Üks mu sõber tegi aiandusliku katse. Selle asemel et oma rõdukonteineritesse seemneid külvata, otsustas ta piirduda sealse mulla kvaliteedi parandamisega, jättes ülejäänud aiatööd tuule ja vihma hooleks. Kuna ta elas Pariisi Père Lachaise’i kalmistu kõrval, kus on mitmekesine linnaökosüsteem, pakkus talle huvi näha, milliseid seemneid tuul tema väiksesse aeda toob.
Üks teine sõber, kes elas Pariisi äärelinnas, rääkis mulle oma katsetest sõbruneda oma kandi vareste ja kaarnatega. Ma sain talt teada, et varesed on targad olendid, kes naudivad ülesandeid, nagu Kreeka pähkli avamine. Mu sõber jätab igal hommikul varestele Kreeka pähkleid, et näha, kas need päeva jooksul kaovad. See komme sai tal alguse Iraani pealinnas Teheranis, kui ta täitis seal oma ajateenistuskohustust. Nende 17 kuu jooksul lähenes ta lindudele, jättes neile väikseid söödavaid kingitusi. Selle asemel et näha linde nuhtlusena, tundis tema hoopis uudishimu ja hoolitses vareste eest, veetes aega nende kombeid tundma õppides.
Clément’l on õigus – pilved sisaldavad tõepoolest ootamatuid maastikke.
Neis katsetes ja tegudes ilmneb tähelepanelikkus teiste, mitte-inimeste linnas elamise ja selle kujundamise viiside vastu. Viimastel aastatel on prantsuskeelses maailmas tõusnud esile mitu autorit, kes püüavad luua keelt tundlikumale, polüfoonilisemale kooselule teiste liikidega meie kahjustatud planeedil.1 Oma töödega kujundavad nad uut sõnavara, mis jätaks looduse ja kultuuri binaarse vastanduse selja taha.
Üks sellistest autoritest on maastikuarhitekt ja aednik Gilles Clément, kes uurib viise, kuidas õhk aitab taimedel levida, kui loodusjõud seemneid ja õietolmu uutele aladele kannavad: „Taimed rändavad. Ennekõike kõrrelised. Nad liiguvad vaikselt nagu tuul. Tuule vastu ei saa miski. Pilvedest saaki koristades leiaksime oma üllatuseks lössi ehk viljaka tolmuga segunenud kaalutuid seemneid. Ülal taevas võtavad juba kuju ennustamatud maastikud.“2 Mulla hooldamisest ja väetamisest piisas, et tuua mu pariislasest sõbra miniatuursesse metsikusse aeda kõrrelised ja luuderohi. Clément’l on õigus – pilved sisaldavad tõepoolest ootamatuid maastikke.
Elavad kompositsioonid
Aia loomine on üks isevärki tegu, kuivõrd see tähendab teiste eluvormidega maailma loomist. Maastike ja aedade kujundamine tähendab töötamist taimedega – meist radikaalselt teistsuguste kehadega elusolenditega. Need on kehad, mis on võimelised kivi ja valgust õhuks muutma, nagu itaalia filosoof Emanuele Coccia oma teedrajavas raamatus „Taimede elu“ fotosünteesi kirjeldab.3
Maastikuarhitektitöö paljastab viise, kuidas meie kultuuris peetakse taimi endiselt pelgalt rekvisiitideks. Arhitektuuriprojektides käsitletakse taimi sageli dekoratsioonidena, mitte aga elamisväärse ruumi elutähtsate osadena või selle loojatena. Paljudel meist on keeruline märgata ja mõista taimede ja bioomide ökoloogilisi funktsioone – näha neid eluvormidena, mis muudavad maailma elamiskõlblikuks.
Olla kopsudega eluvorm tähendab Coccia sõnul eluneda taimede elu kõrvalsaaduses – atmosfääris. Tema töö tuletab meile meelde, et õhk ja atmosfäär on artefaktid, elusolendite eluprotsesside toodang. Õhku tootes teevad taimed, mikroobid ja muud fotosünteesivad organismid meie maailmast elamiseks sobiliku koha.
Samuti on õhk elupaigaks kõikvõimalikele elusolenditele: lindudele ja putukatele, aga ka meile nähtamatuks jäävatele osakestele ja organismidele, nagu õietolm, seemned, seeneeosed, viirused ja mikroobid. Intiimsed kehalised kohtumised mikroobide, viiruste ja sünteetiliste osakestega toimuvad iga meie hingetõmbega. Kuna hingamist me katki jätta ei saa, siis pole muud valikut kui jätkata oma üliväga intiimset suhet õhus leiduvate olendite ja osakestega.
Taevakodanikud
Linnataevas on täis elu. Linnad on hoolimata takistustest ja probleemidest asualaks kõiksugu tiivulistele olenditele: lindudele, kiilidele, liblikatele, mardikatele, mesilastele, herilastele, sipelgatele, kärbestele, koidele. Andes endale aru oma piiratud tundlikkusest ümbritseva elu suhtes, taban end jälgimas Pariisi tiivulisi kodanikke just õhus.
Mul ei tule linna päris omal käel avastada. Parkidesse üles pandud linna elurikkusele viitavad sildid tuletavad mulle meelde, et Pariis on koduks varestele, roherähnidele, musträstastele, pasknääridele, ohakalindudele, paabusilmlastele ja hele-villkäppadele. Ornitoloogi ja rahvusliku loodusloomuuseumi professori Frédéric Jiguet’ essee järgi elutseb siin ka mustvareseid, kulle, vihitajaid, hakke, tuuletallajaid ja hallhaigruid.4 Seda teades on mul suurem šanss neid märgata. Seine’i kaldal kohtun suurte kormoranidega, kes parajasti pikkade plaatanipuuridade all oma tiibu kuivatavad. Siin ei moodusta nad ökosüsteeme hävitavaid suuri kolooniaid nagu Helsingi saarestikus, vaid näivad pigem ohutute külalistena.
Kui oleks endiselt suvi, siis oleks taevas täis piiritajaid, linde, kes veedavad enamiku oma elust õhus, kuna nende füsioloogia ei lase neil maapinnale laskuda. Paljudes Euroopa linnades on piiritajad inimestele sageli naabriks, kuna nad elutsevad hoonete nurkades ja õõnsustes. Novembris on nende parved juba Aafrika poole rändeteele asunud.
Mitte ainult taimed ei levi – inimeste esteetilised eelistused ja taimekaubandus avavad uusi territooriume ka putukatele.
Olles ise pärit Helsingist – pealinnast, mille linnaehituse ajalugu erineb radikaalselt Pariisi omast –, märkan ma, et Pariisis peetakse elurikkuseks midagi muud kui mu kodulinnas. Hilise linnastumise tõttu on Helsingis endiselt alles mitu ürgmetsa, millest paljud on paremas ökoloogilises seisus kui ülejäänud riigi männiistandused. Pealinn, mille keskpark on pigem keskmets, on jagatud elupaik, kus leidub merikotkaid, saarmaid, lendoravaid ja hirvesid. Vahel külastavad Helsingit hundid ja ilvesed ning saarestikus võib näha põtru ja hirvesid saarelt saarele ujumas. Pariis on seevastu linn, mille iga ruutmillimeetrit on pärast seda, kui roomlased selle 52. aastal e.m.a Lutetia nime all asutasid, muudetud. Pariis nagu paljud teised Euroopa linnad näeb kurja vaeva, et leida ruumi linnarohelusele ja tuua tagasi muid elusolendeid pärast sajandeid kestnud tõrjumist ja eraldamist. Ent hoolimata sellest, et praegu on tegemist tiheda Euroopa metropoliga, leidub Pariisis hulgaliselt veidraid liikidevahelisi lugusid, mis ootavad jutustamist. Praegune linnaökoloogia võimaldab ootamatuid kohtumisi tänu kunagisele koloniaalsele taimekaubandusele, linnabotaanikale ja põgenenud koduloomadele, kes on linnamaastikul endale territooriume haaranud.
Üks selline kurioosum on kaeluspapagoi – laimirohelist värvi metsik papagoiline. Esimene kord, kui ma seda lindu kohtasin, pidasin ma teda kadunud koduloomaks. Kui välja ilmus aga 50 linnust koosnev parv, mõistsin, et see ei olnud mitte üksik eksinu, vaid Prantsusmaa pealinna uus tavaelanik. Samas tekitavad need papagoid vaidlusi, kuna neid peetakse ohuks kohalikele linnuliikidele.
Teine kurioosum on hele-villkäpp, koi, kelle peremeespuu on Ailanthus altissima ehk näärmeline jumalapuu – Hiinast ja Taiwanist pärit kiirekasvuline lehtpuu. Ka jumalapuul on kahtlane maine – ja väljaspool selle looduslikku leviala peetakse seda sageli invasiivseks liigiks. Koi ja puu elud on kokku põimunud, kuivõrd hele-villkäpp muneb oma munad just selle puu lehtedele. Mitte ainult taimed ei levi – inimeste esteetilised eelistused ja taimekaubandus avavad uusi territooriume ka putukatele.
Hoole jäljed
Raamatus „Metamorfoosid“5 kirjutab Emanuele Coccia, et tulevikulinnadest saavad nüüdislooduse muuseumid – kohad, kus eluslooduse liigid kogu planeedilt võivad kohtuda ja koos elada. Teatud määral on see Pariisis juba teoks saanud ja seda mitte üksnes kogu maailmast pärit kummaliste olendite koondumise kujul, vaid ka sellist kooselu mõtestavate kunstiteoste ja arhitektuuriliste sekkumiste kaudu.
Väikeste tiivuliste eest hoolitsemine on kesksel kohal prantsuse kunstniku Raphaël Emine’i töödes, kus on kujutletud skulptuurpesi, kookoneid ja varjupaiku pisikestele elusolenditele nagu putukad ja mikroorganismid. Need keraamilised teosed on entomoloogilised utoopiad, mitmesuguste liikide unelmate paleed, mis esitavad kujutluse ühest võimalikust linnalisest kooselust. Aedadesse, siseõuedesse ja teistesse linna õuesoppidesse paigutatud tööd kujutlevad linnaruumi putukatega jagamise uut esteetilist dimensiooni. Nad on teravas kontrastis tavapärase vaenuliku suhtumisega nendesse väikestesse, kuid tähtsatesse elusolenditesse.
2023. aastal pidas Emanuele Coccia Helsingis loengu, mille käigus oli mul võimalik temalt küsida, kuidas uus ökoloogi- line paradigma maastikuarhitektuuris väljendub. Vastuseks sain parajalt kirve kodutöö: „Maastikuarhitektuur on tule- vikus üks olulisemaid kunstiliike. Ma ei saa aru, miks keegi seda välja ei ütle. Kuid sinu põlvkond võiks olla vägivald- sem. Te peaks kirjutama manifeste.“ Õnneks ei ole see ülesanne, mida üksi lahendada. Ma osalen Pompidou kes- kuses toimuval bioloogilise mitmekesisuse foorumil, mis toob kokku teadlased, uurijad, kunstnikud ja disainerid, et kujutleda kõige elava kultuuri. Heliinstallatsioon „Looduse manifest“, mille lõid foorumi jaoks Björk ja Aleph, kajab vastu nn röövikutes ehk hoone kuulsates eskalaatorites, kujutades endast üleskutset bioloogiliste koosluste ja risoomsete põimude ümbermõtestamiseks. Manifesti kuu- lates saan kinnitust, et mitmesuguste liikidega linn ei ole kauge ideaal, vaid juba praegune reaalsus. See on kohal iga- päevastes teisesuse poole sirutumise žestides – olgu teise- suse vormiks siis pääsukesed, siidikedrikud, kaarnad, mar- dikad või tuule ja rändavate seemnete nähtamatud loodusjõud.
ELLA PROKKOLA on soome maastikuarhitekt. Ta uurib mitmeliigilise mõtlemise mõju ehituskultuurile. Hetkel on ta Pariisi kunstiresidentuuri Cité Internationale des Arts resident.
PÄISES illustratsioon: Ella Prokkola
AVALDATUD: MAJA 4-2024 (118), peateema ÕHK
1 Vt selliste autorite töid nagu Gilles Clément, Bruno Latour, Philippe Descola, Vinciane Despret, Baptiste Morizot, Frédérique Aït-Touati, Emanuele Coccia ja Estelle Zhong Mengual.
2 Gilles Clément, Éloge des Vagabondes (Nil Editions, 2002).
3 Emanuele Coccia, The Life of Plants: A Metaphysics of Mixture (Polity, 2018)
4 Essee leiab hiljuti Pavillon de l’Arsenalis toimunud näituse „Paris Animal“ kataloogist. Näitus keskendus Pariisi loomaajaloole.
5 Emanuele Coccia, Metamorphoses (Polity, 2021).
