Andres Kurg: ärge juhatage mind, las ma olen eksinud

TAMMSAARE PARK
Autorid:  Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Liis Mägi, Katrin Kapanen, Alice Laanemägi, Konstantin Rõbkin, Marleen Stokkeby, Katerina Veerde, Kadri Tamme, Kerttu Kõll, Maarja Tüür
Haljastus: Maarja Tüür, Kerttu Kõll, Maarja Gustavson,  Pille-Riin Villem
Tehnilised lahendused: Reaalprojekt OÜ
Insener: Inseneribüroo Printsiip OÜ
Projektijuht: Projektipea OÜ
Tellija: Tallinna Kommunaalamet
Konkurss: 2012
Valmis: 2018

Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde.

13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.

Avamine jäi siiski poolikuks: pargi Viru hotelliga külgnev kolmnurkne ala otsustati lahendada koos Tallinna peatänava projektiga, kunagise turuhoone müüridele plaanitud kohviku ehitus peatati pärast säilinud keldriosa varingut ja seal töötanud ehitaja hukkumist väljakaevamiste käigus. Pidulik üritus ümberehituse lõppemise puhul jäeti ära.

Tammsaare pargi projekti valmistati ette üsna pikalt.

Pargi kujunduse konkurss kuulutati välja 2011. aastal eesmärgiga töötada välja uus lahendus Tallinna ühele käidavamale maatükile, ühendada selle eri osad tervikuks ja kujundada see ümber mitte niivõrd väljaku kui pargina.

Kahekümne kahe esitatud töö hulgast valiti võitjaks arhitektide Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri büroo projekt, 19. sajandi lõpu Euroopa petlikule õitsenguperioodile viitava märgusõnaga Belle époque mis pani muu hulgas ette uue kohvikupaviljoni ehituse, käiguteede lisamise Tammsaare kuju esise platsi ümber, Estonia-taguse ala ümberkujundamise ühetasaseks kahekordse ilupuudereaga platsiks ja 1905. aasta monumendi nihutamise Estonia keskteljest platsi serva. Ülejäänud plaanitud muutused olid pigem kosmeetilist laadi: „Sekkumine pargi üldkontseptsiooni võiks olla minimaalne,“ kirjutasid autorid seletuses. Kadarik lisas tööprojekti kommenteerides, et „praegune struktuur on väga sümpaatne. /—/ Seal on tunda 50ndate õhustikku ja see võiks seal säilida.“ (1)

Võistluse järel kirjeldas žürii esimees Peeter Pere võidutööd üsnagi vaoshoitult, öeldes, et „töö /—/ hoiab ajaloolist järjepidevust. /—/ Tulemus on traditsiooniline“. (2) Ajaloolisele järjepidevusele osutades pidas Pere oma artiklis peamiselt silmas senise liigenduse ja käigusuundade säilimist.

Jaotus Estonia taguse pargi ja sümmeetrilise lahendusega keskosa vahel loodi haljasala rajamisega 1947. aastal, kui pärast sõjapurustuste likvideerimist tasandati 19. sajandi lõpust pärinenud Uue turu hoone varemed ja plaanitava keskväljaku suunal loodi haljastusarhitekt Harald Heinsaare projekti järgi keskse purskkaevu süvendiga peenar.

Estonia taha 1931. aastal püstitatud väiksemõõduline art déco laadis Juhan Raudsepa 1905. aasta revolutsiooni monument asendati 1958. aastal Lembit Palutederi ja Mart Pordi realistlikuma ja mastaapsema monumendiga.

Toona oligi pargi nimi 1905. aasta sündmuste kuupäeva järgi 16. oktoobri park. 1970. aastate keskel tehti büroos Kommunaalprojekt Vaike Parkeri ja Tiit Kaljundi juhtimisel pargi ümberkujundamise kavand, mis pidi arvesse võtma valmiva Viru hotelliga muutunud linnaehituslikku olukorda, tasandama keskosa purskkaevu ümbritseva süvendi ja laiendama käiguteid Kaubamaja ja Laste Maailma teljel. 1976. aastal kuulutati sellega paralleelselt välja Tammsaare monumendi konkurss ja kirjaniku 100. sünniaastapäevaks 1978. aastal püstitati pargi keskossa Jaak Soansi ja Rein Luubi projekteeritud monument. 1989. aastal nimetati park ümber Tammsaare pargiks.

Juba see faktirida sisaldab mitut olulist nihet.

Planeeringuliselt toimus nihe sõjajärgsest uusklassitsismist 1950. aastatel 1970. aastate hilissotsialismi pragmaatilisusesse, sümboolse raskuspunkti mõttes kandus rõhk 1905. aasta monumendilt Tammsaare monumendile, mis on praeguseks muutnud pargi ühtse ajaloolise järjepidevuse leidmise keeruliseks.

Veelgi enam, iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti mis puudutab kesklinna ühte käidavamat asukohta, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde, hoolimata sellest, kas autorid seda endale teadvustavad või mitte.

Teede konfiguratsioonil, puuridade tihedusel ja taimede iseloomul, aga ka narratiivsete ja poliitiliselt laetud monumentide liigutamisel on märgiline tähendus. Kõnelema hakkab nii esteetiline keel, kasutatud tehnoloogilised vahendid ja materjalid, aga ka see, kuidas on nii tellija kui ka arhitekt mõistnud avalikku ruumi ning selle kasutajat. Nende muutuste laetust näitas uuele pargikujundusele pühendatud vastukajade arv ja ka kohatine teravus.

Juba konkursi järel kirjutas Triin Ojari Müürilehes, et Tammsaare pargi puhul on oluline säilitada selle mitmeotstarbelisus: „Kavandatava Tammsaare pargi oluliseks tasandiks on inimeste argiste toimetuste ja avaliku ruumi kui foorumi, demokraatliku kogunemiskoha funktsiooni mahutamine.“ (3)

Ojari tundis puudust selgemini kehtestatud jaotusest ärimaailma (kaubanduse) ja traditsioonilise avaliku funktsiooni vahel, aga ka kontrolli ja vabaduse vahelise joone teadvustamisest.

Teisest vaatenurgast viitas oluliste avalike teemade liiga lihtsustatud lahendamisele ajaloolane Krister Kruusmaa, kes kirjutas praeguse kujunduse valmimise järel 1905. aasta monumendi nihutamisest kui muutusest ajalootajus. Selles väljendus tema jaoks  sümboolne konflikt: 1905. aasta verised sündmused Uuel turul on pargi üks määravamaid ajalookihistusi, mis oli olulisel kohal mitte ainult Nõukogude ajalookäsitluses (kui tööliste võitlus tsaarivõimuga), vaid ka Eesti Vabariigi ajal (kui oluline episood vabadusvõitluses). (4)

Mart Kalm omakorda osutas, et  linnaehituslikult on pargi mõlemale monumendile lähenemine olnud probleemne: kui Tammsaare monument jäeti lihtsalt tähelepanuta, siis 1905. aasta monument nihutati eelmisest halvemasse kohta, kaotades selle sideme Estonia klassitsistliku tagafassaadiga.(5)

DISKUSSIOON 1970ndatel

Kui enamik uue kujunduse valmimise järel kirjutatud ülevaateid viitasid tagasivaatavalt ka pargi esialgsele kujundusprojektile 1940. aastate lõpul, siis vähem tähelepanu sai 1970. aastate ümberkujundusprojekt.

Ometigi kaasnes toonase kujundusega pikk diskussioon Sirbis ja Vasaras, mis teatud mõttes kaardistas praeguste muutuste eelajaloo.

Nagu mainitud, koostati 1970. aastate alguses pargi uus kujundus toonases Kommunaalprojekti büroos. Sellest sõltumatult kuulutas kultuuriministeerium välja Tammsaare monumendi konkursi, mille asukohaks pidi saama kavandatav 16. oktoobri park (täpse asetuse pidid skulptorid lahendama ise).

1976. aasta suvel valiti edasitöötamiseks Soansi ja Luubi ja Arseni Mölderi ja Peeter Tarvase kavandid (hiljem võitjaks tunnistatud Soansi ja Luubi tööd iseloomustades ütles üks žüriiliige, et see rõhutab ühekülgselt muret (6)). 

Sama aasta oktoobris aga algatas toonane juhtiv arhitektuurikriitik Leo Gens poleemika, mis seadis kahtluse alla kujule pakutud asukoha.(7) Gensi jaoks oli see mitmes mõttes problemaatiline.

Esiteks paiknesid peaaegu kõik Tallinna monumentaalskulptuurid endiste kindlustuste vööndis ümber vanalinna, mille tulemuseks oli selle visuaalne ja ruumiline ülekuhjatus.

Teiseks vajanuks planeeritav Tammsaare kuju rahulikku tausta, mida Kommunaalprojekti rekonstrueerimiskava tema arvates ei toetanud: parki läbivad planeeritud jalakäijate vood ristusid just tulevase monumendi asukoha ees. Tolleks hetkeks tööd juhtima asunud Kaljundi projekt nägi ette kahte erineva laiusega diagonaalset teed, millest pikem ja laiem viinuks Valli tänava poolt Estonia pst ülekäigu juurde, kitsam Estonia kontserdisaali sissekäigu juurest Viru tänava poole.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019 kevadnumbrist / tellimine

ANDRES KURG on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi professor.

VIITED
1 – Urmas Kaldmaa. Uuenenud Tammsaare park saab moodsa leedvalgustuse. – Pealinn, 17.03.2017, lk 4.
2 – Peeter Pere. Või(s)tlus Tammsaare pargis. – Sirp, 30.03.2012, lk 19.
3 – Triin Ojari. Väike, keskmine ja suur Tammsaare park. –  Müürileht, nr 19, 2012, lk 35.
4 – Krister Kruusmaa, Virvendusi linnaruumis ja ühiskonna mälus.– Sirp, 6. 04. 2018
5 – Mart Kalm. Autahvel. Kunstiaasta 2018. – ERRi kultuuriportaal, 27.12.2018. https://kultuur.err.ee/882911/autahvel-kunstiaasta-2018 (vaadatud 12.03.2019)
6 – Juta Matvei. Tammsaare monumendi ideekavandite võistlus. – Sirp ja Vasar, 25.06.1976, lk 9.
7 – Leo Gens. Kaalugem veelkord kõiki võimalusi. – Sirp ja Vasar, 08.10.1976, lk 12–13.

Foto üleval: Kaupo Kalda

LOE VEEL

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.