Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.
Toomas Paaver tunnistab, et mõne teema lahendamine ruumilises planeerimises võibki tunduda võimatu, kuid see võimatus ongi temas alati huvi tekitanud. Toomase mõtlemist iseloomustab ruumiline struktueeritus, võime leida keerulistes seostes põhjuslikkus, mis annab ta mõtlemisele ja argumentatsioonile erilise haarde. Kas olekski võimalik nii mitmekülgse teemaga, nagu toimiv ühisruum, teisiti tegeleda? Intervjueeris Kaja Pae.
Peatoimetaja Kaja Pae.
Andres Alver on tabavalt öelnud, et arhitektuurses mõttes läheb linnaplaneerimises 90% lahendustest põhjusel või teisel untsu ning välja tuleb vaid 10%, kui soodsad asjaolud kokku langevad. Osapooli on lihtsalt nii palju. Olen püüdnud seda teoreetilist 10% märgata ja ellu aidata.
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond.
Kuidas on arenenud Tallinna mereäärsed arendused ja mida on neist õppida Põhja-Tallinna arendamisel, mis kasvab elanike arvult Tartu suuruseks linnaks?
Globaalses mastaabis on mitmeid küsimusi, mis ähvardavad revolutsioonifaasi jõuda: tehnoloogiline murrang, rohepööre, muutused ühiskonnas. Kõige õhus oleva taustal ei tohiks arhitektid unustada oma tunnetust ärksana hoida ning uue ja parema maailma järele küsida. Kuidas sillutada teed parema homse poole?
Kuidas väljendub ühiskonna muutumine arhitektuuris? Sellele vastamiseks vaatame tagasi 30ne taasiseseisvusaasta ruumiloomele.
Postitused otsas