Joonas Hellerma: kõikjal kodus

Ühendatus, seotus, kodusus – kõik see kuulub inimeseks olemise juurde ja tekib meis ka siis, kui kodukohaks pole tingimata Arkaadia maakonna idülliline ja harmooniast pakatav pastoraal.

„Jah, elaval inimesel on vaja mingit kindlat, väga materiaalset pidet eluga. Selleks pidemeks on nähtavasti kodu.“ Juhan Peegel

Kaasaegses kultuuris näib puuduvat kodu mõiste. See on esmapilgul üksjagu ootamatu, sest vahetu vaatlus näib kinnitavat vastupidist: kaasaegsel inimesel on võimalused oma individuaalse eluviisi ja kodu kujundamiseks mitmekesisemad kui ükskõik kellel enne teda. Aga tormilise linnastumise ja hoogsa kinnisvaraarenduse taga ei ole tingimata loodetud rahu: meie aeg jutlustab pidevast voolamisest, muutumisest ja arengust. Mis on selle voolamise suund ja suurem tähendus, selle üle on palju vaieldud. Suurt progressikultust tingimata pole, kaugeid utoopiaid pigem ei usuta. Aga see kõik vaid rõhutab kaasaja põhilist omadust: elu keset pidevat, lakkamatut liikumist, millegi arendamist ja uuendamist. Paigalejäämine võib tähendada saatuslikku mahajäämist ja konkurentsieeliste kaotamist. Ka füüsilised koduseinad ei tohi inimest pidevast voolamisest välja lülitada.

Nüüdisaega iseloomustanud voolava modernsuse teoreetik Zygmunt Bauman nimetaski meie koduseintevahelist ruumi kohaks, kuhu pikenevad töökohad ja avalik elu, interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel jätkub siin pidev ametisolek (1).

Koduseinad ei peata ega summuta voolavat maailma. Me ei käi küll tingimata kellast kellani tööl, oleme ise oma aja peremehed, aga töövoog ei lõpe. Tööandja on kolinud meile koju, piirid kodu ja ülejäänud maailma vahel lasevad läbi. Paraku ei piirdu niisugune olukord ainult inimese endaga.

Igapäevaselt täisaurul kihutav globaalne majandusruum on enneolematul viisil endaga kaasa haaranud looduse, uuristades aina sügavamat jälge maakera geoloogiasse ja loodusvaradesse. Teated kliimasoojenemisest on saanud viimaste aastakümnete püsivaks alarmiks. Inimkond on laienenud peaaegu kõigisse maakera paikadesse, väheseks on jäänudkohti, kuhu inimene veel ei ulatu. Näib, et inimesel pole piire.

Üleilmse majandusvõrgustiku ja interneti varal avanenud virtuaalruum on täitmas kunagist romantikute unistust, mille noor saksa kirjanik ja poeet Novalis sõnastas filosoofilise igatsusena „olla kõikjal maailmas kodus“ (2).

Romantikud ei olnud ainult õrnahingelised unistajad. Novalis huvitus poeesia luule kõrval näiteks ka geoloogiast. Kivimi- ja mäeteadus kõrvuti luuleteaduse või kosmoloogiaga pidi rikastama teadmisi, äratama kujutlusjõudu ja arendama arusaama inimese hingelistest sügavustest. Igatsust maailmas kõikjal kodus olla ajendas soov ületada inimlik piiratus, tundmaks ära oma koht looduse tervikus ja mõista sellest lähtuvalt inimelu võimalusi.

200 aastat hiljem näib see unelm teostuvat kummalises kõverpeeglis: virtuaalne tegelikkus annab meie käsutusse justkui terve maailma ilma paigalt tõusmata.

Aga on olemas ka reaalne rändamine: tänapäeva lennujaamade logistika on omaette imetlusväärne. Korraga on õhus, maandumas ja tõusmas tuhandeid lennukeid. Reisimine ja liikumine on lihtsam kui eales varem. Ilmas rändamine ei seostu ainult virtuaalsusega, seda saab teha ka täiesti reaalselt.

Kas oleks mõni maailmast kui suurest kodupaigast mõlgutanud romantik osanud midagi sellist oodata? Maailma täielikku hõivamist?

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019 kevadnumbristtellimine 

JOONAS HELLERMA on iganädalase kultuurivestlussaate Plekktrumm” saatejuht ja Eesti Rahvusringhäälingu toimetaja.

VIITED:
1 – Vt Zygmunt Bauman, Retrotopia. Polity Press, 2017.
2 – Tsitaadi viide veebis:
https://www.aphorismen.de/zitat/69926 (vaadatud 04.03.2019).

Üleval: Imat Suumann. Nimeta, 2018.

LOE VEEL

Pille Epner: uued elamise viisid

Tartu kesklinna on viimastel aastatel ehitatud keskkonnatundlikke kortermaju, mis kompavad arglikult, kuid tarmukalt senise elukorralduse piire.

Andres Kurg: ärge juhatage mind, las ma olen eksinud

Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.