Tugeva iseloomuga maja on kerge vihata. Või siis armastada. Näiteks Tallinna linnahalli puhul on vähe neid, kes selle hoone suhtes ükskõikseks jäävad. Paljude jaoks on linnahall geniaalne tehismaastik ja linnalava, teiste jaoks, nagu oli ka 2007. aastal lammutatud Sakala keskus, Nõukogude okupatsiooni jäänuk, mis vabasse Eestisse ei sobi. On veel palju teisigi vähem või rohkem tuntud Nõukogude perioodi hooneid, mis on arhitektuurilt ambitsioonikad, kuid paljude jaoks kas esteetilistel või ideoloogilistel põhjustel vastuvõetamatud.
Iselaadsete näidisjuhtumitena tutvustan valikut Tallinna kesklinna piirkonna hilisnõukogude perioodi hoonetest ning teen seejärel mõned üldistused Eesti modernismipärandi hetkeseisu, ühiskonna hoiakute ja võimalike tulevikustsenaariumite kohta. Eesti modernistliku arhitektuuri pärand on jätkuvalt hädaohus, sest ühiskond tervikuna ei väärtusta seda piisavalt.
Uinunud kaunitarid või suikunud koletised?
Alltoodud objektid on vaid väike valik põnevast arhitektuurist, mis rajati Tallinnasse 1960. ja 1980. aastate vahelisel perioodil, ajastul, mida uuemas ajalookirjanduses on hakatud nimetama hilisnõukogude perioodiks. Üldjoontes iseloomustab seda aega Eestis – nagu ka lääneriikides – ühiskonna moderniseerumine: aktiivne linnastumine, tehnoloogia areng ning inimeste elulaadi muutumine teenus- ja tarbimiskeskseks. Kõige vahetumalt tajutavad muutused toimusid inimeste elukeskkonnas eri tasanditel alates tootedisainist kuni modernistliku linnaruumini.
Hilisnõukogude perioodi arhitektuurist on Eestis riikliku kaitse all vaid väga väike osa – see tõdemus peegeldab taasiseseisvumisjärgse Eesti pärandihoiu prioriteete, aga ka laiemalt ühiskonna väärtushinnanguid. Tutvustatavatest hoonetest pole muinsuskaitse all mitte ükski.
Kontorihoone, arhitektid Toomas Rein, Veljo Kaasik, projekt 1964, valmis 1967
Toomas Rein ja Veljo Kaasik, 20. sajandi teise poole ühed tuntuimad eesti arhitektid, kavandasid Tallinna vanalinnas Harju 11/Müürivahe 1 asuva Maaehitusprojekti projekteerimisinstituudi peahoonele hoovipoolse juurdeehituse. Projekt pandi paberile 1964, mil Kaasik lõpetas arhitektuuriõpingud ERKI-s. Maja valmis 1967, mil ERKI lõpetas ka Toomas Rein. Niisiis tähistab see hoone Reinu ja Kaasiku tähelennu algust. Ühtlasi on projekteerimisinstituudi peahoone üks stiilipuhtamaid stalinismijärgse modernismilaine näiteid Eesti arhitektuuris. Lihtne modernistlik klots, mille lõunasse orienteeritud aknaread valgustasid projekteerimissaale ja koosolekuteruumi. Võrdlemisi hiljuti (2012) hoone soojustati, mistõttu kaotas see osaliselt oma algse viimistluse, kuid nii lihtsa vormiga maja puhul pole see pöördumatu kahju. Küll oleks pöördumatu hoone lammutamine – just säärase otsuse on teinud eraomaniku survel muinsuskaitseamet. See hoone on, tõesti, justkui vales kohas – keskaegses vanalinnas. Aga ta on seal olnud nüüdseks enam kui pool sajandit ja tal on oma põnev lugu rääkida.
Näitusepaviljon, arhitektid Ants Raid, Ilmo Liive, projekt 1975–1976, valmis 1977
Eesti NSV Rahvamajanduse Saavutuste Näituse, hilisema RAS Eesti Näituste ansambli esimene moodne suurpaviljon paikneb Pirita teel asukohas, mis kujunes mitmeks aastakümneks Tallinna peamiseks tööstusnäituste ja messide korraldamise paigaks. Siniseks paviljoniks kutsutud hoone ehitasid Soome päritolu ehitajad Soomest ostetud materjalidest. Paviljoni arhitektuuri iseloomustab tehnitsistlik esteetika, mille tingivad industriaalsed materjalid ja modulaarsed konstruktsioonid. Hoone on säilinud võrdlemisi autentselt ja mõjub värskelt, isegi kvaliteetselt veel tänapäevalgi, kuid on kaotanud osa oma ruumilisest karakterist, sest mõlemale küljele on hiljem lisatud mõnevõrra igavama arhitektuuriga näitusehalle (A ehk valge paviljon 1991–1992, C ja D paviljon 1996–1997).
Valuutakauplus Turist, arhitektid Peep Jänes, Henno Sepmann, sisearhitekt Aulo Padar, konstruktor Enn Kaarelson, projekt 1980–1981, valmis 1982
Valuutakauplus Turist on siinkäsitletavatest hoonetest ehk tuntuim. Tegu on erilise hoonega Eesti teise maailmasõja järgses modernistlikus arhitektuuris. Haruldane nii oma funktsiooni (valuutakauplus), arhitektuuri (Soome klassiku Alvar Aalto mõju) kui ka sisearhitektuuri poolest (Aulo Padari tähtsamaid töid). Erilahendusi kasutati siin ka konstruktsioonis – seegi hoone on monoliitsest raudbetoonist, fassaadid tehti aga Eestis harva kasutatud klinkertellisest. Et kauplusehoone ehitas Soome päritolu ehitusfirma ja kasutati peamiselt Soomest toodud ehitusmaterjale, siis on ka ehituskvaliteet väga kõrge. Arhitektide Peep Jänese ja Henno Sepmanni loomingu tähtsamaid näiteid on mahuliselt ja eksterjööri detailides praeguseni hästi säilinud. Lammutamine, mida plaanitakse juba mitu aastat, oleks suur kaotus mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa arhitektuurikultuuri jaoks. See on üks väheseid hooneid, mis kuulub Eesti arhitektuuriobjektidest Docomomo rahvusvahelisse pärandobjektide nimekirja. Muinsuskaitseinstitutsioonid proovisid aastate eest hoonet ka kaitse alla võtta, kuid omanik vaidlustas otsuse ja saavutas kohtus võidu.
Kohtumaja, arhitekt Paul Madalik, projekt 1978–1984, valmis 1990
Liivalaia tänaval asub Tallinna üks väheseid eriprojekti järgi rajatud ja võrdlemisi hästi säilinud ametihooneid Nõukogude perioodi lõpust. Lihtsate geomeetriliste mahtudega, mõnevõrra tuim, kuid kohtumajale kohaselt tõsise karakteriga hoone oli veel mõne aasta eest Harju maakohtu kasutuses. Juhuse tahtel sai sellest Hollywoodi kassahiti „Tenet“ (2020) üks võttepaikadest Tallinnas. Peasissepääsu esine, Aime Kuulbuschi kavandatud reljeefskulptuur „Justitia“ (1991) viidi alaliselt Tallinna uude kohtumajja. Liivalaia kohtumaja säilitamine ja uue funktsiooni leidmine vääriks kaalumist, kuid tõenäoliselt läheb see uusarenduse tõttu lähiaastatel siiski lammutamisele.
Modernismiskepsisuse juured
Põhjusi, miks modernistlik arhitektuur ja linnaruum pole Eesti ühiskonnas kuigi populaarsed, on kindlasti mitmeid. Neist üks peamisi näib olevat asjaolu, et modernistliku ruumi ja arhitektuuri levik jäi suuresti Nõukogude aega: modernistlik ruum seostub paljude jaoks okupatsiooniaja traumaga. Kuigi esimene, varase modernismi laine jõudis Eesti arhitektuuri ja linnaehitusse juba 1930. aastatel, oli selle mõju võrdlemisi piiratud. Moodsaid elamuid rajasid toona eelkõige jõukamad inimesed; suuri linnaehitusplaane enne teist maailmasõda ellu viia ei jõutudki.
Modernismiskepsise teine põhjus – poliitilise kõrval – võib olla seotud suurte muutustega inimeste elulaadis 20. sajandi teisel poolel. Teise maailmasõja järel hoogustus linnastumine, tekkis rohkelt töökohti ja rajati uusi eluruume. Tõsi, sarnane protsess toimus ka kolhoosides ja sovhoosides, kuid oluliselt väiksemas mahus. Maalt linna kolimine tähendas paljude jaoks vaiksest hõreasustatud keskkonnast kolimist mürarikkasse linna, ümberringi palju võõraid inimesi ja märkimisväärselt tihedam hoonestus.
Niisiis sai suurem osa Eesti inimesi vahetu modernismikogemuse alates 1960. aastatest, mil Nõukogude okupatsiooni algusaastate pompoosne stalinistlik arhitektuur oli taandumas ning hakati rajama suuri kortermajadega linnaosi, et vähendada eluruuminappust. Ühtlasi oli see aeg, mil ehitusvaldkond kiiresti industrialiseerus, käsitööoskused taandusid ja arhitektuuri inimmõõtmelisus vähenes.
Psühholoogilises plaanis pole eestlane ehk maalt veel päriselt linna jõudnudki, on alles poolel teel. Linnas elamine näib paljude jaoks paratamatusena. Linnalist eluviisi alles justnagu õpitakse – linn ei ole veel päriskodu. Sellest ebamugavustundest võib olla tingitud ka skepsis linnaarhitektuuri suhtes. Viha nn kastide vastu ei tulene mitte ainult teistsugusest maitse-eelistusest, vaid väljendab ka kibedust linliku eluviisi vastu.
Eelnevat kokku võttes – Eesti inimese jaoks on modernistlik ruum võõras nii poliitiliselt, sotsiaalpsühholoogiliselt kui ka esteetiliselt. Modernism ei ole oma, vaid kellegi teise poolt ja justkui kiirkorras peale surutud. Säärane psühholoogiline tõrge pole omane ainult Eesti inimestele, vaid ka paljudele teistele ühiskondadele, mis 20. sajandi jooksul hoogsalt moderniseerusid ja linnastusid.
Täiendava hoobi modernistliku ruumi ja arhitektuuri mainele on andnud Nõukogude perioodi halb ehituskultuur. Paljud toonased majad on halva ehituskvaliteediga. Isegi kui konstruktsioonilt tugevad, on nende viimistluskvaliteet – olgu siis oskustööliste puudumise või nende vähese töömotivatsiooni tõttu omal ajal – väga madal. Mitmeid hooneid pole aastakümnete jooksul ka piisavalt hooldatud ning nende välimus võib olla räämas.
Neid argumente arvesse võttes pole üllatav, et modernistliku, eriti just hilisnõukogude perioodi arhitektuur Eesti ühiskonnas eriti korda ei lähe. Lisaks on tegemist lähiajalooga – need hooned ja hooneansamblid pole veel piisavalt vanad, et nende eest võitlema hakata. Mõisate ja isegi vanade rehemajade väärtusest on ühiskonnal palju kergem aru saada kui lähiminevikust pärit ja juba tööstuslike ehitusmeetodite abil rajatud arhitektuurist.
Olgu Nõukogude ajast pärit hooned või monumendid – nende buldooseriga kokku lükkamine ei likvideeri probleemset ajalugu. Küll aga hävib sedasi kunstiväärtus, põnev ruum ja ühtlasi ka võimalus teha ajalooga (vahe)rahu.
Kuidas modernismipärandit kaitsta?
Tahan siiski toonitada, et majad ja arhitektuur pole süüdi. Ei nende kaasaegses poliitilises kontekstis, linnastumises ega ka tehnoloogia arengust tingitud muutustes. Huvitavaid, häid ja originaalseid maju ning keskkondi on loodud igal ajal, sest originaalsete ideedega ruumiloojaid, arhitekte, on olnud läbi aegade. Konkreetne ühiskonnakord või tehnika pole kunagi takistanud põnevate hoonete sündi.
Ehk tuleks ka modernismipärandi kaitse puhul senisest rohkem rõhutada üksikhoonete või keskkondade unikaalsust, originaalset arhitektuuri? Tallinna linnahall võib ju olla okupatsiooniaja laps, aga sellesarnast pole kusagil maailmas. Kui see lammutada, ei kaota mitte ainult Tallinna linnaruum, vaid kogu maailma arhitektuurikultuur. Linnahall on silmapaistev üksikobjekt, aga selle kaitsmise ja säilitamisega üles kerkivad küsimused on asjakohased ka ülejäänud Eesti hilisnõukogude perioodi arhitektuuri korral – eelkõige võiks hinnata hoone arhitektuurset kvaliteeti, selle ruumi unikaalsust ja loovpotentsiaali. Poliitilist aspekti tuleks teadvustada ning sellele julgelt silma vaadata: traumeerivat ajalugu ei ole võimalik minema pühkida, kuid sellega on võimalik rahu teha, pakkuda välja praegusesse ajahetke sobiv ajalootõlgendus ja leida hoonele uus funktsioon.
Eesti muinsuskaitseasutused on erinevate initsiatiivide raames püüdnud teise maailmasõja järgse arhitektuuripärandiga ka tegeleda. Kahjuks on praeguseks kaitse all vaid käputäis 1960.–1980. aastatest pärinevaid hooneid. Palju selle perioodi põnevaid ehitisi on juba lammutatud või täielikult ümber ehitatud, sest need polnud kultuurimälestisena kaitse all.
Väiksemaid alusuuringuid on tellinud ka kohalikud omavalitsused (nt Tallinna linnaplaneerimise amet) ning püüdnud konkreetseid hooneid või hoonegruppe kaitsta planeeringute kaudu.1 Paraku ei ole see toonud kaasa suuremat muutust ühiskondlikes hoiakutes – modernistlik arhitektuur on jätkuvalt võrdlemisi ebapopulaarne.
Lisaks on ebameeldivad arengud toimumas muinsuskaitse enda sees riiklikul tasandil. Ameti uus direktor ei näi väärtustavat hilisnõukogude perioodi Eesti arhitektide loomingut.2
Ukraina sõja vooluvees ning poliitiliste partnerite toel on ta asunud aktiivselt võitlema Nõukogude perioodi monumentide vastu ehkki neist mitmed on kõrgel kunstilisel tasemel ja modernistliku vormikeelega. Lammutamise asemel võiks neid hoopis intelligentsemal viisil käsitleda, need musealiseerida või infotahvlite abil depolitiseerida. Olgu Nõukogude ajast pärit hooned või monumendid – nende buldooseriga kokku lükkamine ei likvideeri probleemset ajalugu. Küll aga hävib sedasi kunstiväärtus, põnev ruum ja ühtlasi ka võimalus teha ajalooga (vahe)rahu.
Üks tõde või lepitav ruum?
Modernistliku arhitektuuri ja ka monumentide säilimine sõltub suuresti Eesti ühiskonna küpsusest – sellest, kas osatakse hinnata ruumikultuuri mitmekesisust, mis on tekkinud ajaloo keerdkäikudes. Alternatiivne, nukram variant oleks see, kui kultuuri- ja pärandihoid politiseerub senisest enam ning kultuuripärandit hakatakse puhastama mitte sisulise väärtuse, vaid siltide „õige“ ja „vale“, „oma“ ja „võõra“ abil. Õige ja oma konserveeritakse, vale ja võõras buldoseeritakse. Nii jääb meile lõpuks näppude vahele ehk ainult rehetare ja rahvarõivad. Avaram ja empaatilisem hoiak lähiajaloo arhitektuuripärandi – sealhulgas modernistliku arhitektuuri suhtes – annaks oluliselt rohkem vastuseid, kuidas ka praeguste ruumikultuuri väljakutsetega paremini toime tulla. Usun, et modernistlikul ruumil on tugev ühiskonda ülesehitav potentsiaal – see õpetab kõrvuti koos elama ja üksteisega enam arvestama.
CARL-DAG LIGE on arhitektuurikriitik ja -ajaloolane, ta õpib ja töötab doktorant-nooremteadurina Eesti kunstiakadeemias.
PÄISES: Tallinna linnahalli saal. Arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe, sisearhitektid Ülo Sirp ja Mariann Hakk, 1980. Foto: Henna Mikkilä
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1 Nt Tallinna kesklinna linnaosa üldplaneeringus väärtuslike üksikobjektide ja -hoonete määramiseks 2020.a tellitud eksperthinnangud, https://www.tallinn.ee/et/kesklinna-linnaosa-uldplaneering/kesklinna-linnaosa-uldplaneeringus-vaartuslike-uksikobjektide-hoonete-maaramine (vaadatud 24.08.2022). Tartu 20. sajandi arhitektuuri kohta on seni kõige ülevaatlikum Egle Tamme ja Tõnis Kimmeli 2010. aastal koostatud „Tartu linna kaitsmata ehituspärand 1870–1991“, https://register.muinas.ee/ftp/XX_saj._arhitektuur/maakondlikud%20ylevaated/tartumaa/Tartu.pdf (vaadatud 24.08.2022).
2 Iida-Mai Eenmaa, „Pakosta ei pea linnahalli konstruktsiooni uuendamist mõistlikuks“, ERR, 27.04.2022, https://www.err.ee/1608579298/pakosta-ei-pea-linnahalli-konstruktsiooni-uuendamist-moistlikuks (vaadatud 24.08.2022).
