Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
Esemestada või ruumistuda?
Mõteldes ruumile kontekstuaalsuse mätta otsast, avastame end üsna pea paradokside hunniku keskelt. Asi on selles, et millegi kontekst on tema ümbrus. Aga ruum on ise ka ümbrus. Soovides mõnda ruumi kontekstualiseerida – ümbrust ümbrustada –, võib kavatsus olla hea, aga lihtsasti võib ette tulla, et ümbrusest saab hoopis asi.
Ilmselt vajab see mõte selgitust. Mind on juba mõnda aega kummitanud tähelepanek, et meie olu siin maailma asjade keskel võib aset leida kahes isesuguses tajumise, mõtlemise ja tegutsemise režiimis. Esimest, meile tuttavamat režiimi, võiks nimetada esemelikuks: me eraldame mõne nähtuse või olendi oma keskendumispingutusega suuremast nähtuste väljast ja pöörame kujutluses või tegelikkuses ette tema külgi, nii nagu arhitekt vaatab hoone mudelit arvutiprogrammis. Sama meelestusega võib uurida ka ülisuuri alasid, joonistades need vähendatud mõõtkavas kaardile ja omandades neist sel moel ülevaate, või siis mittefüüsilisi nähtusi, kaaludes neid laiema mõttelise kaardi taustal (näiteks arutledes mõne äsja valminud romaani tähenduse üle 21. sajandi maailmakirjanduse kontekstis).
Selle kõrval on ka teine režiim, mis on meile igapäevaelust samavõrra tuttav, kuid millest näiteks filosoofia räägib märksa vähem. Seda võiks nimetada ruumistuvaks. Siin me ei vaata enam mõnda eset laiemal taustal, vaid tausta ennast, mis oma täiskujul ilmneb ümbrusena. Kui mõni taust (tagaplaani tähenduses) võib olla veel ühe pilguga haaratav, siis ümbrus seda ei ole: midagi sellest jääb paratamatult selja taha. Kui räägime mõne miljöö kogemisest, siis olemegi juba meelestuse poolest kuhugi sisenenud, lasknud end ümbritseda.
Selle käigus on kogemus muutnud loomust. Fookustatud nägemisest on tähtsamaks saanud perifeerne, n-ö silmanurgast nägemine, mis on hägusam ja käib kokku liikumise tajumisega. Kuid nägemismeel ei pruugigi siin enam põhiline olla. Oluliseks saavad teised meeled, mis toimivad holistlikumalt, nagu kuulmis- ja lõhnameel, aga ka erinevad kehameele allharud, näiteks tasakaalu- ja lihasmeel.
Oma igapäevaelus liigume me üsna sujuvalt ühest kogemusrežiimist teise ja kombineerime neid oskuslikult kõiksugu viisidel. Miskipärast aga on õhtumaine mõtlemine hakanud järjekindlalt rõhutama just esemelikku kogemusrežiimi. See jätab mulje, et ka ruumi tuleks kogeda esemestavalt – aktiivse valitsejana. Arhitektuuri puhul on palju räägitud sellest, et aina enam domineerib ruumi esitlemisel ja loomisel sedasorti visuaalsus, mis ruumi esemestab. Kahtlemata on see vahel paratamatu. Ruumipraktikud peavadki seda sageli tegema, luues renderduste kõrval ka näiteks makette või jooniseid, et oma loodavat ruumi paremini kujutleda. Aga ruumiga juhtub esemestamise käigus kummaline lugu. Nimelt, kui meil õnnestub ruum täielikult esemestada, on ühtlasi kaduma läinud see, mis teeb ruumist ruumi.
Nii näib, et kui soovida olla edukas ruumilooja, peab esemestava kogemishäälestuse kõrvale või asemele tulema ka ruumistuv häälestus. Paradoksaalsel kombel ei saa siin enam rääkida aktiivsusest sõna tavalises tähenduses. Et kogeda ruumi ruumina, tuleks sellel lasta meile mõjuda. See tähendab, et aktiivsus ei saa tulla enam meie poolt. Kui esemestava kogemise korral koondame ise midagi endi silme ette, siis ruumistumise korral toimub vastupidine: hoopis ruum koondab meid ja mitte enam kogejana, vaid kellenagi, keda tabab enesekaotus ruumi hargnevas, taandamatult mitmuslikus mõjus.
Nii nagu esemestav kogemus hõlmas ka mittefüüsilisi nähtusi, nii läheb ka ruumistuv kogemus ja sellele vastav teadmine kaugemale füüsilisest aspektist. Nii võin ma end kaotada mõne romaani või etenduse sündmusruumi. Ühel või teisel moel tuleb siin mängu kokkupuude millegagi, mis on meist suurem ning mille mõistmiseks ei saa teha muud kui sellesse siseneda ja selle loogikale alluda. Siiski ei tähenda see tingimata passiivset seisundit: ka luua saab n-ö inspiratsioonist kandudes.
Neid mõtteid silmas pidades võiks nüüd tagasi tulla alguses mainitud paradokside juurde. Kuidas ruumist kui ümbrusest mõtelda (sh seda kontekstualiseerida) ja seda valmistada nii, et ümbruslikud aspektid kadumise asemel võimenduks? Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida kergesti juhtuvat esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
Kõik algab juba viisist, kuidas ruumipraktikat ja selle ajalugu õpetatakse. Kui kasutada selleks ennekõike eksterjöörifotosid või -renderdusi, vaateid ja plaane, siis domineerib just esemestav vaatepunkt. See mängib muuhulgas kokku ettekujutusega hoonetest ja nende fassaadidest kui sotsiaalse staatuse kandjatest ja paikapanijatest. Kui selle asemel huvituda ruumile eriomasest kogemusest, siis on mitmed arhitektuuripedagoogid rõhutanud lõike (eriti perspektiivlõike) tähtsust, mis heal juhul suudab inimkeha kaasamise kaudu edasi anda miljööd ja tunnet, ruumisündmusi ja -kujundeid. (1) Siiski, see tähelepanek jätab varju ruumi kui ümbruse suhte oma laiemate ümbrustega. Valesti rakendatuna võib lõige hoopis võimendada ruumi tajumist äralõigatud esemena, millel pole laiemate ümbrustega mingit pistmist.
Äsja mainitud paradoksipuntra teine poolus tuleb esile ruumi (ja laiemalt keskkonna) kaitse rakursist. Kaitsmine on juba loomu poolest mõnevõrra esemestav, sest nõuab piiritlemist, esemestamise baastehet. Asja teeb hullemaks see, et ruumikaitse toimib väärtuste mõiste vahendusel. Iseenesest on ju loogiline, et kaitsta tuleks väärtuslikku ruumi. Kuid kuna väärtustamisotsus peab olema objektiivne, peab see toetuma sõnastatavatele väärtstele. Kuid argisõnad, numbrilistest näitajatest rääkimata, on oma toimelt taas kord esemestavad. Sedasorti sõnastamisele avaldab ruum või miljöö juba loomu poolest vastupanu. Seda on kogenud igaüks, kes on olnud raskustes mõne miljöö kirjeldamisega. Kui siin üldse mõni sõna sobib, siis ennekõike poeetiline sõna, mis annab mõtet edasi oma mitmetähenduslikkuse kaudu ja võib sellega kinni püüda ruumile omase ambivalentsuse. Ent poeetilise sõnaga ei ole kohtus midagi peale hakata. Nii ei jää muud üle, kui kaitsta ruumi ikkagi esemestamise kaudu, näiteks sedastades: „Interjöör sisaldab väärtuslikke detaile.“
/…/
Edasi saab lugeda Maja suvi-sügis 2022 numbrist (109-110).
EIK HERMANN on Eesti Kunstiakadeemia filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor, ajakirja Ehituskunst peatoimetaja
1 – Nt Klaske Havik ettekandes „Writing Place – Narrative Methods for Topo-analysis“ konverentsil „Understanding and Designing Place“ 03.04.2017 Tampere tehnikaülikoolis; Paul Lewis, Marc Tsurumaki, David Lewis, Manual of Section (NY: Princeton Architectural Press, 2016); Atelier Bow-Wow, Graphic Anatomy (Tokyo: Toto, 2007).
