Kevad 2018: materjal ja liigirikkus

SISUKORD:

MATERJAL JA UUDSUS
Kuidas luua uut? 〉 Vastavad Rachel Armstrong, Manja van de Worp ja Jelle Feringa
Kuidas metsa hõikad… 〉 Andrus Laansalu
Mitte teha betoonist joonlauda 〉 Karl-Eerik Unt
Lutheri masinasaal: industriaalajastu tempel 〉 Darja Andrejeva
Ehitusmaterjalide roheline aed 〉 Tõnis Arjus
Erilahendustega jaomanäoline puitarhitektuur 〉 Sille Pihlak
Käsitöö algoritm 〉 Kaiko Kivi
Digitaalne materjal 〉 Gilles Retsin
Kohvi morfoosid 〉 Annika Kaldoja
Kohalike materjalide kombinatoorika turba ja põlevkivituha näitel 〉 Märten Peterson
Maakamar 〉 David Grandorge, Jonathan Lovekin

PERSOON
Veronika Valk. Mängulise ruumi ellukutsuja 〉 Intervjueeris Hans Ibelings

LINNALOODUS JA LIIGIRIKKUS
Linnavaatlused. Aiastatud aedlinn 〉 Eve Kiiler
Linnaloodus – kellele ja milleks? 〉 Aveliina Helm
Biotoobikesksed linnamaastikud 〉 Johan Paju
Elurikkus kaalukausil 〉 Madli Linder
Linnaaiandus ja -loodus maastikuarhitekti pilgu läbi 〉 Rea Sepping.

Rea Seppingu artiklit ilmestavad fotod seeriast “Shanghai, viimane lennuk“, mis dokumenteerivad Hiinalinna aedasid, 2017. Autor Maria Kilk

*

JUHTKIRI: MATERJAL, KOOSLUS JA LIIGIRIKKUS – ARHITEKTUURI MATERIAALNE SÜDAMETUNNISTUS

„Brunelleschi oli oma aja Elon Musk,“ kirjutab arhitektuurirobotite tootja Jelle Feringa. Miks on ehitusvaldkonnas nii vähe innovatsiooni ja miks see piirdub enamasti katsetustega ülikoolide laborites? Kui pöördume tagasi arhitektuuri kõige põhimisema eesmärgi juurde – pakkuda kaitset ja varju, siis võib tekkida küsimus, kas uuendused materjali ja tehnoloogia vallas on üldse niivõrd tähtsad? Ehkki see primaarne eesmärk võib tunduda igipõline, on kaitse ja varju pakkumise viisid ometi ajas muutunud. Igapäevased küsimused on ajastu nägu, kuigi võime neid sageli pidada paratamatuteks või universaalseteks. Tänapäeval on ehitussektoril suure osa riikide süsinikdioksiidi emissioonis ja energiatarbes kõige kaalukam roll. Muutes ehitussektorit, saame muuta ka looduskeskkonna käekäiku.

Arhitektuuri uuenduste horisondist, fookusega materjalil ja tootmisel kõnelevad arhitektuuriprofessor Rachel Armstrong, insener Manja van de Worp ja tootja Jelle Feringa. Bioloogiale pühendatud Tallinna Arhitektuuribiennaali väisanud Armstrong toob välja, et talle üks huvipakkuvamaid  küsimusi on kohanemisvõimelistest, keskkonnale reageerivatest protorakkudest ehitusmaterjalid. Insener Karl-Eerik Unt kirjutab materjali rollist arhitektuuris ja küsib, miks ei võiks arhitektuur olla materjali innovatsiooni tüüriv valdkond, anname ka ülevaate Eestis viimaste aastate puit- ja betoonehitise aastapreemiaga pärjatud objektidest. Kunstiteadlase Darja Andrejeva vahendusel teeme lähemat tutvust renoveeritud Lutheri masinasaaliga, 20. sajandi alguse insenerikunsti saavutusega raudbetooni kasutamise vallas.

Digitaalsed modelleerimisvahendid ja arvutijuhitavad tootmispingid pakuvad võimalusi luua uudseid ja erilahendustega vorme, mille tootmishind ja -aeg on siiski võrreldav standardlahendustega. Kohalikku puitu väärindavast koostööplatvormist Eesti puitmajade tootjate, inseneride ja arhitektide vahel kirjutab Eesti Kunstiakadeemia doktorant Sille Pihlak. Arhitekt Kaiko Kivi tutvustab oma tööd, mille eesmärk oli rakendada algoritmilist disaini ja robotpinke loomaks lahendusi, mida käsitööna poleks mõeldav valmistada. Kui robotfrees saeb välja keskaegse skulptuuri, ei ole me loonud midagi uut, annab mõista arhitekt Gilles Retsin ja otsib diskreetsele digitaalsele loogikale vastet diskreetse, lihtsasti toodetava ning näiteks elamuehitist võimaldava materjali näol. 

Bioloogia põhimõtete rakendamisel arhitektuuris ja ruumiplaneerimises on aja jooksul kord keskendutud metafooridele, kord hoopis toimeloogikatele. Kliimakriisi kiiluvees on esile kerkinud New Yorgis läbiviidud projekti „Rebuild by Design“ järgi nime saanud lähenemine, mis seab ruumikujunduse fookusesse linnade jätkusuutlikkuse. Kuidas on aga lugu Eestis? Eesti linnade looduskooslused on veel vaid paiguti üsna liigirikkad. Ehk võiksimegi esimese asjana märgata ja mõtestada oma linnade looduskooslusi ja uurida, mida saab nende rikastamiseks ja hoidmiseks ära teha ja mida nad elukeskkonnale juurde annavad? Ja annavad väga palju! Botaanik Aveliina Helm kirjutab linnade elurikkuse tarvilikkusest nii linlase tervise kui ka looduskaitse vaatevinklist. Eesti päritolu Rootsis tegutseva maastikuarhitekti Johan Paju käe all on valminud katusemaastik, mis ühendab ajaveetmiskoha ja kohalikule loodusele omased taimekooslused, pakkudes niiviisi kogemust vabalt kujunevast linnaloodusest. Tartu omanäolisest ja sitkest linnaaedade pidamise kultuurist kirjutab maastikuarhitekt Rea Sepping, tema artiklit saadavad Maria Kilgi fotod Tartu Hiinalinna aedade peidetud kultuurist.

Numbri persoon on Veronika Valk-Siska, kelle liikumine mitmete arhitektuuriga seotud valdkondade vahel on kantud soovist erinevates ruumiloome etappides kaasa rääkida, algatada  erinevatel tasanditel ruumiloomega seotud protsesse ja lõimida nii omalaadne kooslus.

Ehkki käesoleva MAJA kaks teemat – materjal ja linnalooduse liigirikkus – võivad esmapilgul tunduda kaudselt seonduvad, iseloomustab numbri artikleid erinevaid mastaape ühendav mõtlemine, materiaalsus, erk terviklikkuse taju ja ometi täpne nägemus, kuidas kogu süsteemi oma teadlik panus anda. Need lood räägivad vastutustundest.

Peatoimetaja Kaja Pae


LOE VEEL

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.