„Selle lauluga tõuseb Brahms koos oma toa ja akna ja diivanialuse auguga üles. Maja seisab ehmunud vaataja ees nagu purustatud sisikond. Ühe ainsa hetke, ühe karjatuse vältel – õieti röögatuse, mil puudub igasugune kuju, mis ei tule lavalt ega saalist, mis tuleb seest, mis iganes seest ka ei tähendaks, ja mis ainult ühte võib öelda:
Ei saa olla.
Hetk, mis on kuristik olemise ja võimise vahel. Selle pimeda hetke jooksul heidab lava oma sisikonna vaatajale näkku ja tõmbub endasse tagasi.
Kõik, mis nähtav oli, on nähtav tagantjärele, järeltajuna. Keegi ei suuda seda aga haarata, keegi ei tea, mis-seal-oli, rääkimata sellest, kui palju seal oli inimesi, tube, konge, kangialuseid, saale, laboratooriume, mäekurusid ja mägiaasu. Kõik see muutub tagantjärele, koos järeltajuga üheksainsaks jälkustundeks:
Maja on liiga täis.
Seejuures, kui saalis on rohkem kui üks vaataja – vaataja ja kuulaja on nüüd üks, siis võib olla, et igaüks neist tabas midagi, kuid vaevalt et sama. Kes kimääri, kes piinakongi, kes krahvilossi läveesise, kes alkeemiku keldrikoja, kes maskide ümmarguse laua, kes…
Mida näha võidi, ei tea mina. Ma võin ainult aimata selle järgi, mida mina olen ise näinud, ja ei või midagi arvata, mida ma näinud ei ole. Siitpeale laguneb näidend; igaüks näeb seda, mida järeltaju talle näitab (valetab). Kui mõnele üldse ei näita, istub ta täielikus pimeduses ja vaikuses, ning arvab, et on surnud.“
Madis Kõiv, „Turba philosophorum“
Punktipilv: Paco Ulman.
Avaldatud: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri
