Carl-Dag Lige: tuhast tõusnud fööniks. Eesti Kunstiakadeemia uus kodu

EESTI KUNSTIAKADEEMIA
Arhitektuur: Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann, Kalle Komissarov, Rene Sauemägi (KUU arhitektid)
Eugen Habermanni hooneosa fassaadide restaureerimine: Katrin Etverk, Ketlyn Tänavsuu (Arhitektuuribüroo Katrin Etverk)
Maastikuarhitektuur: Karin Bachmann, Mirko Traks (KINO maastikuarhitektid)
Sisearhitektuur: Tarmo Piirmets, Raul Tiitus, Birgit Palk, Inna Fleisher (Pink)
Konstruktsioonid: Tom Arula, Tõnu Peipman, Piret Lindma, Andres Sokk (Inseneribüroo Printsiip OÜ)
Tellija: Eesti Kunstiakadeemia
Asukoht: Põhja pst. 7, Tallinn
Ehitaja: Astlanda Ehitus OÜ
Kinnistu pindala: 4429 m2
Hoone netopind: 12 300 m2
Võistlus: 2014
Projekt: 2015–2017
Ehitus: 2017–2018

MUST PESU

Siinse teksti esmane eesmärk ei ole kiskuda lahti vanu haavu, kuid soovin lühidalt osutada, et palju „musta pesu“ on EKA uue maja saamise saagas veel pesemata, avalikkuse jaoks on vastuseta mitmed küsimused. Milline ikkagi oli ühelt poolt EKA juhtkonna ja teisalt toonase haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo roll olukorra eskaleerumisel? Kuidas oli võimalik EKA sajandipikkuse ajalooga maja kaardilt pühkimine? Kas minister Aaviksoo tõesti ähvardas kooli sulgeda? Kui see nii oli, siis kuidas demokraatlikus riigis säärane asi üldse võimalik saab olla, et minister ähvardab sõltumatut kõrgkooli? Kas päikesevalguse eest võidelnud naaber oli tõesti tankist või pelgalt oma huvide eest kindlameelselt seisnud majaomanik?

Milline oli Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi roll EKA kinnisvarade ja nendega seotud rahalise poole korraldamisel? Miks on säärane mulje, et kunstiakadeemia jäi kokkuvõttes majanduslikult kaotajaks? Kas kultuuri- ja haridusasutustel on kohta moodsas linnakeskuses? Milline peaks olema arhitektuurivõistluste žüriide vastutus ja koosseis, et ei valitaks võidutöid, mille teostamine osutub arvatust kordades kallimaks ja keerukamaks (nagu 2008. aasta võidutöö puhul juhtus)? Keerukaid küsimusi on teisigi, kuid jäägu neile vastamine uurivate ajakirjanike või teiste paremini informeeritud inimeste ülesandeks.

VÄÄRTUSHOIAKUTE MUUTUMINE

EKA uue maja rajamine Tartu mnt. 1 krundile Tallinna kesklinnas lõppes fiaskoga, mis kahjustas nii kooli mainet kui ka õppekvaliteeti. Ajaloolise koolihoone lammutamine, vanast kinnistust ja taani arhitektide 2008. aasta projektist loobumine tõid kaasa mitte ainult ruumilise, vaid ka väärtushoiakute ja mentaliteedi muutumise. Taani arhitektide ambitsioonikas projekt oli nn buumiperioodi vili: särav, ikooniline, kallis, esinduslik. Majanduskriisi-järgsetes tingimustes ning pärast EKA krundivahetuse otsuse tegemist oli aga ilmne, et uus asukoht vajab alalhoidlikumat ja tundlikumat lähenemist nii sümboolsel kui ka praktilisel tasandil.

2014. aastal toimunud uue arhitektuurivõistluse ajaks oli EKA pika kaalumise järel välja valinud ja ostnud endise Rauaniidi tehase kompleksi Kalamaja serval Skoone bastioni, Balti jaama ja Telliskivi loomelinnaku vahetus läheduses. Võistlustingimuste koostaja, arhitekt Toomas Paaver kirjeldas tingimustes nii linnaruumilist olukorda kui ka keerukat, mitmes järgus valminud tehasehoonestust täpselt, konteksti analüüsivalt ning olemasolevaid ruumisuhteid väärtustavalt. Ta tõi välja, et enamik ajaloolisest hoonestusest eesotsas muinsuskaitsealuse, arhitekt Eugen Habermanni kavandatud ja 1929. aastal valminud nurgamahuga, tuleks  säilitada.

Uus lähenemine kunstikõrgkooli arhitektuurile oli seega kõike muud kui puhtalt lehelt alustamine – tehasekompleksi keerukat, sopilist ja mitmes ehitusjärgus arhitektuuri sooviti näha võimaluse, mitte koormana. Võistlustingimused sisaldasid üksikasjalist tehaseansambli erinevate osade kirjeldust ning soovitusi selle kohta, mida võiks alles jätta ning mida vajadusel lammutada. Toomas Paaveri koostatud materjalide hulgas oli ka uus hooneümbruse liiklusskeem, mis tagas laiemate kõnniteede abil koolihoonele sõbralikuma ja kutsuvama asetuse linnaruumis.

TAGASIHOIDLIK, KUID TAJUTAV ARHITEKTUUR

Arhitektuurivõistluse võitnud KUU arhitektid (Koit Ojaliiv, Joel Kopli, Juhan Rohtla) koos filosoof Eik Hermanniga pakkusid EKA-le välja kirurgi täpsusega tehtud sisselõigetest ja hoolikalt kaalutud lisandustest koosneva terviku, mis ei mõjunud konkursiaegsetel ilupiltidel – ega mõju ka nüüd, pärast hoone valmimist – edvistava, linnaruumis esile tükkiva hoonena.

Vastupidi, uus ansambel on rahulik, ajaloolist keskkonda ja linnaruumi tundlikult arvestav, samas kooli argipäevaseks toimimiseks ja ruumi aktiivseks kasutamiseks ka paindlik. 

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019 kevadnumbrist / tellimine

CARL-DAG LIGE on arhitektuurikriitik ja Eesti Kunstiakadeemia vilistlane (kunstiteaduse bakalaureus 2006)

LOE VEEL

Margit Mutso: mõistatuslikud objektid

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.