Läti arhitektuuri hetkeseisu on võimatu kirjeldada, mainimata suuri kultuuriobjekte. Nendest on viimase kümnendi jooksul rääkinud ministrid, linnapead, kultuuriasutuste juhid ja meedia.

Viimaste aastate läti arhitektuuridebati keskmes koha leidnud kultuuriehitiste hulgas on rida kontserdisaale, raamatukogusid, muuseume ja teatreid. Hooned, mida hakati kavandama enne 2008. aasta majanduskriisi või selle ajal, on viimase paari aasta jooksul hakanud valmima.

Nendele poliitiliste ambitsioonide väljendustele on seatud ootused, mida on üsna võimatu täita, ootusi on omakorda kasvatanud Euroopa regionaalarengu fondi toetus. Uutelt kultuurihiiglastelt oodatakse, et nad leevendaksid igatsust kaasaegse arhitektuuri järele, oleksid kooskõlas läti hinge õrnade keeltega ning ühtlasi aitaksid kaasa riigi vaimsele taassünnile. Need hooned peaksid tõstma piirkonna elukvaliteeti, meelitama ligi turiste ja investeeringuid ning ehk veenma ka väljarännanuid kodumaale naasma. Suured kultuuriehitised on justkui terve rahvuse ühine eesmärk, mis saavad pärandiks tulevastele põlvkondadele. Seetõttu võib eeldada, et suurem osa neist hoonetest – suurejoonelistest mälestistest – peaksid olema muljetavaldavad ka mõõtmete, skulpturaalse vormi ja tugeva sümboolika poolest.

Muusika piirkondades

Esimene regionaalne kontserdisaal avati 2013. aastal Rēzekne linnas. Vizuālās Modelēšanas Studija projekteeritud hoone üllatas suure ja nurgelise mahu, siseruumide julge värvivaliku ja isamaalise nimega Gors, mis tähendab riigi idaosas kõneldavas latgali keeles hinge. Cēsise linnas Vidzeme piirkonnas läheneti asjale pisut teisiti – taaskasutati vana kultuurikeskust, mis liideti uue kontserdisaaliga. Arhitektuuribüroo Arhitekta J. Pogas Birojsi tunnusvärvi oranžiga värvitud luukide ja klaaskattega kontserdisaali kontoriruumid mõjuvad selles väikeses keskaegses linnas peaaegu kõrghoonetena. 

Viiest regionaalsest kontserdimajast on ilmselt kõige silmatorkavam austria arhitekti Volker Giencke Lielais Dzintars (suur merevaik; 2015) Liepājas. Kasutatud viited on üsna ühemõttelised: oranžiks toonitud klaas sümboliseerib Balti mere vääriskivi ning kruiisilaeva meenutavad trepilabürindid osutavad Liepāja tähtsusele sadamalinnana. Hoolimata möödalaskmisest planeeringus ja detailides on see ekspressiivne hoone oma suurusega osutunud äärmiselt instagrammitavaks ja on võlunud arhitektuurisõpru üle maailma.

Hoopis teistsuguse lähenemisega on Jūrmalas asuv Dzintari kontserdisaal (2015) – hoolikalt renoveeritud 1930. aastatest pärinevale puidust ehitismälestisele on lisatud õhuline eeskoda ja maa-alune fuajee. Jaunromāns un Ābele arhitektid on siseruumidesse kujundanud järkjärgulise ülemineku minimalistlikust läbipaistvusest mustriküllaste puitpaneelideni kammermuusikasaalis.

Kõige värskem, Ventspilsis eelmisel aastal avatud Latvija kontserdimaja on saanud vastuolulist tagasisidet. Tähelepanu on äratanud tohutu dekonstruktivistlik katus ja hoone innovaatiline energiasäästu lahendus. Esimene võte on iseloomulik projektiga alustanud büroole Behnish Architecten, teine on aga projekti lõpetanud Behnishi kõrvalettevõtte haascookzemmrich STUDIO2050 leivanumber.

Kahtlemata on kontserdisaalid aidanud tõsta piirkonnakeskuste eneseteadlikkust, nad tagavad kultuuriloomeks ja muusikaliseks hariduseks vajalikud soojad ja hea valgustusega ruumid, rikastavad linnamaastikku ja loovad uusi kogunemispaiku kohalikele kogukondadele. Uus arhitektuur lahendab paljud pakilised probleemid ja täidab nii mõnegi ammuse unistuse, kuid kohalikku kogukonda silmas pidades oleks võinud rohkem panustada jätkusuutlikkusse ja jälgida, et hooned sobituksid ka konteksti. Suurim väljakutse seisab aga veel ees – Riia akustilise kontserdisaali ehitus, mille üle on arutletud juba üle kümne aasta ja mille asukoha osas on tehtud uus ettepanek.

Rahvusraamatukogu

Suurtest kultuuriobjektidest olulisim on Läti Rahvusraamatukogu – kolossaalne ettevõtmine, milleks läks 25 aastat planeerimist, debatte, kavandamist, ehitamist, kolimist ja ehitise vastuvõtmist. Vajadus tsentraliseeritud rahvusraamatukogu järele tekkis juba 1980ndatel, kui ruumid olid veel mitme hoone peale mööda linna hajali. 1989. aastal tehti rahvusvaheliselt tunnustatud läti päritolu arhitektile Gunnar Birkertsile ülesandeks raamatukogu kavandada. Ta lõi kavandi täis kujundeid, mis viitasid iseseisvale Läti vabariigile, läti kirjandusele ja loodusele. Ehitus algas alles 2008. aastal ning kui raamatukogu lõpuks 2014. aastal avati, põhjustas see paljudes seesugust mõrumagusat eufooriat, et asjakohast hinnangut ei suutnud anda ei kohalikud arhitektuurikriitikud ega ka Läti arhitektuuripreemiate rahvusvaheline žürii.

42  000-ruutmeetrise põrandapinnaga ehitis kõrgub Daugava vasakul kaldal nagu klaasist ja terasest mägi. Sõltuvalt päevaajast nimetatakse seda rahvasuus kas Klaasmäeks või Valguselossiks – ning mõlemad nimed sobivad. Siseruumide arhitektuur on kummaline segu Birkertsi kodumaamälestustest ja professionaalsest ärihoonete kavandamise praktikast Ameerika Ühendriikides. Esimese korruse reserveeritud ja külma esmamuljet pehmendavad järgmiste korruste lugemissaalide vaipkatted ja mööbel. Aatriumis asub hoone üks silmapaistvamaid elemente, n-ö inimeste raamaturiiul – viiekorruseline kogumik teostest, mis on rahvusraamatukogule kingitud.

Valguseloss on muutnud ka Daugava vasakul kaldal asuva Pārdaugava linnaosa linna- ja kultuurimaastikku. Tudengid voorivad lugemissaalidesse õppima, raamatukogu ümbritsev maastikukujundus tõmbab ligi rulatajaid ja 11. korruse klaasitorn sobib ideaalselt pressikonverentside pidamiseks. Peamiselt aga on raamatukogust kujunenud hinnatud näituse-, konverentsi- ja muude ürituste läbiviimise koht.

Läti rahvuslik kunstimuuseum

Vahetult enne rahvusraamatukogu avamist suleti renoveerimistöödeks üks teine kultuuri raskekaallane: Läti rahvuslik kunstimuuseum. 1905. aastal avatud neobaroki stiilis muuseumihoone on maamärk linnasüdames. Selle kavandas saksa arhitekt ja kunstiajaloolane, muuseumi esimene direktor Wilhelm Neumann. Muuseumi püsiekspositsiooniks on põhjalik ülevaade 19. ja 20. sajandi läti maalikunstist ning lühiajaliste näituste raames eksponeeritakse tunnustatud kaasaja kunstnike töid.

2010. aastal võitis muuseumi ümberkavandamiseks korraldatud rahvusvahelise võistluse leedu arhitektuuribüroo Processoffice. Pärast tulemuste avalikustamist läks nii mõnegi kohaliku arhitekti meel mõruks, heideti ette, et „käest on lastud võimalus luua suure algustähega Arhitektuuri“. Leedu meeskonna ettepanek oli sekkuda olemasolevasse peaaegu nähtamatult: tühjendada ja kaasajastada ajaloolise hoone alakasutatud ruumid ja paigutada uus 3500-ruutmeetrine juurdeehitus maa alla. Selline lahendus tagab, et muuseumi ümbritsev ala püsib puutumata, välja arvatud uus avalik väljak kergelt maapinnast allapoole jääva klaasist ristkülikuga, mille kaudu pääseb valgus alumistesse ruumidesse.

Muuseumi uus juurdeehitus lülitub diskreetselt ja lugupidavalt Neumanni 20. sajandi alguse arhitektuuri ning pakub samal ajal uuendatud peahoone mitmeid ruumilisi üllatusi: täisvalge kuppelsaal peente puitkonstruktsioonidega, katusepealsed terrassid üle Riia laiuvate panoraamvaadetega, läbipaistvad põrandasegmendid. Muuseum, mis oli seni Esplanaadi pargi suunas seljaga, on nüüd pargi suunas hoopis avatud ja kutsub kohviku kaudu külalisi hoonega tutvuma. Renoveeritud fassaadi viimistlus annab hoonele majesteetliku, isegi kaasaegse mulje, samal ajal kui siseruumid jäävad märkamatuks ja õhuliseks.

2015. aasta detsembris korraldas muuseum paar avatud päeva, pakkudes haruldast võimalust näha värskelt renoveeritud hoonet enne, kui seintele asetatakse kunstiteosed. Soovist näha tühje ruume seisis järjekorras umbkaudu 125  000 inimest – rohkem külastajaid kui renoveerimisele eelnenud aastal kokku! Arhitektuurikriitik Ieva Zībārte on toonud välja, et muuseum on muutunud ligitõmbavaks mitte ainult programmi, vaid ka arhitektuuri poolest.

19. ja 20. sajandi maalikunsti eksponeerimiseks ja säilitamiseks vajalikud tingimused on saavutatud, kuid kaasaegne visuaalkunst ei ole seni sobivat näitusekohta leidnud. 2015. aastal korraldati ambitsioonikas arhitektuurivõistlus, leidmaks kaasaegse kunsti muuseumile lahendus Riias arenevasse New Hanza Citysse. Välismaised arhitektid pidid võistlusel osalemiseks leidma lätlasest partneri ja võitjaiks valiti Adjaye Associates koostöös bürooga AB3D. Linnulennult meenutab nende ettepanek väikest küla, kus puitvoodriga majade viilkatused on kaldega põhjavalguse suunas. Projekt on praeguseks valmis, kuid ehituse alguse aeg ei ole veel selgunud.

Taasleitud pärand

2019. aastal avati Hanzas Perons – väiksemat sorti koht kultuurikogunemisteks, mis paikneb New Hanza City piiril. 20. sajandi alguses kaubaraudteejaamaks ehitatud hoone on tööstusliku telliskiviarhitektuuri ilmekas näide. Projekteerijaks valiti Sudraba Arhitektūra büroo, mis on spetsialiseerunud mälestishoonete restaureerimisele, renoveerimisele ja kaasajastamisele. Selleks, et ehitis vastaks energiasäästu nõuetele, ümbritseti ajalooline hoone klaaskattega, pisut varju pakub lisatud puitribistik. Ühtlasi kaitseb lahendus vana hoonet ja muudab rongijaama platvormid hubasteks fuajeealadeks. Hanzas Peronsi siseruumis domineerivad hoolega restaureeritud tellisseinad, massiivsed struktuurielemendid, lükanduksed ja endise laoruumi väravad, mis moodustavad ligitõmbava stsenograafilist varieeruvust võimaldava koha kultuuri- ja meelelahutussündmuste jaoks. Meelelahutustööstus oli kaua oodanud Riiga stiilset ja kergesti mugandatavat ruumi ning Hanzas Peronsi kalender täitus kiiresti kontsertide, teatri- ja tantsuetenduste, messinäituste, konverentside ja pidustustega.

Renoveerimisprojekti autorid rõhutavad, et nende väljatöötatud lahendus on jätkusuutlik ja kooskõlas Riia staatusega UNESCO maailmapärandi objektina. Restaureerimis- ja renoveerimisprojektide loomise tase on Lätis üldiselt väga hea.

2018. aastal võitis Liepāja 1. riigigümnaasiumi renoveerimine Läti arhitektuuripreemia. Art Nouveau stiilis koolihoone hoolika ja pika renoveerimisprotsessi ehitustöid teostati enam kui 30 etapis, mis ajastati enamasti suvevaheaegadele. Projekti autor Ilze Mekša kiidab kooli juhtkonda tulemusliku kommunikatsiooni ja pühendumuse eest kaasaegse õppekeskkonna loomisel. Kui arhitektuur kannab endas kohaliku kogukonna jaoks sedavõrd palju pärimust ja tähendust, ei piisa ainuüksi hoone parendamisest.

Paar aastat varem pälvis arhitektuuribüroo Zaiga Gaile sarnase tunnustuse Riia disaini- ja kunstikooli renoveerimise eest – hoone ise on linna vanim puitkoolimaja. Projekti eesmärk oli luua silmapaistev näide puithoonete unikaalsete omaduste edukast renoveerimisest kaasaegses võtmes. 19. sajandi hoone arhitektuur koos sümmeetrilise põhjaplaani ja katmata puitseintega taastati nii originaalilähedasena kui võimalik. Kaasaegsust lisavad kaks uut treppi, klaasist vaheseinad ja modernsed laeaknad. Need elemendid on puhtad ja lihtsad ega ürita ajaloolisi detaile kopeerida ega tõlgendada. Kuna hoones pole ajalooliselt kunagi keskkütet olnud, säilitati täielikult funktsionaalsete elementidena algupärased puuahjud. Maja meeldiv atmosfäär on mitme väikse, see-eest hoolikalt läbi mõeldud otsuse ning kunsti- ja disainitudengite kohalolu tulemus.

Zaiga Gaile püüdlust teadvustada ajaloolise puitarhitektuuri väärtust on märgatud – ühiskonna suhtumine on paremaks muutunud. Riias on kujunenud populaarseteks kogunemiskohtadeks renoveeritud puithoonetest moodustuv kobar Kalnciema kvartal, aga ka Grīziņkalns ja Ķīpsala naabruskonnad, terve Kuldīga ajalooline keskus ja paljud teised. Hästisäilinud puitmajas elamisest või töötamisest on saanud ihaldatud elustiil.

Künkad, puud ja õhushõljumise mõistatus

2016. aastal valmis Hiinas ebatavaline projekt, mille autoriks on noor läti arhitekt Austris Mailītis. Lendavate munkade teatri idee põhineb sisuliselt levitatsioonil, mille saladusi on budistlikud mungad sajandeid uurinud. Paviljoni asukohta Shaolini mäe otsas peetakse zen-budismi ja kung fu võitluskunstide sünnikohaks. Mailītise kavandatud vabaõhu amfiteater sai inspiratsiooni kohalikust loodusest ja kultuurist, ühendades arhitektuurses vormis kaht sümbolit – mäge ja puud. N-ö puutüvve peidetud vertikaalne tuuletunnel võimaldab füüsiliselt hõljuda õhus, lõbustades sellega välispinna astmestikul istuvat publikut. Lisaks tavapärasele kasutusele jätkavad trepid ka looduslikku topograafiat, kohandades loomulikku valgust siseruumide jaoks ja tekitades mootoritele tugevat õhuvoolu. Tehnoloogia arendas algselt välja Aerodiumi-nimeline ettevõte Shanghais toimunud üritusel Expo 2010 Läti paviljoni jaoks.

Lendavate munkade teatrist kujunes märksa suurema projekti prototüüp – Mežaparksi vabaõhulava, kus iga viie aasta tagant toimub üleriigiline laulu- ja tantsupidu. Projekti eesmärk on oluliselt laiendada nii lava- kui ka publiku isteala, lisada uusi ruume ja värskendada sündmuskoha ilmet. Mailītis Architects koos arhitekt Juris Poga bürooga lõid nägemuse puudega ääristatud künkast, kuhu lätlased lauluks ja tantsuks kogunema hakkavad. Lava kohal olev terasvõrk sümboliseerib hõbekasesalu, mida sageli mainitakse läti rahvalauludes. Puu „lehed“ on ühtlasi nii helipeegeldajad kui ka stsenograafilised elemendid. Suurejooneliste sündmusega kaasnevad mugavused nagu telgid ja kioskid on silma alt ära peidetud, pealtvaatajate isteala alla. Suur renoveerimisprojekt hakkab juba ilmet võtma: pealtvaatajate ala on valmis ning lava peaks valmima 2020. aasta suveks.

Dialoog avalikkusega

Viimase viie aasta jooksul on Lätis hüppeliselt kasvanud avalik huvi linnaplaneerimise ja aktivismi vastu, peamiselt tänu organisatsioonidele nagu Pilsēta cilvēkiem (inimeste linn). Arhitektidest, rattakultuuri entusiastidest ja kohalikest aktivistidest koosnev ühendus seisab parema linnakeskkonna, turvalisema teedeühenduse ja universaalsete planeerimispõhimõtete eest. Arvestatava sotsiaalmeedia jälgijaskonnaga rühmitus on omandanud munitsipaalprojektide järelevalve organi maine, juhtides tähelepanu planeeringute probleemkohtadele ja tehes parendusettepanekuid. Hiljuti on nad korraldanud näiteks autovabasid laupäevi Riia kesklinnas, aga ka istutanud puid, näitamaks, et see on võimalik isegi tiheda kommunaalvõrgustiku kohal asuva teekatte puhul.

Samal ajal kui Pilsēta cilvēkiem peab lahinguid tänavatel, toob televisioon efektiivselt visuaalse meediasisu diivanil istuvate inimesteni. Meedia- ja reklaamitaustaga ning agar ajaloo- ja arhitektuurihuviline Mārtiņš Ķibilds lõi ja võõrustas nelja eduka hooaja vältel telesaadet „Adreses“ (aadressid). Saatesari andis ülevaate nii arhitektuuri edulugudest kui ka ebaõnnestumistest, võrreldes igas episoodis tavaliselt kaht hoonet. Kibildsi uudishimulik ja riukalik esinemisstiil muutus kiiresti populaarseks, kuna ta julges esitada vastehitatud ning renoveeritud hoonete ja ehitismälestiste kohta naiivseid või provokatiivseid küsimusi. VFS Filmsi meeskonna abiga saavutas ta selle, mida arhitektid olid aastaid püüelnud – äratada avalikkuse huvi arhitektuuri vastu. Kahjuks katkes viies hooaeg, kuna saate looja lahkus meie seast ootamatult 2019. aasta oktoobris. Temast järele jäänud kohta on kahtlemata raske täita.

Koos ja lahus

Pole kahtlust, et viimastel aastatel on Lätis hea arhitektuuri ja avaliku ruumi planeerimise vedavaks jõuks olnud mitmekülgne kultuurielu. Kuid kas on olemas ka muid ajendeid, mis aitaksid luua hästi planeeritud hooneid ja väliruume?

Nii Riias kui ka teistes linnades on valminud terved kvartalid ja piirkonnad. Kõige silmapaistvamad ja avalikku diskussiooni enim pälvinud pealinna uusarenduspiirkonnad on Skanste ja Jaunā Teika. Kui Skanstet on kritiseeritud autokeskse planeeringu pärast, siis Jaunā Teika arendaja Hanner on pühendanud aega ja ressursse mitmekülgse kasutuse ja kujundusega avaliku ruumi loomiseks.

Mõlemal juhul on tulemus siiski vähe omapärane: peamiselt ostujõulisele keskklassile mõeldud kontori- ja korterelamute plokid. Kuigi vajadus jõukohaste üüripindade järele on hüppeliselt kasvanud nii Riias kui ka regionaalkeskustes, ei paista selle küsimuse pakilisus kuidagi poliitilises või arhitektuuridebatis silma.

Elamispinnad, eriti korterelamud (mis on Lätis kõige levinum elamispind) olid 2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Läti paviljoni „Koos ja lahus“ fookuses. Näituse autorid (Matīss Groskaufmanis, Gundega Laiviņa, Evelīna Ozola, Anda Skrējāne) kasutasid võimalust, et juhtida tähelepanu jõukohase eluaseme, olemasolevate ehitiste renoveerimise ja haavatavate ühiskonnagruppide eluaseme teemadele. Näitusel, avalikes loengutes ja kahes raamatus rõhutati, et arhitektid peaksid Lätis elamistingimuste parendamiseks võtma rohkem sõna ja olema leidlikumad. Tuleks edasi liikuda olukorrast, kus hea arhitektuur on luksus, mida saab nautida vaid suuri kultuuriehitisi väisates või mõnes ajakirjas kalleid villasid sirvides, ja jõuda heatasemelise ruumini meie ümber, lähtudes inimsõbralikkusest nii kodudes, koolides ja töökohtades kui ka tänavatel ja väljakutel.

Foto päises: Läti rahvusraamatukogu, arhitekt Gunnar Birkets, 2014. Foto: Reinis Petersons.

Artikkel on avaldatud Maja 2020 kevadnumbris Maja 100! (100).