Monumentaalne mõistatus

TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDŽ
Asukoht: Raekoja plats 2, Narva
Tellija: Tartu Ülikool
Tellija esindaja: Katri Raik, TÜ Narva kolledži direktor 1999-2007, 2009-2015
Projekt: 2005-2009
Valminud: 2012
Arhitektuur: Siiri Vallner, Indrek Peil, Katrin Koov; kaastöötajad Heidi Urb, Maarja Tüür, Kaire Nõmm, Andro Mänd, Sten Mark Mändmaa, Helina Lass (Kavakava)
Sisearhitektuur: Hannes Praks, Kadri Tamme, Kristjan Holm, Liisi Murula, Toomas Pääsuke, Ahti Grünberg, Daniel Marius Reisser, Helen Sarapuu (Hannes Praks OÜ)
Konstruktorid: Maari Idnurm, Siim Randmäe (EEB OÜ)
Netopind: 4680m2
Ehitaja: YIT Ehitus

Narva kolledži uus hoone on enesest teadlik arhitektuur, mis kehastab kultuuri elujõudu – mõistatuslikkust, julgust ja avatust.

Tartu ülikooli Narva kolledži uue hoone avamisest möödub tänavu kuus aastat. Kavakava Arhitektide kavandatud ehitis on intrigeerinud nii Eesti arhitektuuriavalikkust, muinsuskaitsjaid kui ka kohalikku Narva kogukonda 2005. aastast alates, mil kuulutati välja arhitektuurivõistluse tulemused. Hoone, mille lõpliku valmimiseni läks seitse aastat, on praeguseks omaks võetud – see mängib olulist rolli mitte ainult haridusasutuse, vaid ka kogukonnakeskusena. Samuti on hoonest saanud uueneva Narva üks sümboleid. Järgnev artikkel arutleb teemal, milles seisneb selle maja arhitektuuri fenomen.

MAJA

2012. aastal valminud kolledžihoone on üks esimesi avalikke moodsa arhitektuuriga maju, mis on Narvasse pärast Eesti taasiseseisvumist (1991) rajatud. Seepärast on tegu mitte ainult ühe uue hoonega teiste seas, vaid märgilise sammuga nii linnaehituslikult kui ka Narva kuvandit laiemalt silmas pidades. Aastaid TÜ Narva kolledžit juhtinud Katri Raiki vedamisel tegi kool läbi pika ümbersünni kaasaegseks, euroopalikuks õppeasutuseks – selle oluliseks eelduseks ja ruumiliseks asupaigaks sai uus koolihoone Narva ajaloolises südames.

2005. aastal toimunud arhitektuurikonkurss polnud erinevatel põhjustel kuigi suure osavõtjaskonnaga (laekus viis tööd), kuid Kavakava arhitektide ettepanek näitab, et edukaks võib osutuda ka vähese osalejatearvuga võistlus – oluline on, et nende hulgas leiduks vähemalt üks tugev töö. Kolledžihoone ehitus venis pikale ja langes osaliselt 2008. aastal alanud majanduskriisi ajale; nii koolil kui ka arhitektidel tuli rinda pista mitte üksnes kohalike skeptiliste poliitikutega, vaid osaliselt ka linnakodanikega, kes majaehitusele „kaikaid kodaratesse loopisid” ning ka alapakkumisi teinud ehitusfirmade ja kärbitud eelarvega. Raskustele vaatamata sai hoone 2012. aastal avatud ning toimib nüüd edukalt ligi 500 tudengiga õppeasutusena. Hoonest on saanud moderniseeruva Narva üks peamisi sümboleid.

Kavakava arhitektide – hoone põhiautorid on Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner – kontseptuaalse idee keskmes on ajalooline Narva börsihoone, täpsemalt selle samaaegne puuduolek ja kohalolu. Uus õppehoone markeerib oma vormiga (negatiivvormis peafassaad, terav ja konsoolne katusemaht ning rekonstrueeritud keldriruumid) börsi ajaloolise asukoha Narva raekoja platsil. Arhitektide endi sõnul koosneb hoone kahest mahust – markeeritud börsihoonest ja „pärishoonest”selle taga.¹ Ruumide paigutus ning maja vormiloogika on paljuski mõjutatud linnaehituslikust asendist. Raekoja platsil asuv börsihoone keldrimaht, kuhu rekonstrueerimise käigus tekitati näitusesaalid, moodustab peafassaadi ette madala platvormi või poodiumi, mis tekitab pidulikuma ja väärikama tunde hoonesse sisenemisel.

Kolledžihoone peafuajee on avar ning peamiste ruumi loovate elementidena jäävad silma betoonkarkass, valgustid ning puitparketiga kaetud astmestik, mis toimib pidulike ja avalike sündmuste puhul ka istmestikuna. Katusealuses, raekoja platsi kohale ulatuvas konsoolses „nokas” paikneb raamatukogu. Kui väiksemaid õpperuume leidub mõlemas hooneplokis, siis kaks suuremat auditooriumi asuvad (raekoja platsilt vaadates) tagumises tiivas. Hoonetiibade vahele jääb aatriumilaadne maht, mis on ühelt küljelt avatud ka kõrvaltänavale. Selle sümboolse vaheruumi soklikorrusel tegutseb kohvik, mis on avatud nii kolledži oma inimestele kui ka linlastele. 

Kui börsihoone negatiivjäljendist peafassaad on valatud monoliitsest valgest betoonist, siis ülejäänud eksterjööris domineerib hubaselt ja taktiilselt mõjuv savitellis; kohviku ja auditooriumite juures on ka suuremaid klaaspindu, kuid linnaruumi kontekstis ei mõju need domineerivalt. Hoone kandekonstruktsioon koosneb peamiselt monoliitsest raudbetoonkarkassist, mille keskseteks elementideks on rõhtsad põikraamid, mis järgivad hoone kuju.

Kogu hoone puhul pandi ideelise ja kujundusliku kõrval suurt rõhku ka ehitusmaterjalide kvaliteedile – interjööris on sisearhitekt Hannes Praks oma meeskonnaga kasutanud nii puitu, tekstiili kui inimsõbralikku lubikrohvi; kolledži avalikes ruumides on näha ka üsna mitmeid puhtaid betoonpindu. Majas on palju erilahendusi, mida siin ei jõuagi kõiki üles lugeda – tegemist on Gesamtkunstwerk’iga selle parimas mõttes – Eesti nüüdisarhitektuuris on sellele hoonele nii kontseptsiooni kui teostuse osas vähe konkurente.

Nagu sedastavad siinse artikli kõrvalrepliikides nii TÜ Narva kolledži direktori kohusetäitja Kristina Kallas, Narva peaarhitekt Ivan Sergejev kui ka Vanalinna Riigikooli direktor Tatjana Stepanova, on hoone omaks võetud ja sellest on saanud uueneva Narva identiteedi osa. Hoone arhitektuuri osas on nii kohalike kui ka külaliste seas siiani mitmeid eriarvamusi, kuid vähesed seavad kahtluse alla selle, et tegemist on põneva karakteriga majaga, mis mõjutab tugevalt Narva linna toimimist praktilisel ja ka sümboolsel tasandil. Mis aga muudab selle koolihoone nii intrigeerivaks ja mitmekihiliseks? Siinkirjutaja arvates on selleks viis, kuidas arhitektid on kokku põiminud keeruka ajaloo, praktilise ruumi ja kollektiivsed ootused.

VÄÄRTUSED

Kavakava üks põhitegijaid, arhitekt Siiri Vallner on hiljutises intervjuus öelnud, et nende looming tugineb alati väärtustele – koos kolleegidest arhitektidega loovad nad väärtustele ruumilise väljenduse.² Vallner näib väärtusega viitavat arhitektuuri sotsiaalsele rollile ja kontekstitundlikule loomule.

Kavakava looming on nende tegutsemise algaastaist peale lähtunud ajaloo, looduse ja ühiskonna poolt ette seatud komplekssest pusast, mille lahti harutamine on iga uue projekti lahutamatu osa. Nende töödes peegeldub ühishüve taotlus – nagu kriitik Jarmo Kauge selle sõnastas, teatav optimism ja helgus³ –, mis on pikitud kaalutletud konstruktiivsete, funktsionaalsete ja esteetiliste valikutega. Niisiis arhitektuur, kus kohtuvad eetika ja esteetika, kollektiiv ja indiviid, ajalugu ja tänapäev moel, mis ei võimalda tõmmata selgeid eraldusjooni, vaid soosib ühisosa väljatoomist ja kujunemist.

Nad ei soovi arhitektidena luua memoriaali, mõjuda liiga monumentaalselt, vaid jätta ruumi kogejale teatav vabadus nii kasutuse kui ka isikliku tähenduse kujundamisel; arhitektuur ei peaks olema mitte liigselt ära organiseeritud, ettekirjutav, vaid hoopis toetav, võimaldav. Sellele vaatamata ütleb Vallner, et tema jaoks on oluline ka korra, struktuuri, süsteemi olemasolu – see on midagi, mis võib esineda peidetumal kujul, kuid on arhitektuuri aluseks. „Kui vaid saaks kokku panna täieliku perfektsuse ja täieliku vabaduse. Aga see on võimatu. Sellega peab piiri pidama”.⁴

Nii Siiri Vallneri jutust kui Kavakava senisest loomingust jääb mulje, et nende arhitektuur sünnib pidevates vastastõmmetes – on tähenduste ja ruumikasutuse suhtes avatud, kuid rakendab korda ja omab kindlapiirilist vormi. Sama tundub pädevat ka Narva kolledžihoone puhul – jõuline vorm või lausa maamärk linnaruumis, mis lähemal vaatlusel ja vahetul kasutamisel osutub paindlikuks, empaatiliseks, olgugi, et tugeva karakteriga arhitektuuriks.

MONUMENT JA MÕISTATUS

Narva kolledžihoone asub linnaehituslikult väljakutsuvas asupaigas – II maailmasõjas hävinud linna sümboolses südames, raekojaplatsil. Aastakümneid on arutletud nii professionaalsete muinsuskaitsjate, arhitektide, planeerijate kui tavakodanike hulgas, kuidas peaks Narva vanalinna taastama, üles ehitama. Arvamuste paljusus ja diametraalselt erinevad arhitektuuri- ja linnaehitusideoloogilised seisukohad kopeerivast rekonstrueerimisest modernistliku vabaplaneeringulise linnani pole seni võimaldanud leida suuremat konsensust.

Kavakava arhitektide kavandatud kolledžihoone toimib selles konkureerivate ajalugude, mälude ja imaginaarsete linnade virr-varris omamoodi jokkerina, mis ei heida üle parda ühtegi osapoolt ja suudab oma kohaloluga ajaloolise raekoja kõrval kehtestada justkui uue (olu/seisu)korra, visandades ajaloolise vanalinna taashoonestamise ühe võimaliku, kompleksse stsenaariumi.

Kuivõrd tegemist on linnaehituslikult tundliku ja olulise kohaga, siis pidi kolledžihoone rahuldama vähemalt kahte vajadust: sobima (kujuteldavasse ajaloolisesse) linnakutte ja mõjuma piisavalt veenvana ka üksikhoone tasandil. Arhitektid on siin balansseerinud noateral, kuid suutnud terviku koos hoida – börsihoone markeerimisega tehti žest ajaloole, kompleksi uue arhitektuuriga rajati aga pinnast Narva tulevikule.

Kolledži arhitektuur mõjutab igaüht, kes Narvat vähegi tunneb ja sealset linnaruumi kasutab. Üksikkasutajate puhul põimuvad personaalsed ja kollektiivsed mälukihid ning sotsiaalsed praktikad. Konkreetne, materiaalne ruum aktiveerub niisiis mitte ainult praktilise kasutuse tasandil, vaid ka kujutlustes ruumist ning selle tähendustest. Ähmane, romantiline ettekujutus sõjas hävinud Narvast tuleb kolledžihoonesse sisenedes kaasa ning sulandub seal muljetega uuest ruumist.

Erinevatele ootustele vastamine ühe maja või hooneteansambliga on linnaruumis suur väljakutse. Tuleks ehk küsida, miks mõjub kolledžihoone üheaegselt nii monumentaalse kui mõistatuslikuna, nii korrastava kui võimaldavana. Tegemist on millegi enigmaatilisega, sest hoone erinevad paled võimaldavad korraga rahuldada vastandlikke ootusi.

Filosoof Eik Hermann kirjutas⁵ hiljuti sellest, millist rolli on monumentaalsus mänginud Eesti mõtte- ja kultuuriruumis. Tuginedes teiste seas Marek Tamme ja Walter Benjamini käsitlusele ajaloo ja monumentaalsuse suhetest, konstrueerib Hermann teljelise loomingu- ja mõttemudeli. Selle mudeli ühes servas on monumentaalsusele orienteeritud mõtteviis – too sisaldab tugevat võimudiskursust, kus tugevam surub nõrgemale peale oma tõe. Sääraseks, vähem või rohkem repressiivsust sisaldava mäletamise näiteks toob ta monumentaalkunsti, mis enamasti peegeldab valitsejate, hetke poliitilise võimu ambitsioone ning väärtusi.

Teises servas on mõtteviis, mis on Hermanni sõnul seotud fragmentaarsuse, nõrkuse ja mõistatuslikkusega. Viidates Hasso Krulli käsitlusele mõistmise ja mõistatamise seostest, sedastab ta, et säärases mõttemudelis on vastuste pakkumise asemel primaarses rolli hoopis küsimused. See on leebe looming, leebe jõud, mis sisaldab rohkem avatust ning ei oma võimu kehtestamise ambitsioone. Hermann jõuab oma essee viimses kolmandikus küsimuseni, kas neile kahele äärmusele, monumentaalsele ja mõistatuslikule on alternatiive, midagi, mis asuks nende vahetsoonis. Ta pakub välja erinevaid taktikalisi võtteid nagu monumendi (tähenduse) nõrgestamine ning esmapilgul marginaalsete, kõrvaliste seikade väärtustamise, näiteks tähelepanu pööramine monumendi erinevatele seisunditele.⁶

Kultuuripraktikad, mis püüavad luua dialoogi tugeva ja nõrga, monumentaalse ja mõistatusliku vahel, avavad uue horisondi mälu, ruumi ja mateeriat puudutavate nähtuste käsitlemisel. Monumenti ja mõistatust sildavasse kultuuri- ja mõttemudelisse sobitub hästi ka Narva kolledži hoone, sest see arhitektuuriteos sisaldab nii monumentaalsust, mõistatuslikkust kui ka neid siduvaid vahevorme. Narva kolledži arhitektuur on justkui enesest teadlik, hoone kui karakter linnaruumis; midagi, mille kohta võiks öelda elav mateeria. Maja kui (elus)olend, miski, mis paneb ennast märkama ja teadvustama. Siin on tegemist mateeriaga, mis ei ole passiivselt kohal, vaid aktiveerib oma kasutajad. See pole arhitektuur, mis püriks andma lõplikke vastuseid, vaid püüab pigem olla abiks elu ja ruumiprotsesside mõtestamisel. Niisamuti õhkub siit lootust sellele, et ühiskonnas kasvab usaldus – ainult usaldusele tuginedes on võimalik luua uut, eriilmelist ja rikastavat (ruumi)kultuuri. Narva kolledži arhitektuur toetab niisiis võistlevate ideede samaaegset eksistentsi, nende loovat, agonistlikku võitlust; siin ilmneb arhitektuuri demokraatlik loomus, andes märku julgusest ja avatusest, siinse ruumikultuuri elujõust.

Kolledžihoone ei pruugi paljude jaoks haakuda mälusoppides või kujutlustes eksisteeriva ajaloolise Narvaga ja tekitab dissonantsi – miks just selline ruum? Ent on ka neid, kelle jaoks kolledži arhitektuur toimib ajateljel hoopis vastupidises suunas – annab aimu sellest, milline võiks olla Narva ajaloolise linnasüdame tulevik. See arhitektuur ei paku lõplikke vastuseid Narva ajaloolise südame taastamiseks, kuid on juba andnud tugeva tõuke barokse raekoja ja selle lähiümbruse uuele elule äratamiseks. Olgugi, et peafassaadi osas monumentaalne, mõjub Narva kolledž pigem mõistatusena, sest kõnetab kasutajaid mitmel erineval tasandil. 

CARL-DAG LIGE on arhitektuurikriitik ja -ajaloolane, töötab kuraatorina Eesti Arhitektuurimuuseumis.

KOLM REPLIIKI

Carl-Dag Lige: Kuidas on Tartu ülikooli Narva kolledži uus hoone muutnud Narva ja narvakate elu?

Kristina Kallas, TÜ Narva kolledži direktori kohusetäitja

Kui uut hoonet kavandama hakati (arhitektuurivõistluse tulemused kuulutati välja 2005 – toim), tärkas kohalikes esialgu protest ja teatav kolkapatriotism, mida ka poliitikud osavalt ära kasutasid. Praeguseks on see siiski suuresti taandunud ning hoone on omaks võetud, sellest on saanud oluline kogukonnakeskus. Siin on hea kohvik, toimub erinevaid koolitusi ja kultuuriüritusi, mis pole seotud ainult meie oma kooli tööga. Markantne näide – pulmapaaride jaoks on moodsast hoonest saanud üks põhilisi pildistamiskohti. Kolledžis õpib ligi 550 tudengit ja enamik neist on kohalikud, ka enamik töötajaid on Narvast. Kui vaadata tegevusvaldkondade kaupa, siis haridus, kultuur ja kogukonnaelu on tugevalt esindatud, samuti käib kolledži kaudu suur osa Narva rahvusvahelisest suhtlusest. Nõrgem side on seni olnud ettevõtluse ja erasektoriga.

Nii oma arhitektuuri kui ka funktsioonide poolest on maja väga mitmekihiline. Arhitektuuri ja interjööride osas on variatiivsust, soojust ja värve – slaavi hingele läheb see väga korda. Kohalike elanike algne skepsis võis olla seotud hirmuga külma modernse kasti ees, kuid praegune lahendus on hoopis midagi muud. Isiklikult meeldib mulle see, et hoone on „voolitav” – hõlpsalt kohandatav vastavalt vajadusele, olgu formaalsete või mitteformaalsete ürituste jaoks. Hoones on kasutatud kvaliteetseid materjale ning neid kombineeritud moel, mis annab majale tugeva iseloomu. Nii külaliste kui ka kolledži inimeste jaoks on lemmikruum katusealune raamatukogu, sest sealt avanevad linnale ilusad vaated ja töö tegemiseks on seal väga head tingimused.

Ivan Sergejev, Narva peaarhitekt

See maja on nähtus, mida võib iseloomustada väljendiga „mitme otsaga asi”. Tema arhitektuur võib meeldida ja võib mitte meeldida, aga tähtsam on, kuidas ta toimib. Jah, sümboolsel tasandil võib jääda mulje, et tegemist on justkui Eesti keskvõimu koloniseerimisaktsiooniga, aga siin on tegelikult palju enam kihte ning mu isiklik arvamus on, et see maja on Narvale väga positiivselt mõjunud. Linnaruumis ja ka kohalikus vaimses ruumis on see justkui anomaalia, võõrkeha, aga sellisena kindlasti mitte halb.

Kolledžihoone on parimas mõttes dialektiline, paneb end märkama, pulseeriv täpp keset linna, millega sa lihtsalt pead suhestuma. See on modernne maja, mille kontseptuaalse rõhuasetusega arhitektuuri ma ise naudin, kuid millest suur osa linlasi ja ka külalisi ei pruugi aru saada. Paljusid häirib niinimetatud nokk – terav konsoolne raamatukogumaht, mis ulatub Raekoja platsi kohale. Inimestele mõjub see agressiivselt; nad ei mõista, et see markeerib ruumiliselt vana börsihoone asukohta, sest sellest ei ole kellelgi enam isiklikku mälestust. Siiski, otsest kibedust on linlaste seas hoone suhtes üsna vähe, vähemalt ma ise pole täheldanud.

Oma erialases töös vaatan ruumi laiemalt – ka kolledži osas peaks küsima, mis on tema side ülejäänud linnaga, millises kontekstis ta on ja tulevikus olema saab. Fakt on, et praegu on ta võrdlemisi üksi. Lähiaastatel restaureeritakse Narva raekoda, rekonstrueeritakse Raekoja plats, naabruses valmivad Stockholmi väljak, uus raamatukogu ja administratiivhoone, mis kõik lähtuvad vanalinna üldplaneeringust. Planeering näeb ette ajalooliste tänavate ja hoonemahtude markeerimise linnaruumis ning annab seeläbi võimaluse siduda ajalooline linnakude tänapäevase arhitektuuriga. Kui loetletud objektid on valmis, siis saame tõesti rääkida juba suuremast linnaruumiansamblist, millel võib linna arengule olla tervikuna väga positiivne mõju.

Tatjana Stepanova, Narva Vanalinna Riigikooli direktor

Minu kabinetist avaneb vaade kolledžile, oleme nende naabrid. See on ilus maja, mis ühendab värskel moel vana ja uue. Kui mõtlen kolledžile, siis läheb süda soojaks, sest meil on nendega nii tihe koostöö – nende üliõpilased käivad meil praktikal, meie aga saame vajadusel kasutada kolledži ruume. Asutusena püüavad nad olla väga avatud, eks see sõltub palju ka juhtkonnast.

Ruumiliselt meeldib mulle maja nii seest kui ka väljast. Sekretär mu kõrvalt siin ütleb, et tema arvates on tegemist liiga moodsa majaga ajaloolises keskkonnas. Aga need on maitseküsimused, arvamusi on erinevaid. Minu mulje on, et enamik narvakaid suhtub hoonesse siiski positiivselt. Meedia paraku võimendab teatud negatiivseid seiku üle.

Selge on, et kolledžihoone oli üle pika aja esimene moodne maja, mis Narvasse ehitati. Edasi on tulnud rannahoone, korrastatud promenaad, valminud uusi kaubanduskeskuseid. Muutused vajavad harjumist, aga mul on tunne, et Narval on neid vaja ja et tegelikult inimesed hindavad seda, kui nende elukeskkond paraneb.

VIITED:

1^ Vt projekti tutvustust arhitektide kodulehel http://www.kavakava.ee/project/tartu-ulikooli-narva-kolledz/

2^ Ratsionaalne boheemlane (Jarmo Kauge intervjuu Siiri Vallneriga), MAJA 1–2/2017, lk 24–39.

3^ Sealsamas, lk 36.

4^ Sealsamas, lk 32.

5^ Hermann, Eik. Monumendi ja mõistatuse vahel. Nõrkus ja Eesti. – Nõrk monument. Pjedestaalialused arhitektuurid. (XVI Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kataloog). Toim. Tadeáš Ríha, Laura Linsi, Roland Reemaa. Park Books, Zürich, 2018, lk 67–87.

6^ Sealsamas, lk 80–81.

Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94).