Maja artiklipreemia laureaat 2022

• Eik Hermann: „Radikaalne kontekstualism” – suvi-sügis, 2022

„Radikaalne kontekstualism” on essee, milles ruumilise pärandi küsimus valgustatakse läbi kriitiliselt ja filosoofiliselt ning näidatakse, kuidas valitud taustsüsteemide rakendamine võib osutuda piiravaks. Hästi on mõtestatud ka ruumilise pärandi võimalik tulevikuperspektiiv, täpsemalt selle sage teadvustamatus.

Ruumifilosoofiat kirjutatakse vähemalt eesti keeles märksa vähem kui mistahes muud arhitektuurikriitikat (sarnane tõdemus käib muidugi ka teiste kultuurivaldkondade kohta), seega on kõnealune essee kahtlemata veelgi erilisem ja väljatoomist väärt. Usun, et “Radikaalne kontekstualismi” juurde saab hiljem tagasi tulla ja see püsib pikalt ajatuna (ja ajas väärtust loovana).

Žürii Kati Ilves
Tartu 2024 loovjuht ja kaasaegse kunsti kuraator

Nominendid koos žürii kommentaaridega

• Ewa Effiom: „Esteetika, ehitised ja säilitamine“– suvi-sügis, 2022

Kultuurikriitika kõige paremas tähenduses: keskendudes arhitektuurile ja selle säilitamisele, õnnestunud näite kaudu läbi valdkonnaülesed sotsiaalmajanduslikud ja -poliitilised teemad ning seda ladusas ja tundlikus keelekasutuses. Essee kese on säilitamise problemaatikal või isegi sellesse sissekirjutatud väärtuspõhises paradoksaalsuses. Hoonete (taas)kasutus tungib kliimakriisi kontekstis vägagi esile ning autor näitab selle potentsiaali turumajandusliku loogika taustal. Essee sisutihe analüüs on hea näide teema komplekssusest ja ulatusest nii geograafilises kui ka sisulises plaanis.

• Leonard Ma: „(Jätkusuutlik, tervislik, uuenduslik, loov, mitmekesine, elav) linn“– kevad, 2022

„Miks meil ikka hea ei ole?“ näib olevat selle essee peaküsimus. Meil on jätkusuutlikud, tervislikud, uuenduslikud, loovad, mitmekesised ja elavad linnad, aga jätkuvalt võib nuriseda. Analüüsides Tallinna viimaste kümnendite arendusi ja vaadates Põhja-Tallinna hiljutisi linnaruumilisi suundumusi, ütleb autor, et tegelikult võiks neist arendustest isegi asja saada, kui kasumitootlikult poleks asi juba ette ära otsustatud.

Essee julgustab pakutavale otsa vaatama kriitiliselt ja küsima, kas lubatud väärtused sellisel kujul või taolises kontekstis üldse on realistlikud. Autorit kirjutama kannustanud teema ei ole minu silmis pelgalt arhitektuuripõhine, vaid iseloomustab märksa laiemalt tänapäeva, kus agressiivne turundus kõikjale sisse pressib ning võimaliku diskussiooni sellega veelgi keerulisemaks muudab.

• Siim Tanel Tõnisson: „Oaas kui unistamise peegel“ – talv, 2022

Näitust nägemata näitusekriitikat arvustada on keeruline ja võib-olla isegi eksitav. Täpselt ju ei tea, missugune on näituse saatetekstide ja eksponeeritud materjali suhe kriitikatekstiga. Kas hea mõtte eest tuleks tänada näituse kuraatorit, kriitikut või mõlemat? Olgu kuidas on – arhitektuurimuuseumis toimunud näitusest „Oaas“ lugedes rullusid mu peas tõepoolest lahti eriilmelised ruumid. Autor analüüsib hästi uues tehnoloogilises reaalsuses konstrueeritud suletud ruumide problemaatilisust. Ruumid, millesse enamus meist kunagi ei satu, kuid milles ometi kujundatakse

(Facebooki peakorteri näitel) tugevalt meie igapäevaelu. Nii mõnestki aspektist (nt keskkonnahoid) progressiivsed hooned on vaatamata oma suurele ühiskondliku kasu potentsiaalile üsna küsitavad, sest jäävad enamusele mistahes aspektist kaugeks ja kättesaamatuks. Nii nagu täheldatud mitmes muuski kontekstis, kehtib ka siin teadmine, et tehnoloogia võib küll jõuliselt areneda, aga sellest pole abi, kui me ühiskonnana sellele järele ei jõua.

• Joonas Hellerma intervjuu Johan Taliga: „Nüüd saab meid päästa ainult linn“ – talv, 2021

Intervjuu algab mastaapselt, küsides, mis hakkab juhtuma kümne miljardi inimesega planeedil. Vihje vastusele on juba pealkirjas ning arhitekt Johan Tali räägibki, kuidas tema seda urbanistlikku tulevikku ette kujutab ja missuguseid valikuid peaksime tegema indiviidi (sh arhitekti), kogukonna ja riigi tasandil. Näited Tali enda tegevusest pigem toetavad ajakohaste küsimuste lahkamist ja see on lugeja vaatevinklist kindlasti hea: korraga saab ülevaate nii arhitekti persoonist ja tema praktikast kui ka sellest, kuidas arhitektuur kui valdkond globaalsete kriiside ja suurte teemadega tegeleb. Intervjuu on siin hästi valitud formaat: see toetab ladusat teemade ja näidete vahel žongleerimist ning loob tugeva terviku intervjueerija ja intervjueeritava ideede vahel.

• Helin Kuldkepp: „Troopika keset linna“ – suvi-sügis, 2022

Ladus ja sisutihe analüüs ühest (peaaegu) õnnestunud kvartalist Tallinnas ja selle troopilisest signatuurtänavast. Autor analüüsib Fahle Pargi arendust ajaloolise konteksti taustal, esitades ühisosa sarnaste kinnisvaraarendustega mujalgi Tallinnas. Tekstis on heas tasakaalus üheaegne keskendumine detailile ja suuremale pildile: selgitatakse lahenduste põhjuseid ning hoitakse Fahle kompleksi näidet dialoogis teiste samast ambitsioonist kantud arendustega. Selge fookusega essee, mis valgustab ühe objekti hästi läbi ja asetab lsujuvalt ka laiemasse konteksti.

Žürii saatetekst

Üldiselt olen oma praktikas juhindunud arusaamast, et mida rohkem erinevaid tõlgendusi üks teos võimaldab, seda tugevam ta on. Teoseks võib siinkohal nimetada nii maali kui ka maja: kriitikast rääkimise kontekstis on teos eelkõige objekt, mida analüüsides saab temast endast kaugemale minna ning mõnel juhul ka teatud üldistusastmeni jõuda. Ideaalne objekt (mis võib ise muidugi olla ka mittemateriaalne) lubab ennast mõõta laiema kultuurifooni taustal, esitades samal ajal küsimusi sellesamale taustsüsteemile, milles teda mõõdetakse. On ju suhe objekti ja teda ümbritseva keskkonna vahel sünergiline ja ajas muutuv.

Lisaks tõlgenduste sisulisele mitmekesisusele on viljaka kultuurikeskkonna märgiks erinevad kirjapanekuviisid. Ka arhitektuurist ja ruumiloomest saab kõneleda vägagi mitmel moel, dokumenteerivast ja kajastavast lähenemisest tõlgendava ja eksperimenteeriva käsitluseni. Et arhitektuur on kõigist kultuurivaldkondadest ehk kõige staatilisem, on siin seda intrigeerivam kohata käsitlusi, mis on iseloomult ad hoc, kiirelt tehtud. Ajakiri Maja – nii palju, kui ma süsteemselt 2022. aasta numbreid ja märksa juhuslikumalt varasemaid aastakäike lugesin – pakub arhitektuurile lähenemisi pühendunud teadlikkusega.

Missugune oli 2022. aasta Maja? Kindlasti ajakohane: palju arutleti keskkonnateemade ning kaasava arhitektuuri ja linnaruumi üle, fookuses oli ka arhitektuuri säili(ta)mise küsimus ning seda saatev ideoloogiline raamistik. Mitme näite kaudu peatuti ka gentrifikatsioonil kui jätkuvalt aktiivsel trendil linnaruumis ning vaadati otsa Tallinna jõuliselt kujundavatele uusarendustele ja piirkondadele, mida taoline arendustegevus on pöördumatult muutnud.

Läbivalt on Tallinna linnaruumilistest arengutest huvitav lugeda, sest teemade kontrastsus joonistub välja eriti selgelt. Näiteks tekib niimoodi süsteemselt kirjapandut läbi käies arusaam, et kuigi (Põhja)Tallinna gentrifikatsioonist on räägitud ja kirjutatud küll ja veel, on see teemana jätkuvalt päevakajaline: ka juba märksa kaasaegsemates
(jätkusuutlikumates, loovamates, mitmekesisemates jt) planeeringutes põrkame kohati samade probleemide otsa, mis domineerisid juba nullindate majanduskasvu tuules. Balansi otsimine (ja leidmine) varasemate teemade ja viimase aja arengute vahel oli sümpaatne ja tekitas tugeva tervikpildi: näiteks Rotermanni kvartali taaskülastus andis korraga põhjaliku ülevaate nii kvartalist endast kui ka toetas tugeva fragmendina Tallinna ruumiloome üldpilti.

Dialoog 2022. aasta Maja eri numbrites käsitletud piirkondade linnaruumiliste probleemide vahel oli samuti sisutihe, näited mujalt maailmast ainult tugevdasid Tallinna, Valga, Tartu ja teiste siinsete paikade probleemide tunnetamist laiemal skaalal. Meeldiv oli näha, et kaasati välisautoreid ja tehti intervjuusid väljaspoolt tulijatega, kes vaatasid kohalikele probleemidele otsa ja pakkusid neile lahendusi hoopis teise pilguga kui kohalikud seda teha saavadki.
Eraldi väärivad esiletõstu Maja kõigi numbrite visuaalsed ja eksperimentaalsed lahendused, alustades julgest kujundusest ja kohati loova iseloomuga kriitikatekstist visuaalse esseeni välja.

2022. aastal tuli tehisintellekt sammukese meile lähemale ja krati abil on loodud juba hoomamatutes kogustes uut, digitaalset visuaalkultuuri. On rõõm tõdeda, et Maja selle hetke samuti ära märkis ning Paco Ulmani ja tehisintellekti arhitektuurimängud avaldas. Üks ajas kaduv momendikene on sellega salvestatud muidu lausa igavikku püüdlevate teemade seas.

Nominentide valimine oli, nagu sellistel puhkudel sageli, keeruline ja subjektiivne: hästi üles ehitatud, sisutihedaid ja huvitavaid käsitlusi oli ju palju. Objektiivne saab selliste valikute puhul olla vahest ainult jälgides kriitikateksti ülesehitamise ja mõtte artikuleerimise peamisi kriteeriumeid, näiteks seda, kui ladus, arusaadav ja keeleliselt voolav on konkreetne essee ning kas valitud näited toetavad autori (arvatavat) argumenti. Edasi on kõik juba puhtalt subjektiivne. Proovisin siin isegi teadlikult rohkem toetuda lugejasuhtele ning lasta lahti mõttest, et ehk peaks nomineerimisel olema akadeemilisem või jälgima veel mõnda välist printsiipi. Seega, isiklik suhe, mis mul lugejana tekstiga tekkis, sai üheks tähtsaimaks teguriks, ning seda suhet mõjutasid mitmed detailid, millest osa suutsin märgata (näites ajas üks nomineeritud tekst mind naerma), aga kahtlemata jäid paljud killud ka teadvustamata või nii väikeseks, et raske oleks neid omakorda sõnadesse panna.

Tõenäoliselt teeks keegi teine täiesti teistsuguse, samuti ainuõige valiku, ning ilmselt ei oleks ka minu valik mõnes teises ajahetkes selle tekstivalimi juurde tagasi tulles täpselt sama. See ongi telje teos–tekst–lugeja puhul märkimisväärne, et kõik rollid on olemuslikult võrdsed ja mõjutavad teineteist vastastikku. Nii mõnegi Majast loetud mõttega tekkis äratundmine, soov käsitletu üle edasi mõtiskleda ja võib-olla ka kirjeldatut selle mõtte valguses ka külastada.

Tekkinud üldpilt arhitektuuri ja ruumiloome praeguse aja põletavatest küsimustest, otsustest ja teemadest on aga pärast aastajagu tekstide läbitöötamist võimas. Aitäh selle kogemuse eest Kajale, Maja(de)le ja autoritele.

Žürii Kati Ilves
Tartu 2024 loovjuht ja kaasaegse kunsti kuraator

Artiklipreemia laureaat pälvis preemiaks 500 eurot ja Maja ajakirja aastatellimuse. Toetas Eesti Kultuurkapital.

Foto: Raul Mee