ehituslikud normid jpm) ning võimaldab arhitektuuri algideestiku uuesti ümber mõtestada.
Sellesse omaette elu elavasse meediumisse kuuluvad paljude arhitektide visioonid arhitektuuri algosakestest alates Marc-Antoine Laugier’ Primitiivsest Hütist kuni tänapäevaste prototüüp-varjualusteni iga endast lugupidava arhitektuurikooli juures.
Kui tänapäeval püstitatakse arhitektuurikoolides ruumiprototüüpe tihti just klientide harimiseks ning õppejõudude pikka aega väldanud tehnoloogilise uurimustöö näitamiseks, siis Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas on olnud tudengil endal võimalik olla nii probleemipüstituse seadja, ruumi looja, hoone tellija kui ka ehitaja.(6) Arhitektuuriosakonna varjualused on hea näide tudengite usaldamisest ning neile võimaluse (ka eksimisvõimaluse) andmisest.
SISEARHITEKTIDE METSAONNID
Arhitektuuritudengite kõrval tegeletakse alates 2015. aasta kevadsemestrist primitiivsete varjualustega ka Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas b210 arhitektide juhendamisel (Aet Ader, Karin Tõugu, Kadri Klementi ja Mari Hunt), kellega koos juhendasid tudengeid esimesel aastal Tõnis Kalve ja Ahti Grünberg. Õppeaine kannab nime „Metsaonn“ ning on osa uuendatud õppemudelist sisearhitektuuri osakonnas, mis saabus koos uue osakonna juhataja Hannes Praksiga 2014. aastal.
Hannes Praks on sõnastanud oma õppeprogrammi üheks eesmärgiks vähendada kontekstiväliste taburettide rolli sisearhitektuuriõppes ning lülitada fookus senisest enam ruumi, materjalide, valguse ja mahuliste objektide disainile ning väärtustada sealjuures üha enam tugeva kontseptsiooni(!) ning narratiivi loomise oskusi.(7) Väliruumi kujundavad Metsaonnid paistavad sealjuures teadlikult olevat sisearhitektuuri ja arhitektuuri piiride lõhkumise vahend, mis tõestab, et ruumi luues ei ole vahet, kas tegutsetakse sise-, välisruumis või looduskeskkonnas.
Metsaonni õppeülesanne on üles ehitatud osaliselt sarnaselt Varjualuse õppeülesandele, kuid on ka mõneti erinev.
Õppe temaatika ei ole nii vaba kui arhitektuuriosakonnas, kuna projekte realiseeritakse koostöös Riigimetsa Majandamise Keskusega (RMK), kes tinglikult annab ette konteksti RMK hallatud loodusradadel.
Varasemalt arhitektuuriosakonna Varjualuse õppe läbinud b210 arhitektid(8) on Metsaonni õppemudeli jaganud sammuti kaheks – semestri alguses tegeletakse teema teoreetilise käsitlusega ning hiljem siirdutakse kontseptsioonipõhist ülesannet püstitama ja Metsaonni projekteerima.
Õppeaine käigus uuritakse minimaalseid ruumikooslusi (eraklik elamine, matkamiseks vajalik miinimumvarustus, loomade pesad), vaadeldakse loodusjõudude fenomene (näited veest, tuulest, päikest lähtuv ruumikogemus ja funktsionaalsus), tegeletakse enesejälgimisega (inimese toimetamiseks sobilik temperatuur, liikumisrutiinid, tegutsemise kõrvalproduktid nagu prügi jne) ning proovitakse püstitada meele-elamusi looduses (uued funktsioonid lähtuvalt tänapäeva inimese viibimisest looduskeskkonnas). Pärast uuritu kokkuvõtet püstitavad tudengid ise Metsaonni lähteülesande, mida hakatakse projekteerima ülejäänud semestri jooksul.(9)
Metsaonne on valminud tänaseks kokku kolm. 2015. aastal valmis RUUP, 2016. aastal VARI ja 2017. aastal TREPP.
Metsaonni juhendaja Aet Aderi sõnul on Metsaonni projekt tegelikult ka RMK muutmise projekt, mis aitab tutvustada Eesti suurimale maavaldajale tänapäevast ruumikultuuri ja selle võimalusi.
Juhendaja Mari Hundi sõnul on sellisel koostööl juba ka mõju olnud – kui algselt huvitus RMK rohkem praktilistest funktsioonidest (vaatetorn, sild jne), siis nüüd oodatakse iga ülevaatuse juures põnevusega just intrigeerivaid kontseptsioone ning nutikaid probleemipüstitusi. Nii nagu arhitektuuriosakonnas varjualuste puhul, valitakse ka sisearhitektuuris semestri lõpus välja parim tudengiprojekt, mis semestrile järgneval suvel valmis ehitatakse.
ERANDLIK RUUP
Metsaonnid TREPP ja VARI on üsna sarnased – välja on valitud praktiline ruumitüpoloogia (vaatetorn), mida on vürtsitatud teekonda (tõus torni tippu) rõhutava vormi artikuleerimisega.
VARI on loodud kahekihilise silindrina, mille kihtide vahel paikneb silindri tippu viiv trepp – ribilised kihid muudavad ruumitaju, katkestavad rütmiliselt valguse ja varju, luues raba loodusvaadete vahele rõhutatult tehisliku teekonna torni tippu – et sihtpunktis juba puhastatud meeltega uuest horisondist Emajõe suursood vaadata.
Sarnase poleemika püstitab ka TREPP – PVC-kangaga varjatud tõusev teekond on siin aga üles ehitatud kergele pöördele, mis aitab teekonna otsad varjata ning luua teekonna keskele rabamaastikust erineva omaruumi. Eelkirjeldatud mehhanism on taaskord loodud selleks, et rõhutada vaatehorisondi muutumist ning häälestada end piiratud ruumis absoluutse rabamaastiku tajumiseks muutunud perspektiivist.
Sisearhitektuuri esimest valminud Metsaonni, RUUPi (2015, autor Birgit Õigus) võib aga pidada kõigist teistest varjualustest ja metsaonnidest erinevaks.
Ainsana rahvusvahelises meedias levikult üliedukaks osutunud projekti edule on kaasa aidanud professionaalne produtseerimine (rahvusvahelise kommunikatsiooni eest vastutas kommunikatsioonibüroo PLUK, arhitektuurifotograafidena tegutsesid oma ala tipud: Tõnu Tunnel, Henno Luts, Renee Altrov), kuid objekti enda ideeline puhtus on taganud selle tõelise edu.
RUUPi arhitektuurse ülesehituse puhul on tegemist sisuliselt märkide jadaga, mis räägivad visuaalkeeles globaalselt olulise loo puhta looduse väärtustest (Eesti mets) ning selle kuulamisest ja märkamisest (võimendi – ruupor).
VORM JUHINDUB ÄRATUNTAVUSEST
Vastupidiselt teistele varjualustele puudub RUUPi ruumistruktuuris komplekssus ning tema olekut ei ole segamas funktsionaalsus (akustiliselt RUUP metsa heli ei võimenda). Tegemist on lihtsa vormiga (koonus), mis on laetud äratuntavate tähendustega (ruupor, fokuseerimine). RUUPi vormi tähtsaim karakter pole autori looming, autor on selle lihtsalt asetanud arhitektuursesse konteksti.
RUUPi võib võrrelda Prantsuse revolutsiooni aegse arhitekti Étienne-Louis Boullée projektidega, mille vormid on sümbolid iseeneses. Boullée oma võimsaid monumentaalruume planeerides ei arvanud end olevat nende vormide looja – tema roll oli vaid juba olemasolevatele ruumikarakteritele (võimu sümbolid – primitiivvormid) arhitektuurse kasutusviisi leidmine.(10) Selline arhitektuuri ülesehitus on võti RUUPi eduloo mõistmiseks – kommunikatsiooni seisukohalt on tähendustega laetud kujundid ainsad, mis töötavad aina visuaalsema ja kiirema meediatarbimisega maailmas.
RUUPi võib nimetada postpoleemiliseks arhitektuuriks, mis suudab kontrollida lisaks oma füüsilis-ruumilistele parameetritele ka oma käekäiku imagosfääris.(11)
Kriitiline küsimusepüstitus ei ole RUUPi jaoks iseendasse süüvimist või filosoofilis-poeetilist mõistmist arendav tööriist, vaid arhitektuuri suurem võimalus – olla ise kommunikatsiooniikoon. Kui kunstiakadeemias avatud loengut pidanud arhitektuuriagent (05.11.2015) Robert White tõestas ära arhitektuuri majandusliku väärtuse (loengu näide: Coop Himmelb(l)au loodud BMW Welt) meediakajastuste saamise ning korporatsiooni brändi väärtuse kasvu kaudu, siis miks ei võiks ollagi edukas kommunikatiivsus arhitektuuri üks baasülesannetest?
RUUPi edulugu vaadates on selge, et kujundite sihipärasel reastamisel hakkab arhitektuur rääkima suuremat lugu, kuid vaid üllatuse asemel peab pakkuma ka äratuntavust.
Õhku jääb aga küsimus – millised võiksid olla sama lihtsad ja loetavad meediakontseptsioonid arhitektuuris, kui liikuda väiksemalt mõõtkavalt suuremate tüpoloogiate suunas?
ALVIN JÄRVING on noor eesti arhitekt. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias, Viini Rakenduskunsti Ülikoolis ning Delfti Tehnikaülikoolis. Pärast ülikoolt lõpetamist asutas mõttekaaslastega rühmituse Arhitekt Must, mille koosseisus on muuhulgas loonud ideeprojekte unarusse jäänud linnaruumi muutmiseks.
VIITED:
1. Margit Mutso – püstitatud diskussiooniteema Margit Mutso Facebooki seinal 03.03.2013.
2. Carl-Dag Lige – KAMP arhitektide looming – moodne ja turvaline (Postimees – 05.02.2017) ning sellega kaasnev diskussiooniteema Carl-Dag Lige Facebooki seinal 06.02.2017.
3. Alates 2017/2018. õppeaastast on Varjualuse stuudio juhendamise teatepulk üle antud Andres Ojarile ja Paco Ulmanile, kes on ka õppeülesannet muutnud ning temaatikat edasi arendanud. Uute juhendajate varjualused arhitektuuriosakonnast jäägu siinkohal järgmiste artiklite teemaks.
4. Varjualuseõppeülesanne 2011/2012. aastal (koostanud A. Alver).
5. KULG on esimene sel aastal uute juhendajate käe all valminud varjualune, mis 2018. aasta sügisel seisab samuti Tallinnas Harju tänaval ja viiakse hiljem Pedaspeale.
6. Samas probleemistikus on sõna võtnud ka Sille Pihlak, kes kritiseerib tudengite varjualuste kontekstiga mitte arvestamist. Sille Pihlak – Ruumipoeesia prototüüpimine (09.09.2016 Sirp)
7. Hannes Praks: Arusaamad ja seisukohad professori ameti rollist, õppe arendamisest ja osakonna juhatamisest Eesti Kunstiakadeemia Sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonnas.
8. Aet Ader ja Karin Tõugu on läbinud Varjualuse projektitunni Andres Alveri juhendamisel 2005. aastal ning Mari Hunt 2006. aastal.
9. Metsaonniõppeülesanne 2017. aastal (b210 arhitektid).
10. Silvia Lavini loeng California Kunstikolledžis (29.04.2015).
11. Imagosfääri mõiste kohta loe siit: Jüri Soolep – Ääremärkused diagnoosiks: Imagosfäär tulgu I – (Ehituskunst 49–50).
Üleval: Trepp (2017), foto Päär Keedus.
Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94).
