Läti arhitektuuri hetkeseisu on võimatu kirjeldada, mainimata suuri kultuuriobjekte. Nendest on viimase kümnendi jooksul rääkinud ministrid, linnapead, kultuuriasutuste juhid ja meedia.
Viimaste aastate läti arhitektuuridebati keskmes koha leidnud kultuuriehitiste hulgas on rida kontserdisaale, raamatukogusid, muuseume ja teatreid. Hooned, mida hakati kavandama enne 2008. aasta majanduskriisi või selle ajal, on viimase paari aasta jooksul hakanud valmima.
Nendele poliitiliste ambitsioonide väljendustele on seatud ootused, mida on üsna võimatu täita, ootusi on omakorda kasvatanud Euroopa regionaalarengu fondi toetus. Uutelt kultuurihiiglastelt oodatakse, et nad leevendaksid igatsust kaasaegse arhitektuuri järele, oleksid kooskõlas läti hinge õrnade keeltega ning ühtlasi aitaksid kaasa riigi vaimsele taassünnile. Need hooned peaksid tõstma piirkonna elukvaliteeti, meelitama ligi turiste ja investeeringuid ning ehk veenma ka väljarännanuid kodumaale naasma. Suured kultuuriehitised on justkui terve rahvuse ühine eesmärk, mis saavad pärandiks tulevastele põlvkondadele. Seetõttu võib eeldada, et suurem osa neist hoonetest – suurejoonelistest mälestistest – peaksid olema muljetavaldavad ka mõõtmete, skulpturaalse vormi ja tugeva sümboolika poolest.
Muusika piirkondades
Esimene regionaalne kontserdisaal avati 2013. aastal Rēzekne linnas. Vizuālās Modelēšanas Studija projekteeritud hoone üllatas suure ja nurgelise mahu, siseruumide julge värvivaliku ja isamaalise nimega Gors, mis tähendab riigi idaosas kõneldavas latgali keeles hinge. Cēsise linnas Vidzeme piirkonnas läheneti asjale pisut teisiti – taaskasutati vana kultuurikeskust, mis liideti uue kontserdisaaliga. Arhitektuuribüroo Arhitekta J. Pogas Birojsi tunnusvärvi oranžiga värvitud luukide ja klaaskattega kontserdisaali kontoriruumid mõjuvad selles väikeses keskaegses linnas peaaegu kõrghoonetena.
Viiest regionaalsest kontserdimajast on ilmselt kõige silmatorkavam austria arhitekti Volker Giencke Lielais Dzintars(suur merevaik; 2015) Liepājas. Kasutatud viited on üsna ühemõttelised: oranžiks toonitud klaas sümboliseerib Balti mere vääriskivi ning kruiisilaeva meenutavad trepilabürindid osutavad Liepāja tähtsusele sadamalinnana. Hoolimata möödalaskmisest planeeringus ja detailides on see ekspressiivne hoone oma suurusega osutunud äärmiselt instagrammitavaks ja on võlunud arhitektuurisõpru üle maailma. Hoopis teistsuguse lähenemisega on Jūrmalas asuv Dzintari kontserdisaal (2015) – hoolikalt renoveeritud 1930. aastatest pärinevale puidust ehitismälestisele on lisatud õhuline eeskoda ja maa-alune fuajee. Jaunromāns un Ābele arhitektid on siseruumidesse kujundanud järkjärgulise ülemineku minimalistlikust läbipaistvusest mustriküllaste puitpaneelideni kammermuusikasaalis.
Kõige värskem, Ventspilsis eelmisel aastal avatud Latvija kontserdimaja on saanud vastuolulist tagasisidet. Tähelepanu on äratanud tohutu dekonstruktivistlik katus ja hoone innovaatiline energiasäästu lahendus. Esimene võte on iseloomulik projektiga alustanud büroole Behnish Architecten, teine on aga projekti lõpetanud Behnishi kõrvalettevõtte haascookzemmrich STUDIO2050 leivanumber.
Kahtlemata on kontserdisaalid aidanud tõsta piirkonnakeskuste eneseteadlikkust, nad tagavad kultuuriloomeks ja muusikaliseks hariduseks vajalikud soojad ja hea valgustusega ruumid, rikastavad linnamaastikku ja loovad uusi kogunemispaiku kohalikele kogukondadele. Uus arhitektuur lahendab paljud pakilised probleemid ja täidab nii mõnegi ammuse unistuse, kuid kohalikku kogukonda silmas pidades oleks võinud rohkem panustada jätkusuutlikkusse ja jälgida, et hooned sobituksid ka konteksti. Suurim väljakutse seisab aga veel ees – Riia akustilise kontserdisaali ehitus, mille üle on arutletud juba üle kümne aasta ja mille asukoha osas on tehtud uus ettepanek.
/…/
Edasi saab lugeda Maja 2020.a. kevadnumbrist (nr 100).
EVELINA OZOLA on läti arhitekt, linnaplaneerija ja toimetaja. 2018. a oli ta Veneetsia arhitektuuribiennaali Läti paviljoni „Koos ja lahus“ üks kuraatoritest.
Üleval fotol: Läti rahvusraamatukogu, arhitekt Gunnar Birkets, 2014. Foto Reinis Petersons.
