Arhitektidele ja kinnisvaraarendajatele ei ole võõras teadmine, et enamasti alustatakse uue ruumilise keskkonna kujundamist just auto parkimiskohtadest, justkui oleks tegu alusväärtusega. Aina enam praktikuid räägib aga parkimisnormidega seotud mõtteviisi aegumisest ja vajadusest uue lähenemise järele, sellise, mis võimaldaks ellu viia keskkonnahoidlikumaid otsuseid. Tartu linnaarhitekt ja ruumiloomeosakonna juht Tõnis Arjus kirjutab Tartu linna uuest ambitsioonikast veebirakendusest, mis arvestab parkimiskohti tegeliku vajaduse järgi.
Ühiskonna toimimise eelduseks on inimese ja teda ümbritseva keskkonna vaheline tasakaal. See, kuidas kasutame maad ja milliseid reegleid me sellele seame, määrab ära meie tuleviku ruumi kvaliteedi ja igapäevase elu. Eesti inimarengu aruande1 ja Eurostati analüüside2 järgi on Eesti üks riikidest, kus maahõive inimtegevuseks looduskeskkonna ja põllumajandusmaa arvelt on äärmiselt kiire ning asustuse alla kuuluv maa hulk inimese kohta üks suuremaid Euroopas.
Tegemist on suundumusega, mida ei saa võtta vältimatu osana arengust. See on järjepidevate, rohkem või vähem teadlike tegevuste tulem, mida toetavad riigis kehtivad seadused, standardid ja ka hoiakud, mida kujundavad arvamusliidrid ja poliitikud.
Ruumi jätkusuutlik kujunemine ja mõistlik maakasutus on eriti terav probleem linnade arengus eelkõige sellepärast, et hakkama tuleb saada paljude funktsioonidega väikesel maa-alal. See muudab kaalukaks ka kõige pisemad otsused, mistõttu on tähtis aeg-ajalt taas ümber hinnata normdokumentide kaasaegsus. Üks selliseid baasnorme on standard EVS 843: 2016 ja seal kirjeldatud ehitiste parkimisnormatiiv.
Parkimine kui mahukas maakasutus
Parkimise mõjust elukeskkonnale ja inimeste käitumismustritele räägitakse viimasel ajal üha enam. Ja õigustatult. Tegu on äärmiselt ruumimahuka maakasutusviisiga. Samal ajal on parkimiskohtade paiknemisel ja hulgal väga selge mõju autokasutuse kasvule klassikalise pakkumise ja nõudluse loogika alusel. Pakkumise vähendamine linnaruumis on aga keeruline poliitiline otsus. Ülalmainitud standardi parkimisnormatiivi viimased muudatused viisid Eesti linnade ruumilise arengu hoopis taandarengu suunas. Vältimaks tulevikus samalaadsete keerukate otsuste langetamist, tuleb tarku valikuid teha praegu.
Parkimisnormatiiv on kurioosne kahel moel. Esiteks kajastub see (tasulises) standardis, mis annab soovituslikke suuniseid. Ometi kujundab see dokument suuresti meie linnade arengut ja paljud detailid võivad saada määravaks kas halvema või parema ruumilahenduse loomisel. Standardis esitatud juhtnöörid kaotavad oma soovitusliku iseloomu, kui omavalitsused määravad selle üld- või detailplaneeringutes kohustuslikult järgitavaks. Just siis saab dokumendist suuniste asemel vältimatu alusmaterjal, millest ei tohi kõrvale kalduda. Teiseks kurioosumiks on muudatus, mis viidi sisse standardi viimase, 2016. aasta redaktsiooniga. Selles tõsteti märkimisväärselt (ilma analüüsi ja põhjendusteta) hoonetele etteantud parkimiskohtade nõuet. Kui varem kehtisid piirkondlikud erisused keskuse, vahevööndi ja äärelinna vahel, siis nüüd vähendati piirkondlikke erisusi, kui toodi põhimõttelise erandina välja vaid keskusala, kus parkimisnorm on kõige väiksem (st ruumipuuduse korral kesklinnas ei pea tagama standardikohast parkimiskohtade hulka).
Tulemuseks on olukord, kus korterelamu kavandamisel tuleb rajada kõvakattega alasid senisest kuni 50% enam ning parkimiskohtade hulk korteri kohta on erinevates asukohtades sama sõltumata sellest, kas tegu on äärelinliku või tihedama linnaliku keskkonnaga. Olukorras, kus iga ruutmeetri kasutus peab olema läbimõeldud, on tegu raskelt ennatliku otsusega, mille mõistlikkuses kahtlevad nii ruumiplaneerijad ise kui ka arendajad ja linlased.
Andmepõhine lähenemine
Kontrollimaks parkimisnormi ajakohastamise vajadust, tellis Tartu linn analüüsi kahe valminud tervikliku arendusala kohta, et hinnata parklate tegelikku kasutust. Selgus, et parklate täituvus jäi ka varasema ja leebema parkimisnormatiivi järgi alla 100% ning seda isegi siis, kui arvestada sinna juurde ka tänavamaal asuvad autod. Samuti selgus teine probleem: parklad jäävad sageli pooltühjaks, kuna konkreetsele korterile kaasa müüdud kohad ei pruugi olla kogu aeg kasutusel, ent kuna koht on nimeline, siis ei saa seda kasutada ka keegi teine.
Kaasnevaid tendentse kinnitavad ka viimase aja parkimisteemalised debatid, kus on korduvalt toodud esile olukordi, mil inimene on sunnitud sõltumata tema vajadustest soetama parkimiskoha. Parkimiskohad pole aga loodud mitte arendajale teadaoleva turunõudluse alusel, vaid just nimetatud standardi loogika alusel, sest selle järgimist nõuavad kohalikud omavalitsused. Seetõttu ei tugine standardi põhimõtted ei riigi strateegilistele eesmärkidele, milleks on autostumise pidurdamine ja vähendamine, ega (mis on veel kummastavam) reaalsel vajadusel. Tulemuseks saame linnaruumi, kus autokasutuse kasv on üha suuremate parklate tõttu oodatud ning pikas perspektiivis on selge, et loodus tühja kohta ei salli ja kunstlikult kasvatatud pakkumine suunab nõudluse kasvule.
Standardile alternatiivi leidmise asemel otsustas Tartu linn välja töötada andmepõhise süsteemi, mis ei muuda standardit olematuks, küll aga annab otsustustööriista, mille alusel hinnata nõudeid kohaspetsiifiliselt. Tegemist ei ole lõpliku lahendusega keerulisele probleemile, ent väga olulise sammuga targa planeerimise suunal.
Inphysica technologylt tellitud töös3 otsustati käsitleda laias laastus kolme teemat.
- Hinnata linnas asuvate kinnistute ligipääsetavust tööle, haridusasutusse, teenusteni, poeni, söögikohtadesse nii jalgsi, ratta kui ka ühistranspordiga.
- Piiritleda selle tulemusena praegune keskusala, kus rakendub parkimisnorm kui suurim võimalik väärtus.
- Määrata kindlaks igale kinnistule soovitav parkimiskohtade hulk kinnistu ligipääsetavuse teguri järgi.
Töö lõpptulemusena valmis veebirakendus, mille kasutus on palju laiem kui parkimiskohtade hulga määramine arenduse korral. Rakendus on heaks abimeheks ka koduostjale, kes saab selle abil kiire ülevaate näiteks kodulähedaste koolide või poodide olemasolust. Samuti on see kasulik tööriist planeerijale, hindamaks, millistest teenustest on piirkonnas puudu ja mille järele võiks seega rohkem nõudlust olla.
Uute rakenduste vajalikkus
Rakendusel on omad selged piirangud ja seetõttu jätkame tööd selle täiustamise nimel. Näiteks praegu tagab rakendus ülevaate hetkeolukorrast, kuid planeerijat ja arendajat huvitab eelkõige tuleviku arengu hindamine. Uute teenuste ja töökohtade planeerimisel on vaja teada, kui palju on teatud piirkonda kavandatud uusi elamispindu. Seega tuleb edasi töötada üldplaneeringu ja kehtivate detailplaneeringute ehitusõiguste info liidestamisega ja luua otsustustööriistu, mis toetaksid planeerijat ja arendajat linnaosade targal ja mitmekesisel kavandamisel. Samuti on vaja jätkata rakenduse andmekorje ala kasvatamist ja haarata sellesse ka naaberomavalitsused. Linlase jaoks ei ole oluline, kust läheb omavalitsuse piir, seevastu teenuste ja kodu paiknemine peab olema igal juhul loogilises seoses. Niisamuti huvitab rakendusega kaasnev info kodanikke mitte ainult Tartus, vaid kõigis linnastunud piirkondades.
Harjumuse jõud
Kokkuvõtteks on oluline teadvustada mehhanisme, mis igapäevastes otsustes kujundavad meie keskkonda nii inimese kui ka looduse aspektist kehvema poole. Sageli on tegu pika aja jooksul kujunenud tavadega, mille kumulatiivseid mõjusid ei ole hinnatud ega tahetud hinnata. Teadvustamata tegevusi leidub paljudes erinevates regulatsioonides, asutuste tegevustes ja eelarvepoliitikates, mille taga ei peitu sügav vandenõu, vaid pelgalt harjumuse jõud. Arvestades üleilmset ja kohalikku konteksti ning priiskavast arengust tingitud raskeid tagasilööke üksikisiku ja riigi tasandil, peame sammhaaval jätkama regulatsioonide inventuuriga ning liikuma targemate võtete poole.
TÕNIS ARJUS on viimased 10 aastat olnud Tartu linnaarhitekt ning 1,5 aastat juhtinud uut ruumiloome osakonda. Tõnis uurib aktiivselt linnade arenguga seotud teemasid ja küsib, kas kestlik linn on praegustes trendides ka päriselt võimalik.
PÄISES: Zeppelini keskus Tartus. Foto: Rein Urbel
AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023), peateema Tänavarahutus
1 Tõnu Oja, „1.1 Maakasutuse muutused – linna ja maa tähenduse moondumine“, Inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilisi valikuid (SA Eesti Koostöö Kogu, 2020), peatoim Helen Sooväli-Sepping, https://inimareng.ee/
2 „SDG 11. Sustainable cities and communities: Estonia“, SDGs and me — 2022 edition, Eurostat (2022), https://ec.europa.eu/eurostat/cache/digpub/sdgs/index.html?country=EE&goal=SDG11&ind=5&chart=bar
3 Parkimiskohtade vajaduse määramine Tartu linnas, koost OÜ inphysica technology (2022) https://tartu.ee/et/uurimused/parkimiskohtade-vajaduse-maaramine-tartu-linnas
