EESTI KUNSTIAKADEEMIA
Arhitektuur: Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann, Kalle Komissarov, Rene Sauemägi (KUU arhitektid)
Eugen Habermanni hooneosa fassaadide restaureerimine: Katrin Etverk, Ketlyn Tänavsuu (Arhitektuuribüroo Katrin Etverk)
Maastikuarhitektuur: Karin Bachmann, Mirko Traks (KINO maastikuarhitektid)
Sisearhitektuur: Tarmo Piirmets, Raul Tiitus, Birgit Palk, Inna Fleisher (Pink)
Konstruktsioonid: Tom Arula, Tõnu Peipman, Piret Lindma, Andres Sokk (Inseneribüroo Printsiip)
Tellija: Eesti Kunstiakadeemia
Asukoht: Põhja pst. 7, Tallinn
Ehitaja: Astlanda Ehitus
Kinnistu pindala: 4429 m2
Hoone netopind: 12 300 m2
Võistlus: 2014
Projekt: 2015–2017
Ehitus: 2017–2018
Sellest majast õhkub armastust. Kunstiakadeemia uus hoone Kalamaja serval Tallinnas on väga hoolikalt läbi mõeldud arhitektuuriga ning annab Eesti tuntuima kunstikõrgkooli edasisele tegevusele positiivse tõuke.
Must pesu
Siinse teksti esmane eesmärk ei ole kiskuda lahti vanu haavu, kuid soovin lühidalt osutada, et palju „musta pesu“ on EKA uue maja saamise saagas veel pesemata, avalikkuse jaoks on vastuseta mitmed küsimused. Milline ikkagi oli ühelt poolt EKA juhtkonna ja teisalt toonase haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo roll olukorra eskaleerumisel? Kuidas oli võimalik EKA sajandipikkuse ajalooga maja kaardilt pühkimine? Kas minister Aaviksoo tõesti ähvardas kooli sulgeda? Kui see nii oli, siis kuidas demokraatlikus riigis säärane asi üldse võimalik saab olla, et minister ähvardab sõltumatut kõrgkooli? Kas päikesevalguse eest võidelnud naaber oli tõesti tankist või pelgalt oma huvide eest kindlameelselt seisnud majaomanik?
Milline oli Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi roll EKA kinnisvarade ja nendega seotud rahalise poole korraldamisel? Miks on säärane mulje, et kunstiakadeemia jäi kokkuvõttes majanduslikult kaotajaks? Kas kultuuri- ja haridusasutustel on kohta moodsas linnakeskuses? Milline peaks olema arhitektuurivõistluste žüriide vastutus ja koosseis, et ei valitaks võidutöid, mille teostamine osutub arvatust kordades kallimaks ja keerukamaks (nagu 2008. aasta võidutöö puhul juhtus)? Keerukaid küsimusi on teisigi, kuid jäägu neile vastamine uurivate ajakirjanike või teiste paremini informeeritud inimeste ülesandeks.
Väärtushoiakute muutumine
EKA uue maja rajamine Tartu mnt. 1 krundile Tallinna kesklinnas lõppes fiaskoga, mis kahjustas nii kooli mainet kui ka õppekvaliteeti. Ajaloolise koolihoone lammutamine, vanast kinnistust ja taani arhitektide 2008. aasta projektist loobumine tõid kaasa mitte ainult ruumilise, vaid ka väärtushoiakute ja mentaliteedi muutumise. Taani arhitektide ambitsioonikas projekt oli nn buumiperioodi vili: särav, ikooniline, kallis, esinduslik. Majanduskriisi-järgsetes tingimustes ning pärast EKA krundivahetuse otsuse tegemist oli aga ilmne, et uus asukoht vajab alalhoidlikumat ja tundlikumat lähenemist nii sümboolsel kui ka praktilisel tasandil.
2014. aastal toimunud uue arhitektuurivõistluse ajaks oli EKA pika kaalumise järel välja valinud ja ostnud endise Rauaniidi tehase kompleksi Kalamaja serval Skoone bastioni, Balti jaama ja Telliskivi loomelinnaku vahetus läheduses. Võistlustingimuste koostaja, arhitekt Toomas Paaver kirjeldas tingimustes nii linnaruumilist olukorda kui ka keerukat, mitmes järgus valminud tehasehoonestust täpselt, konteksti analüüsivalt ning olemasolevaid ruumisuhteid väärtustavalt. Ta tõi välja, et enamik ajaloolisest hoonestusest eesotsas muinsuskaitsealuse, arhitekt Eugen Habermanni kavandatud ja 1929. aastal valminud nurgamahuga, tuleks säilitada.
Uus lähenemine kunstikõrgkooli arhitektuurile oli seega kõike muud kui puhtalt lehelt alustamine – tehasekompleksi keerukat, sopilist ja mitmes ehitusjärgus arhitektuuri sooviti näha võimaluse, mitte koormana. Võistlustingimused sisaldasid üksikasjalist tehaseansambli erinevate osade kirjeldust ning soovitusi selle kohta, mida võiks alles jätta ning mida vajadusel lammutada. Toomas Paaveri koostatud materjalide hulgas oli ka uus hooneümbruse liiklusskeem, mis tagas laiemate kõnniteede abil koolihoonele sõbralikuma ja kutsuvama asetuse linnaruumis.
Tagasihoidlik, kuid tajutav arhitektuur
Arhitektuurivõistluse võitnud KUU arhitektid (Koit Ojaliiv, Joel Kopli, Juhan Rohtla) koos filosoof Eik Hermanniga pakkusid EKA-le välja kirurgi täpsusega tehtud sisselõigetest ja hoolikalt kaalutud lisandustest koosneva terviku, mis ei mõjunud konkursiaegsetel ilupiltidel – ega mõju ka nüüd, pärast hoone valmimist – edvistava, linnaruumis esile tükkiva hoonena.
Vastupidi, uus ansambel on rahulik, ajaloolist keskkonda ja linnaruumi tundlikult arvestav, samas kooli argipäevaseks toimimiseks ja ruumi aktiivseks kasutamiseks ka paindlik.
Võrreldes mitmete teiste arhitektuurivõistluse töödega oli KUU arhitektide idee parema ruumisisese logistikaga – hoone erinevad osad seoti uue keskse aatriumi/fuajee/trepiruumi ning täiendava ühendussilla abil nii, et liikumisteed erinevate õpperuumide, kabinettide, töökodade ja avalike ning poolavalike ruumide vahel oleks mõistliku pikkusega ning hoovi ümber keerduvatest koridoridest oleks visuaalne side ülejäänud hoonega.
Ruutmeetrite mõttes pole EKA-l vana majaga võrreldes nüüd oluliselt rohkem ruumi, kuid uus õppehoone on väga kompaktne ning erinevad funktsioonid on paigutatud üksteise suhtes loogiliselt ja sidusalt. Mõnevõrra üllatav on suure aula puudumine, kuid seda asendab edukalt hoone keskne suur auditoorium, mida saab vajadusel ühendada kõrvalasuva galeriiga. Nii fuajee, galerii kui ka kohvikuosa on linlastele avatud – tervitatav žest kõrgkooli poolt, sest see vähendab eksklusiivsust ning ulatab naabritele sümboolse terekäe.
Lisaks kaalutletud ruumipaigutusele väärivad erilist tähelepanu arhitektide otsused materjalikasutuse ja pindade viimistluse osas. Arhitektuurivõistlusest alates on nad rõhutanud vajadust luua EKA-le ruum, milles on eksimine lubatud ja katsetamine tungivalt soovitav. Säärane lõpetamata ruumi idee väljendub abstraktsemalt ristkasutatavate ruumide puhul (näiteks keskse aatriumiruumi avarad vaheplatvormid, millele on kardinate abil võimalik hetkega tekitada eraldatud klassiruumid), konkreetsemalt aga just ajalooliste seinte viimistlemata jätmises. Kui tihti mõjub säärane vanade, laiguliste ja krobeliste seinte eksponeerimine retroihaluse või isegi fetišeeriva kitšina, siis EKA majas tunduvad need pigem loomulikuna – tekib tunne, et kool on siin juba pikalt tegutsenud ning neile seintele on juba kümneid aastaid tudengite töid riputatud. Hiljutises lõbusas vestluses arhitektide ja EKA töötajatega ilmnes, et nii mõnelgi on uues majas tekkinud déjà-vu-momente – karedad ja kulunud ruumisopid ja ebatäiuslikud seinapinnad meenutavad kohati Tartu maantee vana maja. See ei ole romantiline igatsus, pigem sümpaatne kokkusattumus – säärast ruumilist viitamist arhitektid endi sõnul teadlikult ei kaalunud.
EKA uues majas ei puudu siiski ka teatav luksus. Seda mitte kallite materjalide, vaid valitud ruumiliste žestide tähenduses. Hoone katusel on kaks avarat multifunktsionaalset terrassi, millelt avanevad imelised vaated vanalinnale ja Soome lahele. Põhjapoolse terrassi kõrval asub valgusküllane auditoorium, kus on arvatavasti lust nii loenguid pidada kui neid ka kuulata. Kooli sisehoovis on põneva rütmilise tektoonikaga massiivne betoonsõrestik, mis osaliselt sisaldab kasutatavaid ruume, kuid suuremas osas on jäetud sopiliseks – nii tekib mulje sellest, et ruumivajaduse suurenedes on võimalik täiendavaid „bokse“ kasutusele võtta ja täis ehitada. Tõsi, eravestluses arhitektid küll tunnistasid, et pigem on täienduste tegemine vähetõenäoline, sest talade kandevõime ja keerukused soojustamisega võivad osutuda suureks väljakutseks. Too sisehoovi „sõrestik“ loob aga omamoodi tausta, kolmemõõtmelised kulissid alumisel tasandil paiknevatele vabaõhuterrassidele, mis on soojal ajal ideaalseks paigaks nii lõunatamiseks kui ka kontsertide korraldamiseks.
Eespool mainitud linnaruumisituatsioon väärib tähelepanu veel seetõttu, et EKA uuele majale pääseb ligi nii Põhja puiestee kui ka Kotzebue tänava poolt. Peasissepääs toob inimesi vanalinna ja Balti jaama suunalt, Kotzebue-poolne sisspääs on mugavam aga neile, kes lähenevad Vana-Kalamaja tänavalt. Linnaruumis liikujaile mõjuvad – eriti pimedal ajal – atraktiivselt ka Habermanni-hoone soklikorruse aknad, mille taga paistab EKA raamatukogu. Selle hooneosa nurgale moodustub tänaval väike linnaväljak. Kahju ainult, et too kutsuv nurgauks on varutrepikoja oma – Põhja puiesteelt tulles mõjub see atraktiivselt ja oleks lihtsaim ligipääs raamatukogusse. Turvalisuse nimel tuleb vahel teha kompromisse, ent ülejäänud hoone osas ei saa avatuse suhtes küll midagi ette heita.
Ühiskondlik roll ja tulevikupotentsiaal
Minu jaoks sümboliseerib EKA uus maja sellist Eestit, kus ma tahan elada: avatud, paindlik, sõbralik, mitteheroiline ja kohanduv. See maja on hea näide sellest, et kui on piisavalt tahet ja usaldust, siis suudavad ka eestlased edukalt koostööd teha, leida lahendused komplekssetele probleemidele ja keerukatele nõuetele. EKA uus maja ja selle arhitektuur kannavad niisiis sõnumit kohandumise võimest, usalduse loomisest, koostöö tahtest ja sallivusest. Sellesse majja on pandud armastust ja siit ka õhkub armastust. Selle arhitektuur on hoiduv ja alandlik, kuid ülesehitav; end mitte peale suruv, kuid tulevikku vaatav. Minu jaoks on selles midagi tuumselt euroopalikku just väärtuste mõttes: ilmalik, humanistlik ja liberaalne. Väärtused, mis on viimastel aastatel löögi alla sattunud isegi pika traditsiooniga demokraatlikes ühiskondades ning nüüd ka Eestis.
Eesti kunstiakadeemia uus peahoone on siinse kultuuri ja iseolemise, samas ka rahvusvaheliselt enda kehtestamise võimas tööriist, vaimult helge ja ruumilt konkreetne. Kooli uus peahoone annab märku, et EKA on teadmistele ja kvaliteedile suunatud haridusasutus, mitte -vabrik. Uut EKA-t võib julgelt võrrelda tuhast tõusnud fööniksiga – oma inimeste, ruumide ning kompetentsiga on see jõuline kollektiivne aju, siinse hariduse, kultuuri ja ühiskonna vedur, ärkvel ja tundlik muutuste suhtes. Uus peahoone on loonud olulise eelduse kunstikõrgkooli positsiooni tugevnemiseks nii Eesti ühiskonnas kui ka rahvusvahelisel haridusmaastikul. Kes ütles, et arhitektuur ei mõjuta ühiskonda?
CARL-DAG LIGE on arhitektuurikriitik ja Eesti Kunstiakadeemia vilistlane (kunstiteaduse bakalaureus 2006)
Kommentaarid
Kaja Pae: Hea arhitektuurikonkursi võidutöö võti peitub sageli hästi tehtud konkursitingimustes – just nii on minu arvates ka EKA puhul läinud. Mida sa pidasid EKA hoone võistlustingmusi ette valmistades silmas ja millest lähtusid?
Toomas Paaver, EKA uue hoone arhitektuurikonkursi ülesande koostaja
Minu silmis on võistlusülesande mõte anda alus selleks, et konkreetse hoone ehitamine või ümberehitamine asetuks üldisemasse ruumiloomesse, sh rikastaks avalikku ruumi kui terviksüsteemi. Igasuguse ehitamise mõte võiks olla ruumi parendamine tervikuna ja igaühele, mitte ainult uue ehitise kasutajatele. Lähteülesanne saab nii arhitektist võistlejale kui ka žüriile avada olemasoleva ruumi väärtused, mõjutatavatele isikutele eeldatavalt olulised asjaolud ning ühtlasi juhatada sisse kõigesse, mis seondub ümbruse arenguga, seostades need teemad uue ehitise ruumiprogrammiga. Kui seada lahendustele piiranguid, siis see on mõistlik üksnes nendest asjaoludest tulenevalt ja vormiliselt paindlikul viisil. Mahulistes küsimustes on arhitektile targem jätta loomevabadus. Ta peab saama keskenduda projekteeritavale ehitisele, selle kasutajatele ja loodavale lahendusele. Kui ümbritseva ruumi, teiste isikute ja seniste väärtuste eest hoolitseb võistlusülesanne, suudab see nii võistleja kui ka žürii tööd täiustada. Hea võistlusülesanne saab sisulises mõttes asendada detailplaneeringut ning tänu vormivabadusele teha seda isegi efektiivsemalt, jättes loodavatele lahendustele ka rohkem võimalusi.
Ülesande koostamisel tuleb võimalikke lahendusi niipalju ette tunnetada, et omas peas tekib veendumus, et see on mõistlikul viisil lahenduv. Näiteks olin üldise ruumistruktuuri põhjal kindel, et peasissepääs tuleb just praegusesse kohta. Oli selge, et sellesse kohta saab luua kompaktse keskme, kus trepid-liftid saavad siduda tasapinnad nii, et olemasolevad hooneosad, mõlemad tänavaruumid ja sisehoov seonduvad nii tihedalt, et sellele on kõik ruumid lähedal. KUU Arhitektid on sellise süsteemi lahendanud veelgi paremini kui oodata oskasin. Ülesannet oli mõistlik püstitada nii, et sedalaadi skeem saaks olla takistusteta teostatav.
Algfaasis pandi mulle esmapilgul justkui loogiline ootus viia liiklus EKAst eemale trammitee kõrvale, et kaotada hoone eest sõidutee. Kui oleksime võtnud selle eesmärgi, tähendanuks see sedavõrd suuri keerukusi, et lähiümbruse projekti elluviimine oleks ilmselt lükkunud tulevikku ja EKA ees oleks praegu n-ö ajutine ülikitsas kõnnitee, mis ei toeta hoone ja selle ümbruse head koosmõju. Pakkusin lihtsama ja mõistlikuma variandi – nii Põhja pst kui ka Kotzebue tänava ääres sõiduteid umbes kolm meetrit kitsendada ja kõnniteid selle võrra laiendada. See andis koheselt EKA kõrvale loomulike proportsioonidega tänavaruumid. Selles küsimuses oli asjakohane arhitektidele asendiplaan ette joonistada, sest võistluse objektiks oli hoone, mitte tänav.
Pidasin tähtsaks mõelda nendele olemasolevatele hooneosadele, mis polnud muinsuskaitse all – E. Habermanni projekteeritud eestiaegse osa väärtuses ei kahelnud niikuinii keegi. Säilitada õnnestus tugevama konstruktsiooniga nõukogudeaegsed osad, eriti kuuekorruseline plokk Põhja pst ääres ja tuumavarjend Kotzebue tänava ääres. Majanduslikult polnud selle mõttekus kindel – võib tekkida küsimus, miks neid üldse vaja on. Arvan, et selliste osade hea mõju lõpptulemusele ongi mõneti müstiline, kuid sellegipoolest olemas. Seda võib mõtestada mitmeti – näiteks et uued hooneosad alluvad uue ajastu ehitusloogikale, mistõttu vanad osad jäävadki kordumatuks ja tervikut rikastavaks. Ka ollakse vanade osadega just sel kujul harjunud, mistõttu need ei saa tekitada vastumeelsust väljastpoolt. Ja võib-olla andiski eri osade kokkusõlmimine arhitektidele suurema loomeimpulsi, kui seda oleks teinud tühi plats.
EKA Tartu mnt 1 hoonele tehti aastakümne jooksul pikema saaga käigus kaks detailplaneeringut ja üks võistlusülesanne. Igaüks neist kolmest tööst andis hoonele ette teatava vormi, seades selle projekteerivale arhitektile lähtetingimuseks. Ükski neist alustöödest ei rõhutanud väikseid, näiliselt tühiseid asju, nagu olemasolevad hooneosad, avaliku ruumi senine peenstruktuur või ümbritseva elukeskkonna nüansid, millele keskendusin Põhja puiestee hoone ülesandes. Selles mõttes lähtusid nende kahe arendusloo tingimused erinevast mõtteviisist. Mul on nende lugude lõpptulemuste võrdluse põhjal alust uskuda üldisemasse põhimõttesse, et elukeskkonna parendamise aluseks pole ranged reeglid ega ette määratud vorm, vaid eelkõige olemasoleva ruumi mõistmine ja iga ruumikasutaja tähtsustamine ning seejärel vabadus tulevikuruumi loomisel.
Kaja Pae: Kuidas on EKA uues majas igapäevaselt tegutseda? Kuidas see mõjub?
Toomas Tammis, EKA arhitektuuriprofessor
Uue majaga kaasnevat suurt muutust oli võimalik tunnetuslikult aimata ning ratsionaalselt ette kujutada, aga selle valmimine on ikkagi pakkunud midagi enamat.
Esiteks on EKA pärast paljusid aastaid jälle ruumides, mis on akadeemia toimimiseks mõeldud ja ehitatud. Siinkohal tuleb rõhutada, et kunstiakadeemia ei ole lihtsalt kool loenguruumide, raamatukogu ja administratsiooniga, vaid lisaks eelnevale vägagi keerukas kooslus enam kui kümnest erineva nõudmisega töökojast ja laborist ning erialade vajadustele vastavatest tudengite tööruumidest. Sellisele segule ajaloolistest kuni kõige uuemate tehnoloogiateni koos erinevate töö- ja õpetamise viisidega on viimaks leitud üldiselt arusaadav ning spetsiifiliselt hästi toimiv ruumiline vorm, mis on juba omaette suur saavutus. Muidugi võiks tudengite individuaalseks tööks stuudioruume rohkem olla (näiteks on täitumata ammune unistus saada igale arhitektuuritudengile oma töökoht), aga maja suuruse määras kunagi haridusministeerium üsna laest võetud kiuslikult napi numbriga (esimese, Tartu mnt hoone arhitektuurivõistluse programmist oli see pea poole väiksem). Väike ruum on siiski väga hästi organiseeritud ja viimaks ometi toimivad jälle ka sagedased ja juhuslikud kokkupuuted erinevate erialade vahel. Sellest tekkiv vastastikune tugi ning uus ja huvitav infoväli on rikastavam, kui oleks võinud arvata või kui see vanast majast veel meeles oli. Väike ruum liidab hästi.
Lisaks on kooli asukohaks olev Kalamaja ise viimase kümnendiga radikaalselt muutunud ning loob koos hiljuti avatud uue Balti jaama turu ja juba aastaid erinevaid inimesi tõmmanud Telliskivi kandiga uue ja värske linnaliku tausta. See on linn, milles autode asemel on peategelased jalakäijad, jalgratturid, trammid ja rongid, kus söögi- ja joogikohad otsivad püüdlikult oma isiklikku nägu ja üsna erineva kulutusvõimega kundesid ning inimesed tänavatel annavad läbilõike pea kogu ühiskonnast. Niisuguses linnas on kergust ja helgust, mis seisneb suures osas just erinevuste mõistlikul kooseksisteerimisel, mis tekib aja jooksul ja osaliselt kindlasti juhuslikult. Ehkki seda saab soodustada, on seda ette planeerida keerukas.
Kokkuvõtteks mõjub uus maja koos oma asukohaga kuidagi väärikalt – siia on tore tulla ja hea tööd teha. Siit õhkub juba kaotsi minema kippunud tõdemust, et kunsti, disaini, arhitektuuri, restaureerimist ja nendega seotud uurimistööd on ühiskonnas vaja. Selle tundega on päris mõnus elada ja toimetada.
PÄISES foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 96 (kevad 2019), peateema Ruumiline mitmekesisus
