Urmo Vaikla on sisearhitekt ja 2017. aastast IFI ehk Rahvusvahelise Sisearhitektide Föderatsiooni juhatuse liige. Vahetasime temaga mõtteid sisearhitektuuri seisust ja väljakutsetest nüüdisaegses maailmas.
Millisena näed Eesti sisearhitektuuri kohta maailmas? Mida eriomast on meil maailmale pakkuda?
Eelkõige on meil pakkuda kogemust. Eesti sisearhitektuur on heal tasemel ja küllaltki pika ajalooga, mõni aasta tagasi tähistasime 80. aastat sisearhitektuuri hariduse algusest, mis ei ole maailma kontekstis sugugi tavapärane. Eestis on kombeks hoone projekteerimisel kasutada lisaks arhitektile ka sisearhitekti. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti Sisearhitektide Liit olnud aktiivne katusorganisatsioonide IFI ja ECIA liige, korraldanud eriala sümpoosione ning hoidnud üleval rahvusvahelist suhtlust. Loodan tõsiselt, et selline aktiivsus jätkub. Pean ülioluliseks oma liivakastist uudishimuliku pilguga välja vaatamist ja muu maailmaga suhestumist. Maailm on tervik ja iga lokaalne probleem võib muutuda väga kiiresti globaalseks ja vastupidi – seda näitab kas või praegune koroonaviiruse levik. Rääkimata kliimamuutustest, maailmaprügist, rassi- ja sooteemadest ning muust, mis puudutab kõik ka sisearhitektuuri kui kõige otsesemalt inimtegevuse ja elukeskkonnaga tegelevat valdkonda – globaalsete küsimustega on võimatu tegeleda ilma teadmisi ja oskusi vahetamata.
Mis on rahvusvahelisel sisearhitektuuri väljal aktuaalne? Kuhu IFI sisearhitektuuri arengut suunab?
IFI üks peamisi eesmärke on ühendada professionaalne sisearhitektuurialane kogukond – mille võrgustikku kuulub liikmesorganisatsioonide kaudu üle veerand miljoni sisearhitekti ja õppejõu – märkama ja lahendama kõiki meid puudutavaid probleeme ruumiliste disainilahenduste kaudu. See on viis, kuidas sisearhitekt saab maailma muuta või parandada. Viimasel IFI kongressil kõlas mitu korda mõte, et sageli leiavad lokaalsed, eri maadele spetsiifilised probleemid lahenduse just rahvusvahelise praktika ja kogemuse abil, ilma et kaoks kohalik eripära. Võib-olla suurim väljakutse praeguses infoühiskonnas ongi olla ühest küljest moodne, tajuda ja reflekteerida olulisi teemasid ja trende, samas kasutada selleks kohalikule kultuurile omaseid võtteid.
IFI räägib kõigile mõeldud disainist, jätkusuutlikkusest, sisearhitektuuri sotsiaalsest, majanduslikust ja keskkondlikust mõjust jne. Ka IFI ellu kutsutud sisearhitektuuri päeva teemad iseloomustavad seda, mis on erialas maailma kontekstis aktuaalne: 2018 oli teemaks piirideta disain, 2019 disainides ruume, muudame elusid ning sel aastal sisearhitektuuri seosed. Järgmise aasta teemaks hääletati disain kui vestlus.
IFI laiendas sel aastal oma auhinnaprogrammi. Milliseid väärtusi kandvat sisearhitektuuri tunnustati?
Esimest korda anti välja ambitsioonikas IFI Prize, mida võrreldakse Pritzkeri auhinnaga arhitektuuris – seega on tegu kõrgeima üksikisikule või kollektiivile osutatud tunnustusega sisearhitektuuri valdkonnas. Esimese sellise tunnustuse pälvis Arthur Gensler, Ameerika arhitekt, kes asutas omanimelise arhitektuuri- ja disainifirma, mille olulisemate projektidena võiks nimetada Shanghai Towerit (2013) ja San Francisco rahvusvahelist lennujaama (2011). Ka varasematel aastatel välja antud IFI disainiajakirjandusauhinna pälvis seekord disainikriitik ja mitme raamatu autor Alice Rawsthorn, kes on töötanud korrespondendina 1985–2001 Suurbritannia Financial Timesis, juhtinud 2001–2006 Londoni disainimuuseumi ja osalenud mitme kaaluka arhitektuuri ja disainiauhinna, nagu Turner Prize, Stirling Prize, Rome Prize, žüriis. Mis aga kõige rõõmustavam – tunnustust jagus ka Eesti büroodele. Esimest korda preemeeriti sisearhitektuuri projekte. Tööruumide kategoorias võitis kulla arhitektuuribüroo HG Arhitektuur Lutheri masinaruumi projekti eest. Kategoorias „Humanitarian“ jõudis finalistide hulka KAOS Arhitektide Palverännumaja Vastseliinas. See on väärt tunnustus, seda enam, et žürii koosnes maailma tipptegijatest. Hinnati originaalsust ja autentsust, funktsionaalsust, disainilahenduse kvaliteeti ning ökoloogilist, majanduslikku ja sotsiaalset jätkusuutlikkust ning mõju keskkonnale.
Milline on sisearhitekti positsioon ja roll eri riikides?
Võrreldes arhitektuuriga on sisearhitektuuri eriala riigiti küllaltki erinevalt reguleeritud, näiteks on mõnes riigis keelatud kasutada sõna „arhitekt“ ees laiendit „sise“ või „maastiku“. Seega kasutatakse väljendi interior architect asemel sõnapaari interior designer. Veelgi keerulisem on olukord sisearhitektuuri õppega – mõnes riigis puudub selline distsipliin hoopiski või on alles lapsekingades. Paljudes maades puuduvad ka sisearhitekte/disainereid koondavad rahvusorganisatsioonid. Näiteid ei tule kaugelt otsida – kõige markantsem on disainimaa Taani, kus sisearhitektide liit on lakanud eksisteerimast. Ka meie naabritel lätlastel koondab interjööridisainereid hoopis disainerite liidu sektsioon ning Leedus tegeleb sisearhitektuuri teemadega arhitektide liit. Minu teada ei ole teistes Balti riikides praegu ka sisearhitektuuri õpet. Selles mõttes on Eesti sisearhitektid heas seisus oma pika erialase haridusajaloo ja praeguse sisearhitektuuri õppeprogrammiga Eesti Kunstiakadeemias, nii bakalaureuse- kui ka magistritasemel.
IFI asus eelmise aasta lõpul koostama uut hariduspoliitikat, mis on praegu lõppfaasis. Ka Eestis on viimastel aastatel sisearhitektuuri õppe üle kirglikult arutletud. Millest lähtus IFI hariduspoliitika loomisel?
Hariduspoliitika koostamisele ja selle alustalade kujundamisele eelnes põhjalik küsimustik, mis saadeti kõikidele IFI liikmesorganisatsioonidele, õppeprogrammidele ja sisearhitektuuri ringkondadele üle maailma. Tagasiside saadi proportsionaalselt kõikidest maailma regioonidest (Aafrika 19%, Aasia 14%, Ameerika 31%, Euroopa 27%, Okeaania 8%), praktikute ja akadeemikute vastuste osakaal oli peaaegu pooleks, pisut esimeste kasuks.
Vastajad tõid välja, et sisearhitektuuri erialal nii rahvuslikul kui ka globaalsel tasandil on põhilised probleemid ametialane (mitte)tunnustamine, kutsestandardite puudumine, keskkonna- ja kliimamuutused, (üle)regulatsioonid ja standardiseerimine ning kiiresti muutuv tehnoloogia. Kuna küsitlus toimus enne koroonakriisi, siis muidugi see aspekt puudub. Peamiseks hariduspoliitika eesmärgiks pidasid vastajad eriala positsioneeriva seisukoha kujundamist (48%) ja nägid hariduspoliitikat kui visiooni või manifesti (23,7%). Väiksema osa jaoks tähendas hariduspoliitika õppekava juhendit (13%), professionaalse eriala definitsiooni (6,9%) või ettekirjutavat dokumenti (5,3%).
Praktilise distsipliini juures ei saa mööda küsimusest, kuidas saaksid praktiseerivad sisearhitektid ning arhitektuuri- ja disainibürood panustada sisearhitektuuri haridusse. Kõige tähtsamaks peeti erialase töö ja praktika pakkumist (29%) ning seejärel osalemist kursusetööde ülevaatustel ja tagasisidestamistel (16%), pärast seda ühist uurimistööd ja koostöö arendamist haridusasutustega, juhendamisel osalemist ja mentorlust. Ehkki koolilõpetajatelt kiputakse üldiselt eeldama hulgaliselt tehnilisi oskusi ja ka Eesti sisearhitektuuri maastikul on selle üle viimasel ajal tuliselt vaieldud, siis vaid 9,9% vastanutest pidas tehnilisi oskusi hariduse juures kõige tähtsamaks. Olulisemaks seati loomingulised oskused, intellektuaalsed uuringud ja erialane uurimistöö, praktikavõimalus ning elukestev õpe.
Mis on sügavamad põhjused maailmas, miks IFI uuesti hariduspoliitika lauale tõi? Hariduse ümberkorraldamise ambitsioonid on kindlasti kooskõlas ka eriala väljakutsetega nüüdisaegses maailmas.
Kuigi eriala spetsialistid ja õppejõud üle maailma on hariduspoliitika osas üsna sarnasel seisukohal, suunavad hariduspõhimõtteid hoopis riiklikud või regionaalsed regulatsioonid. Näiteks korraldati viimasel kongressil spontaanne hääletus, kui pikk peaks olema sisearhitekti minimaalne õpiaeg bakalaureuse tasemel – enamik pidas vajalikuks 4-aastast õpiaega (vaid üks arvas, et piisab kahest või kolmest aastast). Ka Eestis võiksime kaaluda, kas kinnistunud 3-aastast süsteemi saaks muuta. Näiteks Šveitsis, Belgias ja Ühendkuningriigis on sisearhitekti baasharidus 4-aastane bakalaureuseõpe ning sellele järgneb 1–2-aastane spetsialiseerumine uurimistööle magistrikraadi kaitsmiseks. Teine võimalus on muidugi motiveerida baashariduse omandanud tudengeid õpinguid jätkama.
IFI hariduspoliitika koostamise peapõhjus on ikkagi erialasisese diskussiooni võimendamine. Kuna sisearhitektuuri mõistet tõlgendatakse regiooniti erinevalt, siis sisearhitekti haridusest rääkimine annab hea põhjuse ühiseks eriala mõtestamiseks ja kutsestandardite kujundamiseks. Algusest peale on IFI rõhutanud, et see pole kivisse raiutud formuleering, vaid ajas täienev n-ö elav dokument. Eelkõige peetakse vajalikuks tuua esile sisearhitektuuri eetilist vastutust inimeste heaolu, turvalisuse ja säästva keskkonna tagamisel, arvestades sealjuures sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist mitmekesisust. Hariduspoliitika lähtub üle maailma tunnustatud IFI sisearhitektuuri deklaratsioonist (millega on ühinenud 127 linna ja riiki)1 ning seab sihiks järgida UNESCO säästva arengu eesmärke2. Valdkonna jätkuva arengu eeldus on ka akadeemiliste institutsioonide ja praktiseerijate vaheline tihe koostöö.
Sisearhitektuur kui mõiste ja eriala võeti laiemalt kasutusele kõige rohkem 50 aastat tagasi. Nime poolest on tegu noore erialaga! Ka Eestis räägiti alguses ju ikkagi puitehistööst, alles seejärel ruumikujundusest, sisekujundusest ja lõpuks sisearhitektuurist. Kas maailmas on ka 50 aasta pärast olemas sisearhitektid? Olen veendunud, et eriala on jätkusuutlik, kui lisaks praktikale ja käelistele oskustele on olemas ka uurimuslik suund ning jätkuv rahvusvaheline diskussioon.
Küsis KAJA PAE, Maja peatoimetaja (2017-2022)
PÄISES: IFI peapreemia 2020 pälvis Ameerika arhitekt Arthur Gensler. Fotol tema loodud SanFrancisco lennujaam, 2011. Foto: Jason O’Rear
AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri
1 International Federation of Interior Architects/Designers, IFI Interiors
Declaration (IDA), https://ifiworld.org/programs-events/interiors-declaration-adoptions/
2 Unesco and Sustainable Development Goals, https://en.unesco.org/sustainabledevelopmentgoals
