Sügis 2019: autor

TUNDMATU
Ruumiluule, ruumiluul, ruumiloome, ruumiluuleloome 〉 Mariann Drell
Kes tegi? 〉 Roland Reemaa
Šedööver keset kartulipõldu 〉 Diana Drobot, Päär Keedus

PERSOONID
Märkamata jäänud arhitektuuri esiletõstmine 〉 Merle Karro-Kalberg

PROJEKTID
Imavere rapsitehas – asjad mis loevad 〉 Kristel Niisuke, Margus Tamm
Fotografiska Tallinnas – laagerdunud suvelõpu marjad champagne’i vahuga 〉 Maarin Mürk
Rannamõisa tavandimaja – Leinamajast tavandimaja 〉 Kaia Tungal

KOOS
Korduslaul 〉 Hans van der Heijden
East: projektiläbirääkimised 〉 Laura Linsi
Avalikud hämaralad linnaruumis. Fragmente Tallinna seksuaalsuse ajaloost 〉 Rebeka Põldsam

JUHTKIRI

Sügisene Maja vaatleb autori rolli arhitektuuris. Üks viis selleks on alustada autorluseta, tundmatust, anonüümsest loomingust. Käesoleva numbri eesmärk on eemalduda looja nime või käekirja painest ning avastada kvaliteet ruumist ja selle loomisest, mis ühel või teisel viisil jääb tundmatuks. See kvaliteet võib peituda kollektiivses autorluses, kõrvalradade otsingutes, linnalikus anonüümsuses, avaliku ruumi loomisele omases koostöös, olemasoleva mõjutustes, igamehe kuuris, unustatud ruumis, tehnilises masinas või ruumisopis, mis on äratuntav ainult ühele kasutajagrupile või üksikule avastajale. Tundmine on hinnanguline mõiste – ühele tundmatu võib olla tuntud teisele.

Arhitektuuri on lihtne allutada müüdava kaubaartikli loogikale, kus ainulaadne tervikteos ning seda esindav autor mängivad üha rohkem rolli ehitatud keskkonna arendamisel ja loomisel. Ehk on hetkel väljakutsuvaim ülesanne arhitektuuris luua kõige igapäevasem ruum, kus disain ei domineeri ruumi üle, kus juba olemasolev pakub lahendusi, kus kogukond võtab ise vastutuse ruumi kasutamise ja heakorra üle. See on võimalus ja kvaliteet, mis laseb arhitektuuril vormuda isepidi ja ootamatult ka tellijale, loojale ja kasutajale.

Laura Linsi, Roland Reemaa

Külalistoimetajad

Foto Sohvi Viik

Facebook

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.