Gregor Taul: giidina arhitektuuris

Giidi jutustust juhib silmaga nähtav ja kehaga kogetav keskkond, turisti huvi kulmineerub sageli üldinimlikult kõnetaval detailil.

Jaak Jõerüüdi novellis „Mr. Dikshit“ (1) juhatab minategelane üht salapärast hindu külalist läbi stagnatsiooniaegse Tallinna. Turist on vaikne, ent aeg-ajalt vaimustub pealtnäha ebaolulistest asjadest, viies kimbatusse giidi, kellele tundub, et ta ei suuda oma kultuuri huvilisele vahendada.

Tallinnas giidina töötades olen selle novelli õhustikku omal nahal korduvalt läbi elanud, samal ajal selle algust ja lõppu ümber sõnastada püüdes. Kirjanik portreteerib oma tekstis teatud mõttes ideaalset turisti, sõbralikku, tarka ja uudishimulikku inimest, keda iga giid loodab tööle minnes kohata.

Teisalt ei tahaks sellist klienti siinkohal üle mütologiseerida, sest minu kogemuse põhjal on enamik külalisi toredad vestluspartnerid. See on ka igati mõistetav, sest turistid väljuvad oma kodusest mugavustsoonist vabatahtlikult, olles avatud uutele kohtumistele ja teistsugusele keskkonnale. Ühesõnaga, reisides pole me päris meie ise.

Üleüldse on positiivsuse imperatiiv turismindusse kui rõõmu vahendavasse meelelahutusärisse sisse kirjutatud. Näiteks manitseb giidieetika hoiduma teemadest, mis võiksid esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Seega peavad giidid teatud määral elu ilustama ja varjama ühiskondlikke probleeme, nagu vaesus või diskrimineerimine. Giid ei tohiks kaevuda oma jutuga sügavamale, kui silm seda lubab (ja silmal on kombeks peatuda ainult ilul).

Teisalt on hea giiditöö aluseks usalduse loomine kõneleja ja kuulaja vahel. Minu kogemuse põhjal tajuvad turistid kohe ära, kui jutt liiga magusaks kisub. Giidi eesmärgiks on leida tasakaal mesijutu ja reaalsuse, ajaloo ja kaasaja, geograafia ja rahva, kultuuri ja poliitika ning kõige laiemas mõttes nähtava (arhitektuuri) ja nähtamatu (lugude) vahel.

2017.  aastal külastas Eestit üle kuue miljoni inimese, kellest ligikaudu pooled peatusid majutusettevõtetes. Ülejäänud viibisid siin ühe päeva – suurem osa neist olid põhjanaabrid, kuid Tallinna ja Põhja-Eestit väisasid ka ligi pool miljonit kruiisituristi, kes veetsid siin keskmiselt kaheksa tundi.

Turisminduse osatähtsus Eesti SKPst on umbes seitse protsenti, lisaks panustavad väliskülalised ekspordituludesse. Need on olulised numbrid, mida üle riigi püütakse ühisel nõul ja jõul tõsta, kuid kui palju arvestatakse (massi)turismi varjupoolega?

Puupüsti täis vanalinnas tunnevad ennast kohalike kõrval ebamugavalt ka turistid, kes iseenda paratamatut süüd selles tunnistavad ja minult tihti küsivad, millal oleks parim aeg Eesti külastamiseks väljaspool kõrghooaega. Tavaliselt vastan, et praegu ongi parem aeg ja mis puudutab täis tuubitud vanalinna, siis võib-olla just see emotsioon sarnanebki kõige enam „autentse“ keskaegse Revali ruumikogemusega. Tegemist oli oma regiooni ühe olulisima sadamaga, mille tänavaid täitsid tuhanded kaupmehed üle terve Vana Maailma. Nii see peabki olema.

Teisalt tuleb praegustel tallinlastel – aga ka kolleegidel Gdańskist, Helsingist, Stockholmist ja Kopenhaagenist – tõdeda, et suurem osa Läänemere kruiisituristidest on siin selleks, et külastada viisavabalt, mugavalt ja turvaliselt Peterburi, kus viibitakse kaks või kolm päeva.

Lisaks tuleb arvestada sellega, et Läänemere maadega tutvumise kõrval on kruiisituristide jaoks sama oluline laevamelu nautimine. Nii Lääne- kui Vahemerel, aga ka Kariibidel leidub puhkajaid, kes kogu merereisi vältel laevalt ei välju. Lõbusõidulaeval enese väljalülitamine on nende eelistatud puhkamisviis ja seda ei saa mõistagi ette heita.

Viimastel aastatel külastavad Eestit üha enam Aasia turistid. Tihti uurin Pekingi, Hongkongi, Singapuri, Taipei ja Bangkoki reisisaatjatelt, milline on nende lemmiksihtpunkt (nad töötavad üle terve maailma).

Paljud on vastanud, et Põhja- ja Baltimaad, sest siin tunnevad nad ennast kõige turvalisemalt ega pea hommikust õhtuni muretsema oma klientide heaolu pärast.

Ma leian, et see on väga suur tunnustus, mida me ise ehk ei oskagi tähele panna. Samas olen kuulnud, et mõned sealsed reisifirmad valivad oma sihtkohti vastavalt sellele, kus pakutakse kvaliteetset ja logistilises plaanis no-nonsense Ida-Aasia toite. Tallinn väidetavalt selles osas kaardile ei mahu, mistõttu mõned grupid siin (pikemalt) ei peatu.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019 kevadnumbrist / tellimine

GREGOR TAUL on hariduselt semiootik ja kunstiteadlane, hetkel vabakutseline kultuurikriitik ja Portugali katoliku ülikooli doktorant.

VIITED
1 – Jaak Jõerüüt, Igavene suvi. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 5-13.

Foto üleval: Timo Heinonen, 1976

LOE VEEL

Margit Mutso: mõistatuslikud objektid

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.