Demos Helsinki: targad linnad inimestele

Inimesi esmatähtsustav visioon näitab, kuidas kasutada digitehnoloogiaid linnajuhtimises nii, et inimeste õigused ja tehnoloogia edeneksid harmooniliselt. Tulevikuvaade sündis Põhjamaade mõttekoja Demos Helsinki ning nelja suurima Soome linna (Helsinki, Espoo, Tampere ja Vantaa) koostöö tulemusena.

Sissejuhatus: algab uus etapp tarkade linnade arengus

Tarkade linnade areng on jõudnud murrangulisse punkti. Võim ja poliitika muutuvad digitehnoloogiate kasutamise juures keskseks. Laialdane kriitika, kuidas digitehnoloogiaid inimeste jälgimiseks, kontrollimiseks ja isegi manipuleerimiseks ning kodanikelt ja avalikelt institutsioonidelt võimu võtmiseks ja tsentraliseerimiseks rakendatakse, kipub kahtluse alla seadma kogu targa linna projekti legitiimsust.

Targa linna projekti senine põhieesmärk – kasutada digitaliseerimist linna erinevate toimingute tõhustamiseks –  asendub digitaliseerumise uue etapiga, millega kaasneb mitu omavahel võistlevat mudelit linna ja elanike juhtimiseks.

Hoolimata targa linna arengu katkendlikust iseloomust pakuvad digitaalsed tehnoloogiad ja toimimismudelid linnadele endiselt seninägematuid võimalusi. See ilmneb kõige selgemalt ehitatud keskkonna ja linnataristu tõhustamisel, pakkudes uusi viise linnaelanike juhtimiseks ja koostöö edendamiseks. Taolised lahendused on hästi toimiva 21. sajandi linna jaoks kriitilise tähtsusega, kuna vajadus digitaalsete tööriistade järele ei kao mitte kuhugi.

Viimasel kümnel aastal on väljend „tark linn“ tähistanud eeskätt linnasfääri digitaliseerumist. Siiani oli tarkade linnade üldine eesmärk täiustada oma erinevate funktsioonide, nagu näiteks liikluskorralduse ja linnaelanike osaluse, andmepõhist haldamist. Teisisõnu, targad linnad keskendusid tõhususele, optimeerides linna kõikvõimalikke toiminguid.

Targa linna senise arengu võib jaotada kolme eri etappi. Esimesed kaks on leidnud laialdast kajastust (ning põhjalikku käsitlemist ka akadeemilises kirjanduses), ent kolmas etapp on täna alles välja kujunemas. See uus etapp toob mängu võimu ja poliitika, mis tähendab, et enam pole meil tegemist üheainsa tõhususele suunatud targa linna mudeliga, vaid mitme omavahel võistleva arusaamaga sellest, milles üks hea tark linn ülepea seisneb.

  1. IKT-põhise juhtimise etapp (2008–2015),tuntud ka kui tehnikale ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale orienteeritud lähenemine, keskendus taristu ja tehnoloogia (energia, transpordi, kommunikatsiooni, jäätmekäitluse, veevärgi) tõhusamaks muutmisele IKT abil. Selles etapis püüdsid targad linnad oma tähtsamaid taristuid integreerida ja monitoorida, ressursikasutust paremini korraldada, tegevusi planeerida ja nõndaviisi teenuseid maksimeerida. Eesmärki püüti saavutada taristu optimeerimise, samuti majanduslike toimijate vahelise koostöö suurendamise, linlastele paremate teenuste pakkumise ning „era- ja avaliku sektori innovatiivsete ärimudelite toetamisega.“ (1)
  2. Tarbijatele ja kodanikele suunatud rakenduste etapp (2010–2017),tuntud ka kui inimestele suunatud lähenemine, kujunes osalt reaktsioonina IKT-põhisele meetodile, kuid ka nutitelefonide ning nende pakutavate rakenduste kõrvalnähuna. Selles etapis nähti targas linnas vahendit linlaste kui indiviidide elukvaliteedi tõstmiseks, seda nii kasutamiskogemuse kui osaluse mõttes (2). Nõnda arvati suurendavat linna ligitõmbavust ja haaret ning seeläbi ka jõukust ja konkurenstivõimet.
  3. Võimuga seotud etapp (2017–) on kolmas laine targa linna arengus. Linna ja digiplatvormide (nii USAs baseeruvate „superplatvormide“ nagu Apple, Amazon, Microsoft, Google, Facebook, Hiinast lähtuva Alibaba ja Tencenti kui ka spetsiifilisemate teenuste, näiteks Uber, Lyft, Airbnb, Spotify ja Twitter) koosmõju on iseäranis huvitav, kuna platvormid teenindavad eeskätt just linnades elavaid inimesi. Platvormide pakkujad erinevad tavalistest ettevõtetest kahes olulises aspektis. Esiteks võimaldavad platvormid kahe või enama osapoole vahetut läbikäimist. Teiseks peavad osalised vahetu läbikäimise nimel omalt poolt platvormispetsiifiliselt panustama. See tekitab ainulaadseid välismõjude kihistusi (näiteks kasutajate arvu kasv suurendab platvormi väärtust) ning muudab ümbervahetamise kulukaks. Ehkki kolmanda etapi areng on täies hoos, ei tähenda see, nagu oleks kahe eelneva etapiga seotud probleemid ja püüdlused tänaseks iganenud, vaid et targa linna arengu iseloom muutub veelgi komplekssemaks. Üheks uue faasi võtmeerinevuseks on võimu koondumine ettevõtetesse ning linna- ja riiklikest valitsustest eemale nihkumine. 

Linnade digitaliseerumise perspektiiv on võtmetähtsusega

Hoolimata targa linna kontseptsiooni käänulisest ja ebaühtlasest arengust kätkevad digitehnoloogiad endas tohutuid väljavaateid. Seda eriti kolmes valdkonnas: ehitatud keskkonna tõhususes, inimeste juhtimises ja koostöö hõlbustamises.

Kuna digitaliseerumine muudab linnade taristukasutust, siis võib see kaasa tuua märkimisväärse efektiivsuse kasvu (3,4). Kõnealune muutus on linnade jaoks keskse tähtsusega peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, kuna väärtusloome muutub digiajastul geograafiliselt üha kontsentreeritumaks, siis on ka väärtusloome seisukohast oluline leida viise, kuidas olemasolevaid vahendeid nagu transpordisüsteem või kontoripinnad aina tõhusamalt kasutada. Teiseks, olemasolevast taristust ja muudest linna vahenditest enama võtmist motiveerib kliimamuutus. Linnad on juba praegu silmatorkavad süsinikuheite allikad – 75% kogu süsihappegaasist tekib energiakasutusest linnades (5).

Linnavalitsustele peaksid huvi pakkuma digitaliseerumisega kaasnevad uued võimalused juhtida ja tööd korraldada andmete ning platvormide kaudu. Uudne lähenemine linnajuhtimisele võiks köita iseäranis ametnikke, kes otsivad viise demokraatlike otsusteni jõudmiseks ajal, mil demokraatlike institutsioonide legitiimsus ja jõud on üldiselt kahanemas.

Väljavaated sünergia loomiseks ja kodanikevahelise (nii turupõhise kui ka turuvälise) koostöö hõlbustamiseks on linnadele vägagi paljutõotavad. Tiheda elanikkonnaga aladel võib koostöövalmidust pidada linnade edukuse üheks otsustavaks, kui mitte lausa peamiseks lähtekohaks.

 Saage tuttavaks –  targad linnad, mis seavad inimesed esikohale

„Linnad saavad pakkuda midagi kõigile ainult seetõttu ja üksnes siis, kui nad kõigi loodud,“ kirjutas 1961. aastal mõjukas Ameerika teoreetik, majandusteadlane ja urbanist Jane Jacobs.(6)

Jane Jacobs oli 1960. aastatel üks esimesi mõtlejaid, kes seostas linnalist loomingulisust inimestega  – mitte eliidi ega kunstnike, leiutajate, töösturite, patroonide, ettevõtjate või linnavalitsejatega, vaid just tavainimestega.

Jacobsi silmis oli loomingulisuse vundamendiks tänav kui niisugune. Tänavatele on tema sõnul kõigil võrdne ligipääs ning just see teeb linnast koha, kus erineva taustaga inimesed on pidevas läbikäimises ja lakkamatult mõtestatakse ümber, mis saab olla normaalne või võimalik. Sellest tulenebki linnade võime luua lõputult „“uusi viise asjade korraldategemiseks”.

Niisugust arusaama inimeste loomingulisusest ja õitsengust esindavad ka käesoleva visiooni koostamise tarbeks analüüsitud linnad. Barcelona, Espoo, Helsingi, Tampere ja Vantaa – samuti kogu Põhjamaade tarkade linnade võrgustik – näitavad uue juhtimisparadigma potentsiaali esimesi ilminguid, mis targa linna arengu n-ö võimuga seotud etapis esile kerkivad. Need ja paljud teised Euroopa linnad on sellega intuitiivselt „täppi pannud” hoolimata asjaolust, et tegu on erinevate ühiskondadega. Võimestades inimesi ning eksperimenteerides esindusdemokraatiaga on kõigil neil linnadel omal viisil õnnestunud digitaliseerumise käigus ilmnenud pingete lahendamiseks uus lähenemine leida. Mainitud näidisjuhtumite puhul tõusevad esile teatud kohad, tegevused ja inimesed, mis on võimaldanud ning kiirendanud nihet inimeste tähtsustamise suunas nii linna valitsemises, juhtimises kui ka varade haldamisel.

Peamised punktid, mida arvesse võtta:

Targa linna tegevuskavast lähtuv valitsemine

Probleem: tüüpilised murekohad tarkade linnade valitsemisel on värbamisraskused, kehv ligipääs teadmusvõrgustikele ja tõsiasi, et planeerimine ja täideviimine leiavad tihtipeale aset teabesilodes.

Õppetund: targa linna agendat edendatakse läbimõeldud prioriteedina ning ei käsitleta mitte tehnilise küsimuse, vaid linna strateegilise põhipädevusena. Lõhestumise ja infosulgude vältimiseks kasutatakse inimkeskset teenusedisaini.

Juhtimine targa linna ökosüsteemis

Probleem: näidisjuhtimitest ilmnes, et tüüpilised probleemid targa linna ökosüsteemi juhtimisel on killustatud poliitikasuunised, kooskõla puudumine ning madal tolerants avaliku sektori ebaõnnestumiste suhtes. 

Õppetund: linna ülesanne on pakkuda pikaajalist visiooni, mis aitaks targa linna ökosüsteemi juhtida, annaks sellele suuna ja võimaldaks soovitud tulemusteni jõuda.

Kesksete väärtuste kultiveerimine targa linna ökosüsteemis

Probleem: näidisjuhtumitest ilmnes, et keskendutakse peamiselt olemasolevate tegevuste ja teenuste ajakohastamisele, mitte aga uute „digitaalsete väärtuste” kultiveerimisele.

Õppetund: linn annab endale aru, et avalikke hüvesid luuakse eri viisidel eri sektorites ja ka sektoriüleses koostöös.

Milleks minna Räniorgu, kui saab minna Muumiorgu? (7) Mida saame õppida Põhjamaade linnadelt selle kohta, milline on üks hea (tark) linn?

Võimalik, et ajad käsitlemaks tarka linna mudelina on tõepoolest möödas. Keskendudes sellele, millele targa linna mudelid keskenduvad – kujundusteemadele, tehnoloogiatele, sisenditele ja väljunditele –, ei õnnestu targal linnal tabada linnadele olemuslikku tõsiasja, et nende loominguline jõud peitub (nagu Jane Jacobs selgitas) pidevate uuenduste, muutuste ja iseorganiseerumise talumises. Lisaks, võttes arvesse nii linnasüsteemide kui ka digitehnoloogiate komplekssust ja digitehnoloogiate arengu eksponentsiaalsust, muutub targa linna eri külgede hoomamine ühesainsa mudeliga küllaltki keeruliseks. Sestap pole ime, et tarku linnu on peetud sügavalt tehnokraatlikeks projektideks.

Tehnokraatlikud mudelid, mis püüavad defineerida tarka linna, tuleks asendada normatiivsete narratiividega, mis kirjeldavad heade tarkade linnade tunnuseid. Peaksime rohkem keskenduma hea digitehnoloogilise valitsemise omadustele linnaasutustes – teisisõnu hea targa linna iseloomule.

Põhjamaade tarkade linnade piiramatus, uuenevus ja visioonipõhisus on viinud neid unikaalse, lausa radikaalse arusaamani sellest, mida tähendab olla inimeste-keskne. Järgnevalt kirjeldatud linnade omadused panevad tehnoloogia teenima inimest, mitte aga vastupidi.

MIS ON RADIKAALNE INIMKESKSUS?

Iga linn väidab end esmatähtsustavat inimesi, mitte tehnoloogiat. Siiski on selles, kuidas nimetatud põhimõtet Põhjamaades ellu rakendatakse, midagi üpris unikaalset. Põhjamaade tarkades linnades seisneb inimeste esikohale seadmine ainulaadses kombinatsioonis hästi toimivatest institutsioonidest ja universalistlikust, inimesi võimestavast poliitikast.

Targa linna projekte ja mudeleid on kritiseeritud, et need tegutsevad pigem tehnoloogiapakkujate kui tavainimeste või jätkusuutlikkuse huvides, ning enamik neist on selle kriitika valguses oma tegevust ka korrigeerinud. Kuid Põhjamaade tarkadel linnadel on sedalaadi tagasisidega toimetulemiseks oma eriline viis, mis põhineb küllaltki iseäralikul arusaamal, mida tähendab inimestele keskendumine.

Sisuliselt on tegemist kombinatsiooniga kahest teineteisele vasturääkivast arusaamast, millised inimesed on. Põhjamaade jaoks on ilmne, et ühelt poolt soovivad inimesed hõlpsat elu, kuid teisalt otsivad nad ka võimestatust, vastutust, kaasamist ja tähenduslikkust. Inimeste esmatähtsustamine tähendab seega inimkesksust teenusedisainis ja aktiivse kodaniku vaadet. Radikaalne inimkesksus annab eelise selliste lähenemiste ees, mida piiravad fragmentaarsus, teabesilod ja valitsus- või korporatiivvõimu domineerimine inimeste võimu üle. Põhjamaine lähenemine seisneb kasutaja- ja kodanikuperspektiivi ühendamises radikaalseks inimkesksuseks.

Alljärgneva näol pole tegemist järjekordse targa linna mudeliga, vaid alternatiiviga olemasolevatele lähenemistele –  uue narratiiviga, kuidas linnad võivad digitehnoloogiast kasu lõigata. Antud narratiiv määratleb kolm põhilist targa linna juhtimise tunnust, mis inimeste huvisid linnas kaitsevad ja edendavad. 

Niisiis, inimesi esmatähtsustav linnajuhtimine on

PIIRAMATU

  • Erinevate sektorite vahel valitseb kõrge usaldustase; inimeste usaldus avaliku sektori vastu on iseäranis tugev.
  • Tehnoloogilisi ja teabelisi sumbumusi asendavad universalism ja sündmuspõhine disain.
  • Laialdane teadmusvõrgustike kasutamine aktiivse osaluse kaudu globaalsetes, regionaalsetes ja üleriigilistes linnavõrgustikes.

VISIOONIPÕHINE

  • Targa linna loodud algatused suunavad linnade pikemaajalisi strateegilisi muutusi sellistes valdkondades nagu jätkusuutlikkus, tervis, osalus, transport, elamuehitus jne.
  • Linnade üldstrateegiad jätavad ruumi eksperimenteerimiseks seal, kus puuduvad lahendusteks vajalikud andmed või head tavad.
  • Targa linna poliitika- ja teenusekujundust juhib kasutajaperspektiivi ja aktiivse kodaniku ideaali sümbioos. Institutsionaalsed uuendused leiavad aset avatud ühiskonna ja universalismi idee pinnalt.

UUENEV

  • Inimeste esmatähtsustamine ja võimestamine targa linna algatustes lubab esile kerkida uut laadi tegevustel ja tavadel.
  • Linnad tugevdavad esindusdemokraatiat veebiosaluse ja koostöö kaudu.
  • Arenenud ja konkurentsivõimelised digiteenuste turud lasevad innovatsioonil õitseda, pakkudes tõelist valikuvõimalust.

Need kolm omadust seletavad, miks just Põhjamaade linnadel on õnnestunud säilitada digiteenuste kasutusmugavust ning edendada samal ajal inimeste vabatahtlikku tegevust.

Arvestades, et targa linna projekt on olnud alates 2000. aastatest linnade de facto arenguparadigma, võib nendes tähelepanekutes näha ka üldisemat linnavalitsemise õppetundi üleilmse linnastumise ajastul.

Avaliku huvi käsitlemist Põhjamaade linnades võib jagada kolme ajaloolisesse etappi:

  1. Traditsiooniline avalik sektor (1960.–1990. aastad). Traditsioonilise avaliku sektori ajastul määratles avalikku huvi poliitikute ja ekspertide kitsas ring. Tegevuste eesmärgid puudutasid sisendite ohjamist ja kvaliteetset haldust. Aruandekohustuse suund oli alt üles –  osakondadelt poliitikutele. Teenuseid osutati läbi avalike institutsioonide ja need jagunesid professionaalsusest lähetuvatesse hierarhiatesse. Ajastut iseloomustasid n-ö patriarhaalsed avalikud teenused ja tehnokraatia, kus ressursside eraldamise üle otsustasid riigiteenistujad. 
  2. Uus avalik haldus (1990–). Uue avaliku halduse ajastul hakati avalikku huvi tuletama tarbijauuringute ja -eelistuste põhjal ning sooritust mõõtma selle järgi, kui tõhusalt sisendeid ja väljundeid hallata õnnestub. Poliitikute ja inimeste kui kasutajate vastutust reguleerivad turuvõrdlused ja turukokkulepped. Teenuseid ostetakse võimalusel sisse ning valitseb turupõhine eetos. Ressursse jagavad ja monitoorivad riigiteenistujad.
  3. Ökosüsteemi võimaldamine (2000–). Ökosüsteemi võimaldamise mudelis on avaliku huvi näol tegemist pakkujate, rahastajate ja kasutajate dialoogiga. Sooritust mõõdetakse erinevatel ökosüsteemi sees kokkulepitud viisidel. Vastutatakse teenusekasutajate, maksumaksjate, teiste huvirühmade ja poliitikute ees. Teenuseid pannakse kokku erinevate pakkujate poolt ning kujundatakse vastavalt kasutaja vajadustele. Valitseb isikustamise ja kasutajakesksuse eetos.

Targa linna arengu pidevusetus on iseloomulik märksa sügavamale muutusele linnajuhtimises.

Linnajuhtimises näib olevat teoksil üleminek passiivselt ökosüsteemi võimaldamise rollilt aktiivsematele valitsemisviisidele (ehk siis võimalikku neljandasse etappi).

Sellest tulenevalt hakkab esile kerkima erinevaid omavahel võistlevaid ideid ja ideaale. Peamised konkurendid käesolevas artiklis esitletud valitsemisviisile on niinimetatud Hiina autoritaarne mudel, mis annab riikidele ja piirkondadele suure võimu, ning niinimetatud Silicon Valley platvormipõhine mudel, mis näeb ette, et suured tehnoloogiafirmad võtavad linna kohustused üle. Inimesi esmatähtsaks pidav linn ühendab seevastu linnaasutuste ja linnaelanike jõud, tegelemaks globaalsete küsimustega nagu digitaliseerumine, kliimamuutused ja ränne, ning loovutamata sealjuures demokraatlikku võimu riigile või eraettevõtetele.

Inimesi esmatähtsustav visioon esitab sisuliselt uue filosoofia linnade strateegiliseks haldamiseks, mis juurdub aktiivse kodanikuühiskonna ning ökosüsteemi juhtimise põhimõtetes. Praktikas annab see linnaasutustele aluse eemalduda vaatest, justkui piisaks heaoluks ainuüksi avalikest teenustest, ning põhjuse näha linna kui ökosüsteemi tervikus peituvat potentsiaali ja väärtust. Inimesi esmatähtsustav visioon pöörab partnerluspüramiidi pea peale –  tavainimesest saab partnerluse lõppsiht, selle asemel et käsitleda teda alluva või pelga osalisena linnaprotsessides. Kohelda inimesi kui eesmärke iseeneses ei ole mitte üksnes moraalne, vaid ka sügavalt pragmaatiline nõue –  kui saabub aeg panna paika uued, globaalse linnastumise ajastule vastavad valitsemisstruktuurid, siis läheb linnadel tarvis rohkem võimu, mis demokraatlikus süsteemis saab tulla üksnes rahvalt ning rahva võimu tugevdamise kaudu.

Linnadel tuleks omaks võtta aktiivset kodanikuühiskonda soosiv juhtimisfilosoofia, et selline pööre strateegilises halduses – s.o tee neljanda valitsemistüübi juurde – võimalikuks saaks. Globaalajastul ei piisa selleks ökosüsteemi abistamisest, vaid tuleb ka näidata (ja hoida) selget suunda ning juhtrolli. Praktikas võib see tähendada nelja asja.

MIDA TULEKS LINNADEL TEHA? 

Esiteks, linnad võiksid olla suunanäitajad ja ökosüsteemide juhid, mitte üksnes võimaldajad ja orkestreerijad. Selleks on linnadel juba täna mitmeid vahendeid –  hangetest kuni seadusandluseni – ning ühtlasi saavad nad töötada selle nimel, et kasvatada ja meelitada teatud tüüpi ettevõtteid (teiste, mittesoovitavat tüüpi ettevõtete arvelt) ning arendada koostöös teiste linnadega omaenda digiteenuseid.

Teiseks, linnad võiksid omandada parema ülevaate inimeste, turgude ja avaliku sektori läbikäimisest kui tänased avaliku ja erasektori partnerlussuhted. Linnadel tuleb paremini mõista nendevahelist dünaamikat.

Kolmandaks, linnad võiksid moodustada teiste linnadega pelgast heade tavade jagamisest kaugemalt ulatuvaid liite. Ühendused laseksid kujuneda erinevatel uutel linnastumisajastule kohastel valitsemisviisidel ning püsiksid konkurentsis ka globaalsel tasandil.

Neljandaks, linnad võiksid loobuda arusaamast, et avalikud teenused üksi loovad heaolu. Tööstusliku mudeli järgi piisab heaoluks sellest, et vajadusel on tagatud ligipääs avalikele teenustele. Meie visiooni järgi tuleneb heaolu võimestamisest. Seetõttu tuleks linnadel anda inimestele vabadus neil endil ühes teistega heaolu poole püüelda. Väidame, et võimestades inimesi kokku tulema, hoolima ja looma, on linnadel võimalik saavutada suurem juhtimisjõudlus.

Inimesi esmatähtsaks pidav visioon näitab, kuidas saaksid linnad olla muutuste esirinnas. On oluline, et linnad ilmutaksid globaalsete väljakutsete lahendamisel aktiivsust, kuna linnad on need väljakutsed suuresti ise põhjustanud – ning ühtlasi kannatavad enim nende tagajärgede tõttu.

Käesolev artikkel põhineb Demos Helsinki raportil „People First: A Vision for the Global Urban Age“, mis avaldati 2020. aasta juunis.

ROOPE MOKKA on Demos Helsinki kaasasutaja, futurist ja urbanist, kes keskendub ühiskondlikele üleminekutele.

MARIA MALHO töötab Demose linnatransformatsioonide meeskonnas, teemadeks muutused üleilmsetes võimustruktuurides ning linnad kui poliitilised toimijad. 

DAMIANO CERRONE töö Demose juures keskendub ametkondadele ja tööstusele mitmeid sidusrühmi hõlmavate strateegiate arendamisele. Ühtlasi on ta nõustamisagentuuri SPIN Unit kaasasutaja.

Artikkel on avaldatud Maja 2021 talvenumbris (103), peateemaks tark elukeskkond.

Foto päises: Helsinki, foto Eetu Ahanen.

1. Simon Elias Bibri, John Krogstie, „Smart Sustainable Cities of the Future: An Extensive Interdisciplinary Literature Review,“ Sustainable Cities and Society (2017): 212.

2. Daniel Belanche, Luis V. Casaló, Carlos Orús, „City Attachment and Use of Urban Services: Benefits for Smart Cities,“ Cities (2015): 75–81.

3. Victor Chang, Nor Badrul Anuar, K. S. Adewole, Ibrahim A. T. Hashem, „The Role of Big Data in Smart City,“ International Journal of Information Management 36 (2016): 748–758.

4. Duncan McLaren, Julian Agyeman, Sharing Cities: A Case for Truly Smart and Sustainable Cities (Cambridge, MA: The MIT Press, 2015).

5. Xuemei Bai, Richard Dawson. „Six Research Priorities for Cities and Climate Change,“ Nature (2018): 23–25.

6. Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities (New York: Random House, 1961).

7. Jaapanlasest ärijuhi selgitus, miks Jaapani targad linnad vaatavad Põhjamaade poole, leidmaks kolmandat teed hiinaliku ja ameerikaliku digitehnoloogiate kasutuse vahel.