Linn on avaliku ruumi metonüüm, seda kujundavad iga linna selle elanikkonna moraalinormid ja vastupidi, linn kujundab seda, millist elu inimesed elada saavad ja tahavad.
Väljendamaks solidaarsust ja enda globaalselt positsioneerimiseks on mõned linna(valitsuse)d hakanud oma linnaruumi kväärima (ingl queer – tegu-, omadus- ja nimisõna, mis tähendab mitteheteroseksuaalset ja/või sooliselt mittebinaarset väljendust). Näiteks asub San Francisco Golden Gate pargis väike aidsi monumentide aed; Kalifornia kaubandusvõrk on iga juunikuu kaetud suurte vikerkaare- ja teiste seksuaal- ja soovähemuste subkultuuride lippudega. Vilniuses, Pariisis ja Brüsselis on mõned ülekäigurajad vikerkaarevärvilised. Viinis ja Londonis on aga püsivalt kesklinna paigaldatud valgusfoorid, kus seisavad koos või lippavad kaks südamega seelikut, või kombineeritakse rõngaid ristide ja nooltega, mis kokku teevad kas trans-märgi või sama- või erisooliste paari.
Neid subkultuuri märke leiab iga aastaga üha rohkemates linnades ning ilmselt ei leidu linna ilma seksiteemalise graffitita, mida on võimalik vaadata nii hetero- kui ka mitteheteroseksuaalse pilguga. Esitleda ettevõtet või linna seksuaal- ja soovähemuste suhtes tolerantsena on moodne, see näitab nüüdisaja kõrgemasse, kultuuriliselt kõige progressiivsemasse ühiskonnaklassi kuulumist. Sellises ühiskonnaklassis on vähemuste tolereerimine norm – sinna klassi kuulujal on piisavalt infot ja sõltumatust, et mitte lasta end vähemuste teemal emotsionaalselt üles kütta.
Siiski selgus 2019. aasta suurimate solidaarsuskampaaniate käigus, et paljud suurettevõtted, kes näitavad end linnaruumi hõlmavate vikerkaarekampaaniate puhul LGBT-sõbralikena, toetavad oluliselt suuremate summadega konservatiivseid vabariiklasi.1 Keda selline nähtavus siis tegelikult üldse esindab?
Rahusõnumiga vikerkaar astus kristlikult ikoonilt tänavatele 1970ndate alguses pärast 1966. aastal San Franciscos ja 1969. aastal New Yorgis toimunud mässu. Comptoni kohviku ja Stonewall Inni mässus astusid transnaised ja geimehed vastu politseinikele, kes korraldasid reide vähemuste baaridesse ja kutsusid kohale ajakirjanikke, kes tegid kinnivõetutest pilte, tõmmates seeläbi nii mõnegi inimese vastu tahtmist n-ö kapist välja.2 1984. aastal linastus dokumentaalfilm „Enne Stonewalli“ (režissörid Greta Schiller, Robert Rosenberg) ja 1999. aastal „Pärast Stonewalli“ (režissöör John Scagliotti). Filmid rääkisid LBGT+ inimeste ajaloost enne ja pärast seksuaalvähemuste võrdsusaktivstlikku liikumist, mida Stonewalli mässust alguse saanud Pride ehk seksuaal- ja soovähemuste demonstratsioonide traditsioon tähistab. Tallinnaski on 2004. aastast alates Pride’i peetud marsside ja väikeste linnafestivalidena.3 Hea ülevaate aktivismist, baaridest, klubidest, kogunemiskohtadest ning kogukondlikest, kultuurilistest ja seadusi puudutavatest sündmustest 1970ndatest tänapäevani annab Maris Sanderi ja Jaanus Samma artikkel Eesti Ekspressis.4
Aga mida on teada varasemast ajast?
Olen uurinud seksuaal- ja soovähemuste representatsioone 1920. ja 1930. aastate Eesti trükimeedias.
Enne Teist maailmasõda ei räägitud veel vähemustest, vaid homoseksualistidest, naismeestest/meesnaistest ja mõnikord kasutati koondnimetust „niisugused“. Mõiste „homoseksuaalsus“ tekkiski alles 19. sajandi lõpuveerandil ning selle tähendus kujunes paralleelselt eugeenikaga ehk nn teadusliku rassismiga. Sõdadevahelisel perioodil olid niisiis kõik mitteheteroseksuaalsed identiteedid paljude jaoks ühtemoodi ebaselged – mõned suhtusid kvääridesse suurema arusaamisega, teised pidasid vägistajat ja ristriietujat samasuguseks roimariks. Seksuaalsuse spektri mõistete kujunemisest sõdadevahelisel perioodil kirjutan pikemalt artiklis „Otsides kvääre elulugusid“ (ilmub 2020), siin aga peatun pikemalt teadetel seksi ja avaliku ruumi ristteedelt.
[Kaarli puiesteel ja Jaani kiriku ümbruses] liiguvad vargsil sammul pelglikud, piiluvad varjud, sageli äreva ja kiire kõnnakuga noored, aga ka vanemad mehed, isegi tudisevad hallipealised vanakesed. /…/ Need on inimesed, kes otsivad armastust omasugustelt olevustelt, st mehed, kes ei salli naisi, vaid otsivad mehi, ja ümberpöördult – naised, keda ei huvita mehed, ühe sõnaga – „niisugused“, või nagu neid nimetatakse teaduslikus keeles – homoseksualistid. Loodus, see saladusline ürgjõud, on loonud neile isesugused kalduvused, mida nimetatakse seltskonnas ebaloomulikkudeks. /…/ Eksib see, kes arvab, et siin on tegemist seltskonna jätistega. Ei! Moodsas riietuses, intelligentse näoga, nad liginevad oma „äravalitule“/…/.5
See lõik on pärit 1932. aasta huumoriajakirjast Uus Kosjaleht, kus ilmus palju lugusid erinevatest seksuaalsusega seotud teemadest, nagu inimkaubandus ja prostitutsioon, aga ka naturism ehk alastikultuur ja homoseksuaalsus. Teemad tegi humoorikaks sensatsiooniline toon, mis omakorda muudab kõik lood poolfiktsionaalseteks allikateks, kuitahes detailsed ja tõetruud raporteeritud kirjeldused ka ei paista. Nagu tuntud seksiostjaid nimetati ajakirjas nende poliitiliste hüüdnimedega, samamoodi tutvustati homoseksuaalseid inimesi vaid kaudselt, andes mõista, et neid leidub nii parlamendis, advokatuuris, vaimulikkonnas, sõjaväes kui ka ärimeeste seas. Selle põhjal järeldati, et homoseksuaalsus on „seltskondlik nähtus, mis on tavaline kõigis haritud maades“.
Viibides pikemat aega puiestee pimeduses, võime märgata, kuidas sünnib „kohtamine“. Näiteks ligineb teatud kõnnakuga mõni noormees, seisatab vahetevahel ja vaatab teraselt pimedussse. Seda märgates astub talle vastu „noolija“, vaatab tulijale uurivalt näkku ja läheb siis mööda pealtnäha külma, ükskõikse näoga. Kohe juure minna ja esineda oma ettepanekuga on ju kardetav – võib kergesti kukkuda sisse. Sellepärast on tarvis kõrvaldada kõik takistused, veenduda, et on kahtlemata tegemist omasarnasega, ning püüda kinni võõralt vastav signaal nõusolekuks. Tulija seisab liikumatult, ükskõikne ilme näol, nagu ei näeks ega aimaks ta midagi. „Noolija“ pöördub ümber, möödudes uuesti seisjast, teeb seda isegi mitmel korral, oodates kärsitult signaali. Viimaks ometi tuksatab seisja näol vaevaltmärgatav naeratus, juba nagu midagi ütlev. See julgustab „noolijat“. Algus on tehtud. /…/ Ta seisatab, öeldes mõne iganenud väljenduse ilma, hilise aja või mõne tühise asja kohta. Seega on jutulõng käes. Peagi suundutakse nagu kogemata „asja“ juure. Öeldakse poolsosinal ainult „niisugustele“ arusaadavad sõnad, seisja kõhkleb pisut, viimaks aga nõustub ja nüüd eemalduvad mõlemad Vabadusplatsilt nagu vanad sõbrad kunagi, kadudes ähmjalt valgustatud tänavate rägastikku.
Mida neist kahest Uue Kosjalehe kohtumise rituaalide vaatlusest siis välja lugeda? Esiteks selgub, et Tallinna vanalinnas käis vilgas seksikaubandus: Kaarli puiestee, Vabaduse väljakul olev allee Jaani kiriku ees, Raekoja-tagune läbikäik, Viru tänav, Uus tänav, Paks Margareeta ja Rannavärava mägi, Valli vahe ja Musumägi olid kohad, kus toimus pärast keskööd aktiivne kehaturg – ühiskonna kombluspiiride ületamise orgia. Veelgi huvitavam on, et Tallinnas kogunesid lantimisaladel ka „niisugused naised“ või meeste riietes naised, mis on üpris haruldane, sest lantimiskultuuri on peetud meestele ainuomaseks riskikäitumiseks. Samas, nagu selgub allolevast 1932. aasta Tallinna Postis ilmunud lõigust, on võimalik, et naised sattusid lantimisaladele osaliselt sellepärast, et nende või nende kallimate töö oli keha müümine.
Tallinnas on selliseid mees-naisi õige mitmeid. Enamikus on nad suureks nuhtluseks politseile, sest muude ebaloomulikkude tungide kõrval omavad kalduvusi kuritegevuseks. Pealinna silmapaistvamaid tüüpe sellelt alalt on Sinaida B, kes kannab järjekindlalt meeste riideid ja viimasel ajal säärsaapaid. Sinaida ei armasta mitte ainult mehe välimust, vaid eelistab ka mehe tööd. Ta on tegutsenud maalrina ja motoristina, pidades seal kõrval lakkamatult „näpuametit“, mille eest mitmed korrad istunud lukkude-riivide taga. Nagu mees kunagi, peab Sinaida armukest, kelleks on registreeritud avalik naine Olga S. Tihti võib seda paari öötundidel näha Viru uulitsal – jalutamas ja … armatsemas.
Toonaste ajakirjanike mittenormatiivsete seksuaalsuste käsitlemise retoorika kõlab küllalt politiseeritult. Esiteks olid eugeenikud loonud arusaama, et mitteheteroseksuaalsed inimesed on vaimselt häiritud ja kalduvad kuritegevusse, mida siinsed tsitaadid justkui kinnitavad. Teiseks toodi välja, et öiste tänavate inimturul on „klassivahed nagu luuaga ära pühitud. Ohvitser ulatab „pätile“ oma paberossi otsast tuld“. Niisiis oli artiklite alltekstiks suurlinlikkuse ja sotsialismi kriitika. Nimelt tehti 1920ndatel tõesti paljud seadused Nõukogude Venemaa ja Weimari vabariigi sotsialistide eeskujul ning teaduspõhiselt, sh dekriminaliseeriti homoseksuaalsus ja abort. Rahvuslased nägid igas keha reproduktiivsuspotentsiaali kahandavas nähtuses endise koloniseerija Venemaa varju, mis parasjagu oli Nõukogude Venemaa ning kus Stalini võimuletulekuni kehtisid seksuaalliberaalsed seadused. Mis puutub kriminaalsuse, tervise ja mittenormatiivse identiteedi seostesse, siis tänapäeval näib loogiline, et inimene, kes ei kohane rangete normidega, valib elustiili, mis on stressirohke ja reegliteväline. Sellisel puhul on küll võimalik elada enda reeglite järgi, samas tuleb konventsioonidele toetumata kõige eest ise vastutada, olgu hinnaks siis majanduslik kitsikus või mõne kodaniku kulmukergitus – ning nii võivad seadusedki paista ebaadekvaatsena.
Öeldakse poolsosinal ainult “niisugustele” arusaadavad sõnad, seisja kõhkleb pisut, viimaks aga nõustub ja nüüd eemalduvad mõlemad Vabaduseplatsilt nagu vanad sõbrad kunagi, kadudes ähmjalt valgustatud tänavate rägastikku.
Dome Karukoski 2017. aasta film „Tom of Finland“ kujutab 1930. aastate lantimist Helsingis. Linateoses võib näha, missugused olid cruis’imise ehk lantimise välitingimused: külm, rõskus, pidev oht politseile vahele jääda või sattuda mingi kahtlase tüübi otsa, kes on kas pahatahtlik, kolleeg, õe poiss-sõber või sugulane. Ja kui jäädigi vahele, tuli läbida groteskne kohtumeditsiiniline ülevaatus ning võis sattuda koguni paariks aastaks töölaagrisse vangi. Kui inimene oli sellise tee läbi käinud, sai temast endine vang, kes muutus ühiskonnas üha marginaalsemaks, nt ahenesid töö leidmise võimalused. Üks homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise argument oligi asjaolu, et selle paragrahvi pärast toimus liiga palju väljapressimist, nii et 1926. aastal meestevahelised seksiaktid Eestis dekriminaliseeriti. Paraku jõustus seadus alles 1935. aastal – selle aja jooksul homoseksuaalsuse eest karistava paragrahvi kaasustest on kirjutanud Andreas Kalkun.6 Kalkuni käsitletud lood kätkesidki erisuguseid väljapressimisi, kiremõrvu ja vihakuritegusid, andes samas palju informatsiooni kohtumispaikadest ja linnaolmest.
Tulin ühel soojal õhtul kinost ja lonkisin aeglaselt koju. Elasin siis Paldiski maanteel. Kaarli puiesteel panin tähele, et keegi mind jälgib. See oli paks soliidse välimusega härra. Arvasin alul, et eksin. Aga ei eksinud; tegin meelega väikseid ringe tänavail, paks härra püsis aga endiselt mu kannul. Taipasin, et mind jälgib jälle üks „nendest“. Kõndisin oma korterist mööda, ei tahtnud näidata, kus elan. Härra püsis veel ikka mu kannul. Kiirendas viimaks käiku, nagu oleks mingile otsusele jõudnud, astus mu kõrvale, pakkus suitsu ja tegi juttu. Kõneles alul ilmast ja maast, siis /…/ juhtis jutu minule. Küsis, kus ma elan. Näitasin käega: „Seal, Seevaldi taga!“ Ka tema ütles enese sealpool elavat. Kõndisime mõlemad vapralt edasi. Sain väga hästi aru, et ka tema „seal“ ei elanud. Ta püüdis teada saada, kes olen ja missugune on mu aineline seisukord. Kuuldes, et olen vaenelaps ja väikesepalgaline õpipoiss, kes end ise elust peab läbi lööma, muutus ta kaastundlikuks. Lubas mind igati aidata ja toetada.
„Olen teile võhivõõras inimene, kuidas võite mind aidata?“ küsisin mina. Tema aga ütles enesel nõrkuse olevat kõiki noori inimesi aidata, kes raskustesse sattunud. /…/ Tema võttis minult lubaduse, et kindlasti tema poole pööran, kui raskustesse peaksin sattuma. Sellise jutuga muutus ta juba kodusemaks ja usaldavamaks. Poetas koguni oma lihava käe mu kaenla alla.
Teisel pool Paldiski maantee viadukti seisis politseipost. Teda nähes härra tõmbas järsult käe mu kaenla alt ja kargas paar sammu eemale. Ta kohmetus oli sedavõrd naljakas, et pidin naerma pahvatama. Politseipostist mööda jõudnud, võttis ta uuesti mind käevangu. Jõudsime Seevaldist mööda. Tema palus, kas ma ei tuleks veidi metsa jalutama. Läksimegi metsa. Kui tulime tagasi, andis ta mulle nelisada marka. Vabandas, et tal rohkem raha ühes ei ole. Hakkasime tagasi tulema. Tunnistasin, et ma sugugi seal ei ela, kus ma ennist ütlesin. Ka tema tunnistas häbelikult, et elab mujal.
See lugu pärineb kellegi tundmatu autori autofiktsionaalsest artiklisarjast 1933. aasta Rahvalehes. Otsekohe kerkivad silme ette mainitud tänavad, erinevused ja sarnasused tänapäevase linnapildiga. Võrreldes teiste väljaannete tekstidega, mis on kirjutatud justkui kõrvaltvaataja pilgu läbi, saame siin aimu homoseksuaalse inimese enda kogemusest. Selles hääles on teatavat distantseeritust ja häbi – lugu on kirjutatud tagasivaates. Minategelane kahetseb oma ebanormaalsust, mis kirjutamise ajaks on ületatud, aga annab samas küllaltki täpseid kirjeldusi ajastu geide subkultuurist. Lisaks sellele ostu-müügi, vana-noore, hirmutava-hirmunu dialektikale annab artiklisari veel teateid homoseksuaalsete meeste kohtumispaikadest kodudes, aga ka õigeusu papist, kes mehi laulatas. Juttu tuleb ka sellest, et Kadriorus olevat baltisakslased peene kohviku teinud, samuti mainitakse korduvalt kultuuriklubi Must Roos Kompassi tänaval, kus mehed tantsisid naiste riides. Kompassi asumist on Robert Nerman kirjutanud kui tõelisest liberaalide kantsist, mille juurde kuulusid nii sionistid, Pühtitsa abiklooster, kriminaalsed tulevahetused politseiga, mereväelased kui ka sportlaste seltsid.7 Samamoodi mainitakse Raekoja-taguse Dunkri tänava avalikku käimlat ning paljusid kodusid. Lantimiseks ega flirtimiseks sobivat linnaruumi tegelikult arhitektina planeerida ei saa, vähemalt ei saa minna kindlapeale, saab ainult üht-teist välistada ja ruumi turvaliseks kujundada.
Hiljutises vestluses selgus, et tänapäeva Tallinnas on lantimisalasid üha vähem. Viimane nöök oli Lennusadama ja Noblessneri piirkonna väljaarendamine, kus pereelamud on mere äärest privaatsuse ära võtnud. Mõnel pool on nii meeste kui ka naiste lantimiseks populaarsed erinevad pargid, surnuaiad ja rannad, mujal on jälle tavalisemad seksiklubid ja internetirakendused. Linnaplaneerimine ja arhitektuur kujundavad niisiis väga konkreetselt inimeste seksuaalpraktikaid, mis omakorda on nähtavalt ja nähtamatult osa ühiskondlikest normidest. See ohtude piire kompav intiimne perspektiiv linnale võiks olla inspiratsiooniks, kuidas kujundada turvalist (linna)ruumi kõigile sugudele, nagu me neid tänapäeval tunneme.
REBEKA PÕLDSAM on etnoloogia doktorant, kes uurib seksuaal- ja soovähemuste ajalugu Eestis. Lisaks töötab Põldsam vabakutselise kunstikriitiku ja -kuraatorina ning õpetab külalislektorina soouurimuse kursuseid Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis.
PÄISES: 2004.a. Pride marss Sauna tänaval Tallinnas. Foto: Arvi Ravalepi
AVALDATUD: Maja 98 (sügis 2019), peateema Autor
1 Reid Champlin, Companies’ political spending contradicts Pride support. – OpenSecrets.org, 13.6.2019.
2 Susan Stryker, Transgender History. Seal Press, 2008, lk 84–87, 106–111.
3 Aet Kuusik, Me poleks kunagi pidanud tänavalt ära minema. – Postimees, 8. juuli, 2017.
4 M. Sander, Sissejuhatus Eesti geiajalukku. – Eesti Ekspress, 20.10.2011. https://ekspress.delfi.ee/kuum/loe-kus-kohtusid-geid-noukogude-ajal?id=60104459
5 Kõik kursiivis lood on toimetatud fragmendid Eesti 1920–1930ndate ajakirjandusest.
6 Andreas Kalkun, Ajalugu, mida polnud? Homoseksuaalse iha jäljed kolmes kohtuasjas. – Mäetagused 71, 2018.
7 Robert Nerman, Praeguse city varasemad elanikud torkasid silma vabameelsusega. – Postimees. 21.12.2007.
