Linnad vähendavad üksikisikute ökoloogilist jalajälge, kuid linnade kasvu juures tuleb silmas pidada, et säiliks bioloogiline mitmekesisus, mis muuhulgas aitab tagada linnaelanikele täisväärtusliku elu.
Linnaloodus pakub lisaks looduskaitsele ja inimeste elukeskkonna parandamisele otsest majanduslikku kasu: Barcelonas hinnati olemasoleva linnalooduse panust õhukvaliteedi parandamisele (nn välditud kulude meetodil) 1.1 miljonile eurole aastas, Ameerika Ühendriikide linnas Sacramentos 1500 dollarile iga linna hektari kohta, kokku 28.7 miljonile dollarile aastas.
LINNALOODUS LOODUSE JAOKS
Alustan dramaatiliste numbritega, kuid luban, et suurem osa sellest kirjatükist keskendub lahendustele, mitte järjekordse apokalüpsise kuvamisele. Et aga saaksite linnaloodusele uue pilguga vaadata, on väike sissejuhatus vajalik.
Veel sada aastat tagasi oli kolmandik Eesti pindalast ehk 1.8 miljonit hektarit kaetud niidukooslustega.1 Neist puisniidud, mis oma keskkonnatingimuste eripära tõttu sobivad eluks nii avamaastike kui metsa liikidele, levisid rohkem kui 850 000 hektaril, olles üheks levinumaks elupaigatüübiks kõikjal Läänemere ümber (Kukk ja Kull 1997).
Niidukooslused on nii Eestist kui ka mujalt Euroopast tänaseks peaaegu kadunud. Eestis on neid järel u 60 000 ha ehk vähem kui 5% võrreldes 20. sajandi algusega. Koos niitudega kaovad ka liigid, kes neil elavad, sealhulgas inimesele eluliselt olulised ja/või ikoonilised elustikurühmad – niidulilled, kimalased, päevaliblikad, avamaastike linnud jpt. Nad ei ela murul, rapsipõllul või parkimisplatsil ning isegi tee- või põlluserv ega sööti jäänud põld ei ole neile täisväärtuslikuks alternatiivseks elupaigaks.
Tulenevalt maastike nii mahukast muutusest ongi Euroopas alates 1980. aastatest avamaastike lindude arvukus kahanenud 50%, liblikate arvukus aga aastast 1990 kahanenud 45%.
Saksamaalt tuli 2017. aasta sügisel teade, et 27 aastaga on riigi looduskaitsealad kaotanud enam kui 75% lendavatest putukatest (Hallmann et al. 2017).
Kujunenud maastikud, metsamajandamise intensiivsus ja puisniitude kadumine on ebasobivad ka paljudele metsaliikidele, nii on Eesti metsades jäänud igal aastal vähemaks 60 000 metsalinnupaari, võrreldes aastaga 1980 aga on Eesti metsades lausa veerandi võrra vähem linde (Eesti Ornitoloogiaühing 2017).
Selliste masendavate numbrite valguses peame hakkama looduskaitsele ja elustiku hoidmisele vaatama senisest hoopis teise pilguga. Täna harrastatav maakasutus on ohuks suure osa liikide säilimisele ning olemasolevatest looduskaitsealadest ei paista piisavat, et peatada liikide kadumine. Mida siis teha? Siinkohal saavadki appi tulla linnad.
Suuremas mastaabis, näiteks riikide tasandil, linnad ja elurikkuse nn kuumad punktid sageli kattuvad – linnad on sageli rajatud looduslikult mitmekesistesse piirkondadesse. Suure üldistusena võib isegi öelda, et sinna, kus me peaksime tegelikult loodust kaitsma, oleme rajanud asulad.
Linnade laienemise mõju elurikkusele on negatiivne, ennekõike olemasolevate elupaikade hävimise, killustamise ja kahanemise tõttu. Seetõttu peame loodusliku elurikkuse hoidmist linnades ja nende vahetus ümbruses väga tõsiselt võtma. Tulevikus võib paljude liikide käekäik sõltuda just sellest, kui hästi meil õnnestub linnades ja uusasularajoonides elustikku toetada ja suurendada.
LINNALOODUS INIMESE JAOKS
Elurikas haljastus ning looduse väärtustamine linnades võimaldab vähendada linnastumise ökoloogilist jalajälge. Kuid isegi kui looduskaitselised väärtused väga korda ei lähe, on meie elukeskkonna seisund meie vaimse ja füüsilise tervise üheks oluliseks osaks ning esteetiliste naudingute loojaks, rääkimata teistest olulistest hüvedest, mis linnaloodusega seotud – üleujutuste regulatsioon, müra vähendamine, veekvaliteedi hoidmine, UV-kiirguse vähendamine, kuumasaarte vältimine, küttekulude optimeerimine jne.
Viimase aastakümnega on kogunenud aina rohkem teaduslikku tõendusmaterjali selle kohta, et inimene on loodud elama elurikastes keskkondades.
Ümbritseva keskkonna elurikkus on seotud inimeste füüsilise ja vaimse tervisega, pikema elueaga, inimeste tunnetusliku heaoluga ning identiteeditundega (Lovasi et al. 2008 jt).
Näiteks Itaalia linnades läbi viidud uuringu alusel hindasid inimesed oma taastumisvõimet ja heaolu suurenemist kõrgemaks elurikastes, taimede poolest mitmekesistel haljasaladel võrrelduna liigivaeste haljasaladega (Carrus et al. 2015). Huvitava leiuna on ka näidatud, et taimede liigirikkus ja ümbruskonna maastikuline mitmekesisus mõjutab oluliselt inimeste naha mikrofloora koosseisu ning vähendab allergiate esinemissagedust (Hanski et al. 2012). Samuti on leitud, et rohealade olemasolu pikendab linnainimeste eluiga (Tzoulas et al. 2007).
Muidugi on linnaloodusega seotud ka negatiivseid mõjusid – tuultolmlevate liikide õitsemine põhjustab probleeme allergikutele, puud lõhuvad pinnast, varjavad valgust ja ohustavad ehitisi, linnarebased võivad levitada haigusi koduloomadele.
Ka inimeste väärtushinnangud omavad rolli linnalooduse tunnetamisel – linnud ja putukad on paljudele ebameeldivad ja hirmutavad, pargid tunduvad pimedal ajal heidutavad, harjumuspärase ja standardiks kujunenud linnailme muutumine ei ole meele järgi.
Nii on tänapäeval normiks kujunenud madalaks niidetud muru ning hiljuti läbiviidud uurimuse kohaselt arvasid paljud Tartu linna elanikud, et kõrgemate rohttaimedega looduslik haljastus pargialadel jätab hooldamata ja korrastamata mulje (Vaaks 2017). Linnalooduse pakutavad hüved aga kaaluvad kordades üles võimalikud probleemid, mida oskusliku linnaplaneerimise, teavitustöö ning ökoloogilistele teadmistele tugineva maastikuarhitektuuriga annab vältida.
Linnaloodus pakub lisaks looduskaitsele ja inimeste elukeskkonna parandamisele otsest majanduslikku kasu: Barcelonas hinnati olemasoleva linnalooduse panust õhukvaliteedi parandamisele (nn välditud kulude meetodil) 1.1 miljonile eurole aastas, Ameerika Ühendriikide linnas Sacramentos 1500 dollarile iga linna hektari kohta, kokku 28.7 miljonile dollarile aastas.
Lisaks õhukvaliteedi hoidmisele pakub iga linnapuu hinnanguliselt 10–15 dollari jagu linna soojusregulatsiooni „teenust“ (Gómez-Baggethun & Barton 2013). Nii peab tuleviku linnahaljastus ja linnaplaneerimine sammuma hoogsalt sinnapoole, et maksimeerida linnalooduse kahte rolli – loodushoidu ja elukeskkonna parandamist. Tagamaks keskkonna elurikkust ja seeläbi inimeste heaolu, peame liikuma linnaplaneerimisel läbimõelduma keskkonna poole ning tagama liigirikkust toetava, mitmekesise haljastuse ja looduslike koosluste säilitamise kus võimalik.
LOODUSKOOSLUSTEST LOODUD LINN
Millised lahendused on looduskeskkonnale ja inimesele abiks, mida kindlasti vältida ning mida iga linnaelanik ise saab ära teha?
Esmajärjekorras tuleb väärtustada ja ökoloogiliselt jätkusuutlikult majandada-kujundada olemasolevaid loodusväärtusi. Hiljuti on terminiga blandscaping hakatud tähistama maastikukujundust ja linnahaljastust, mis rakendab standardseid stamplahendusi vastavalt maastikuarhitektuuri trendidele ja harjumustele, kuid seeläbi hävitab igale piirkonnale ainuomast looduskeskkonda ja ökoloogilisi väärtusi (Connop & Nash 2018). Eesti keeles võiks sellist praktikat nimetada vaesestavaks haljastuseks – moekad, ühetaolised, samade liikide ja stiilidega haljastuslahendused muudavad meid ümbritsevat looduslikku keskkonda vaesemaks. Õnneks on näha märke, et senini pigem vaesestava haljastusega tegelev haljastuskultuur hakkab muutuma ning on mõistetud, et ökoloogia-alased teadmised või ekspertnõu on mitmeotstarbelise ja kvaliteetse linnaruumi loomisel hädavajalik. Pea igas Eesti linnas või nende vahetus ümbruses on mingil määral veel säilinud ajaloolisi liigirikkaid, looduskaitse seisukohast üliväärtuslikke niidukooslusi. Niitude taastamine, hooldamine ning integreerimine linnaruumi päästaks liike ning looks lisaväärtust linnaelanikele.
Heaks näiteks on olnud roostunud ja võsastunud Pärnu rannaniidu taastamine, seal karjatamise alustamine ning linnaelanikele külastamiseks avamine projekti „Linnalehmad“ raames. Linnaelanike algsed hirmud maastikumuutuste ees asendusid positiivsete hinnangutega saavutatud tulemusele (Mägi 2014).
Pärnust on nüüdseks eeskuju võtnud teisedki linnad – Viljandi Lossimägesid hooldasid juba eelmisel aastal lambad, luues suurepärase kombinatsiooni pärandkoosluste taastamisest ja elurikkuse toetamisest, loodusharidusest ning linnaruumi mitmekesistavast planeerimisest.
Kuressaare linn taastab sel aastal linna piiridesse jäävaid haruldasi loopealseid karjamaid, et avada need tänaseks võsastunud kooslused taas lilledele, liblikatele ja inimestele. Ruumi on sellisteks tegevusteks Eesti linnades kõvasti.
Tallinna piiresse jäävad paljud ajaloolised niidukooslused, mida tuleks haljastuslahendustes käsitleda. Tartu külje all on erakordselt väärtuslik, kuid täielikult hüljatud niidukooslus Raadi kaitsealal, mille taastamisel ja hooldamisel saaks elurikkuse toetamisega samaaegselt luua linnaelanikele väärtusliku rekreatsiooniala ja loodushariduse tulipunkti.
Mis veel?
Aina suurenevaks probleemiks saab otsene pinnasekatmine ehk mitteläbitava katte rajamine mullapinnale, mis üsna jäädavalt eemaldab kõik loodusliku keskkonnaga seotud looduse hüved. Haljastuses peaks püüdlema kivipindade rajamise vähendamise poole, hoonete rajamisel tuleks kompenseerida pinnakadu rohekatuste või vertikaalaedadega. Rohekatused võivad elustiku toetamisel olla olulisteks elementideks linnas, kui katustele on rajatud kodumaistest (NB!) liikidest rikas taimekooslus ning sellelaadseid katuseid on läheduses rohkem ehk on tagatud elupaikade maastikuline sidusus – siis leiavad katustest tuge ka putukad ning linnud ning püsib liigirikas taimekooslus. Mitmete linnade heakorraeeskirjad näevad ette parkimise lahendamist elamute kruntidel, mis omakorda on tinginud vajaduse uusrajatiste õuealad kiviga katta. See ei ole jätkusuutlik lahendus – mullapinna katmine võtab elupaiga liikidelt ning lisab koormuse kanalisatsioonisüsteemidele võttes hoovidelt võimalused puhverdada vihmavett.
Linna haljasalade kujundamisel võiks kasutada looduslikku haljastust ja vähem lamedaid suuri murupindasid. Iga linn võiks olla uhke maastikulahenduste üle, mis oskuslikult integreerivad inimeste puhkealad mitmekesise haljastusega.
Toidu kasvatamiseks mõeldud linnaaedade väikesed Tootsi peenrad on Inglismaal läbi viidud uurimuse alusel linnade kõige liigirikkamad kohad, toetades rikast elustikku mullabakteritest ja seentest kuni liblikate ja teiste putukateni. Tuleks leida mehhanismid, kuidas linnaaedu rohkem luua ja tuua neid ka avalikku kasutusse.
Eraaedade haljastus, eriti suurtes uuselamurajoonides, mängib olulist rolli elurikkuse kaitsel. Kui iga aiapidaja jätaks suurtest murupindadest osa looduslikule taimestikule ning teeks sealt hobi ja trenni mõttes kord aastas heina, on antud väike panus niiduelustiku säilimiseks. Muru on elurikkuse seisukohalt umbes sama hea kui parkimisplats. Kindlasti tuleks tühistada Eesti mitme linna heakorraeeskirjades olev nõue, et rohttaimestik võib kruntidel ja haljasaladel olla vaid 15 cm kõrgune.
Linnalooduse jaoks ju polegi teab mis palju tarvis – vaja on vaid mõtteviisi muutust ning loodushoidlikumat planeerimist. Linnalooduse hea käekäik tagab aga jätkusuutliku elu nii meile kui loodetavasti ka paljudele teistele liikidele.
Elurikkust soosivad lahendused linnades:
– vaesestava haljastuse vältimine,
– olemasolevate looduslike väärtuste (koosluste, liikide) säilitamine
ja nende olukorra parandamine,
– mullapinna katmise vältimine, vertikaalhaljastuse kasutamine ja
kodumaiste taimeliikidega rohekatused,
– loodusliku taimestikuga, struktuurselt mitmekesised ning
multifunktsionaalsed haljasalad,
– mitmekesised koduõued igaühe looduskaitse toel.
Igaüks saab väikeste tegudega anda oma panuse elurikkuse säilimisse ja mitmekesisema linnaruumi loomisesse – niida harvem, jäta aianurk looduslikule taimestikule, ära kasuta pestitsiide, talveks jäta aeda lehehunnik siilidele, pane lindudele pesakast ja putukatele „putukahotell“ pluss veel tuhat muud väikest tegu.
AVELIINA HELM on Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur, kes on oma teadustöös keskendunud elu rikkuse uurimisele. Tema Tartu Ülikooli võrseettevõte Nordic Botanical pakub botaanilist ja ökoloogilist nõu loodusläheduse haljastuse rajamisel ning toodab ka niiduhaljastuseks sobilike liikide seemneid.
VIITED:
1 Eesti niidukooslused on meie maastikes inimeste hooldada – niita ja karjatada – olnud juba tuhandeid aastaid. Teadlased peavad aga praegu tuliseid arutelusid selle üle, kui avatud olid meie maastikud enne algelise põllumajanduse kujunemist – peale hakkab jääma arusaam, et tänaseks välja surnud suured rohusööjad (näiteks tarvas, mammut ja palju teised) hoidsid meie maastikud puisniidutaolistena ning tegu ei olegi inimtekkeliste, vaid Euroopa ürgsete kooslustega.
LISAKS:
- Connop, S. & Nash, C. 2018. Blandscaping that erases local ecological diversity. The Nature of Cities. https://www.thenatureofcities.com/2018/01/09/blandscaping-erases-local-ecological-diversity/
- Eesti Ornitoloogiaühing. 2017. Eesti metsadest on kadunud 60 000 linnupaari aastas. https://www.eoy.ee/rasvatihane/uudised/eesti-metsadest-on-kadunud-60-000-linnupaari-aastas.
- Gómez-Baggethun, E., & Barton, D. N. 2013. Classifying and valuing ecosystem services for urban planning. Ecological Economics, 86, 235-245.
- Hallmann, C. A., Sorg, M., Jongejans, E., Siepel, H., Hofland, N., Schwan, H., … & Goulson, D. 2017. More than 75 percent decline over 27 years in total flying insect biomass in protected areas. PloS one, 12(10), e0185809.
- Hanski, I., von Hertzen, L., Fyhrquist, N., Koskinen, K., Torppa, K., Laatikainen, T., … & Vartiainen, E. 2012. Environmental biodiversity, human microbiota, and allergy are interrelated. Proceedings of the National Academy of Sciences, 109(21), 8334-8339.
- Kukk, T., & Kull, K. (1997). Puisniidud. Estonia Maritima, 2(1), 1–249.
- Lovasi, G. S., Quinn, J. W., Neckerman, K. M., Perzanowski, M. S., & Rundle, A. (2008). Children living in areas with more street trees have lower prevalence of asthma. Journal of Epidemiology & Community Health, 62(7), 647-649.
- Mägi, M. 2014. Pärnu inimeste suhtumisest rannaniitude taastamisse. Pärnu Postimees 22.08.2014
- Vaaks, H. 2017. Elurikkus linnas – Linnalooduse potentsiaal bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, bioloogia õppekava.
Foto üleval: Mati Kose. Pärnu rannaniidu 375 ha suurusel looduskaitsealal on umbes 250 ha hooldust vajavaid poollooduslikke kooslusi, enamasti rannaniite.
Avaldatud 2018.a. kevadnumbris (nr 93).
